neljapäev, 9. juuni 2022

Viviani päästmine

 

Eile sain kirjastuselt ehmatava teate: minu raamat "Vivian" on neli aastat vana ning raamatupoed seda enam juurde ei telli. Kirjastuse lattu alles jäänud eksemplarid saadetakse utiili. Siiski anti mulle võimalus raamatud päästa, ostes need välja hinnaga 1€ eksemplar.

Raamatute arv laos on päris suur ja üksi kõiki välja osta ma ei jaksa. Palusin abi Facebooki raamatugruppides. Minu suureks üllatuseks tekkis juba eilse õhtu jooksul palju kaasalööjaid, kellele samuti ei meeldinud mõte raamatute hävitamisest. Täna hommikul lisandus abilisi veelgi ja tuleb pidevalt juurde. Mul ei jätku enam sõnu, kui südantsoojendav on näha, et inimesed on tõepoolest ilusad ja head.

Kirjutan natuke "Viviani" sünniloost ja edust BestSelleri konkursil.

Tartu ulmekirjutamise töötoa üks eestvedajatest, kirjanik JJ Metsavana, lausus kunagi kuldsed sõnad: "Õige kirjanik peab olema vaene ja töötu ning tema suurimaks püsivaranduseks on pohmelus."

Töötubades osaledes ma seda raamatut valmis ei kirjutanud, kuid tegin koostöös tublide ulmekirjanikega palju teisi toredaid jutte. Metsavana lause jäi siiski minu alateadvusesse kummitama ning võis olla üheks põhjuseks, miks tekkisid unenäod, mille põhjal kirjutasin "Viviani".

Esimeses unenäos kohtusid Zavoodi meenutavas urkabaaris (Tartu elanikud kindlasti mäletavad seda kohta) poisilik neiu ja naiselik mees. Nende kahe lugu algas nii, nagu raamatusse kirja sai pandud, kuid jätkus natuke teistmoodi. Nimelt jättis aju vahele lõigu igavast kooselust ning söötis ette selle, kuidas peategelased pärast lahkuminekut aastaid hiljem uuesti kohtusid. Unes olid nende tegelaste nimed Roberta ja Mariann. Samanimelist pealkirja kandev jutuke on raamatu lõpus, lisaloona.

 Teine unenägu tuli mitu kuud hiljem. Seekord nägin Viviani ja Kimi kohtumist tänaval. Heledad tuules lendlevad juuksed, erkpunased huuled, kipras kulm ja pooleldi põlastav, kuid samas uudishimulik, pilk jäid mind kummitama ka pärast ärkamist. Nad seisid mul eredalt silme ees - Kim  erkroosa angoorakampsuni ja ogalise kaelarihmaga, peas harjastena turritavad juuksed ning Vivian oma punahuultega. Kuigi Roberta ja Marianni lugu oli selleks ajaks  saavutanud avaldamata lühijutu vormi, sulandus eelmine unenägu viimasega kokku. Alguse sai nädalane kirjutamismaraton, mille jooksul kõndisin nagu unes, sest minu mõtetes elasid oma elu „Viviani“ tegelased.

 Esimene episood palavikulise kirjutamise nädalast:

Kuna „Viviani“ kirjutamine langes hiliskevadisele ajale, vedasin Saalomon Vesipruuli kombel oma virtuaalse sule ja tindipoti  ehk sülearvuti pidulikult õue ning ühendasin selle maona tuppa lohiseva pikendusjuhtme külge. Just nagu muumia istusin lõõskava päikese, kuid jaheda tuule käes üleni teki sisse mähituna kipaka laua taga, kõrvaklapid peas ja energiajook koos šokolaadiga tuge pakkumas. Noorem kass magas samal ajal jalgadel nagu soojenduskott. Arvasin algul, et pakun naabritele naljakat vaatepilti, kuid aia taga askeldas ringi poolpaljas proua, kelle ülakeha kattis ainult rinnahoidja ning selle asemel, et minusugust kirjatsura vahtida, vestles ta elavalt teisele poole jääva üleaedse mutikesega.

Suutmata endamisi muiet tagasi hoida, keerasin klappides kõlava muusika valjemaks, sest lisaks jutukatele naabritele olid teisel pool plangu taga õues mängivad lapsed otsustanud omavahel tülli minna ning jätkasin kirjutamist. Kindluse mõttes tõmbasin kätte mahalõigatud sõrmeotstega kindad. Ei saa neid kevadilmu usaldada. Mis siis, et termomeeter julgelt üle kahekümne kraadi näitas ja naabrimammi poolalasti peenramaal askeldas.

Ei möödunud palju aega, kui õue laekus minu abikaasa, kes suitsu tegemise ettekäändel tuli mu privaat-moešõud nautima. Kasutasin juhust ning küsisin temalt, millised rehvid Hondale alla lähevad.

„No mul olid ühel vanal Hondal Audi omad all... Aga milleks sul seda tarvis teada on?“

„Jutu jaoks!“

Rohkem küsimusi ei esitatud.

