Katkend raamatust "Loojate mängud"

„Millal ma sinuga kaasa tulla tohin?”
Kahvatu jumega kõhn tütarlaps vaatas Surma ühtaegu kartlikult ja imetlevalt. Lolita nime kandev neiu nägi raske haiguse pärast välja noorem kui ta tegelikult oli. Ta armastas üksiolemist ning veetis oma elu viimased päevad aias kiikudes ja Surmaga rääkides. Keegi peale tema enda vikatimeest ei näinud. Need, kes polnud hukule määratud, ei saanud ega tohtinudki teda näha.
Üleni valgesse riietatud keskmist kasvu saleda