Lisaks küsisin ma, kas hangu harud ikka ulatuvad inimesest läbi. Ulatuvat küll ning kaasal jätkus isegi julgust sigaretti lõpuni tõmmata. Küllap ainult selle pärast, et mul hangu käepärast polnud.

 Teine episood palavikulise kirjutamise nädalast:

Küsisin oma kauaaegselt kolleegilt, kuidas mõjutab inimese tervist temast vigla läbilöömine. Vastuseks sain põhjaliku loengu sellest, kuhu ja kuidas lüüa, kui palju verd tuleb ning kuidas töötavad inimese kopsud, mis polegi õhupalli taolised, vaid on hoopis käsnade moodi. Lisaks soovitati mulle veebilehte, millel näidatakse videosid sellest, kuidas inimesed jõhkral moel surma saavad. Tundsin, et ma polegi kollektiivis ainus hull ja see oli päris hea tunne.

 Kolmas episood:

Kindlasti märkas lugeja, et mu lugu saatsid truult tekstid Metro Luminali, Sõpruse Puiestee, Alumiiniumi (täisnimega Alumiinium, sinu sädelev sõber) ja Vennaskonna lauludest. See muusika kõlas mu kõrvaklappides ning sõnad saatsid mõttelendu. Kummaline olukord tekkis siis, kui kirjutamise taustaks käis Metro Luminali plaat „Coca Cola“ ning lugude järjestus sobis mu peas arenevate sündmustega hästi kokku nagu filmimuusika.

Arvasin, et minu karakterite Vivi ja Jani ehk Yin´i ja Yang´i kurva lõpuga loo sissejuhatuseks võiksid olla sõnad: „Mis oleks ilusam kui elu? Mis oleks parem veel kui surm?“. Linnupüüdja teema laulutekstis haakus teemaga, sest Vivi langes maniaki ohvriks. Mõeldud, tehtud. Sain selle stseeniga hakkama ning järgmine Metro Luminali lugu, mis rääkis alkoholist ja sigarettidest, illustreeris leinaperioodi. Küllap oligi laulude järjekord plaadi peal nii planeeritud, mõtlesin ma edasi kirjutades. Kui aga Vivianil jook otsa sai ja ta väsinult seina äärde istuma vajus, tuli just nagu tellimuse peale selline laul:

„Lõppesid joogid

Klaasid on tühjad kõik

Voodis ruumi on küllaga

Tule, mu kallis

Pean sulle midagi rääkima...“

Jah, nüüd oli tõepoolest saabunud aeg kogu lugu otsast lõpuni ära rääkida.

Pärast esimesest ehmatusest ülesaamist taipasin, et mul olid laulusõnad koos lugude järjestusega pähe kulunud ning alateadvus klapitas kõik ilusti sünkrooni.

„Hingel hakkab hea!“ kinnitas ühtaegu eufooriline ja hüpnootiline hääl plaadi pealt.

Hakkas küll.

 Lisaks sooviksin tänada üht toredat ja huvitavat loomeinimest, kes kohvikus jutuajamise käigus äkitselt mulle paberi ja pastaka nina alla pistis ning palus, et ma talle midagi joonistaksin. Joonistasin teda. Kogemus oli niivõrd omapärane, et leidis olulise koha „Viviani“ loos.

 Kui raamatu käsikiri valmis sai, andsin selle lugeda ühele kogenud ja kuulsale kirjanikule, kelle nõuandeid ma alati hoolega järgisin. Võin öelda, et tänu temale olengi oma loominguteega nii kaugele jõudnud. "Vivian" meeldis talle ning ta julgustas mind osalema kirjastus Pilgrimi korraldatud BestSelleri konkursil.

"Vivian" pääses konkursil edasi teise gategooriasse, sai auhinnalise koha ja raamat avaldati!

Selline oli siis "Viviani" edulugu. Kahjuks kustus kuulsus kiiresti ja uued raamatud lükkasid eest vanemad teosed, aga arvan siiski, et ükski asi, mille inimene on ise oma hingega loonud, ei vääri hävitamist.

Tänan kõiki, kes on minu kirjanikukarjääri ajal toeks, nõuks ja abiks olnud, kirjutades soovitusi, andes head nõu, lubades olla omaette ja pühenduda kirjutamisele, sest lapsevanemana on vaikset rahuaega leida päris keeruline. Teie, kes te seda postitust loete, tunnete kindlasti ennast ära. Aitäh!

Suheldes inimestega, kes "Viviani" päästeoperatsioonis osalevad, olen leidnud palju uusi ja huvitavaid isiksusi. Te kõik olete minu inspiratsiooniks, sest kirjaniku loodud tegelased sünnivad elust enesest. Minu käest on küsitud, kuidas mul tulevad nii omanäolised ideed. Ringi vaadates, lahtiste silmadega. Maailm on värvikirev ja meie kõik selle sees oleme erilised.

...

Jälgijad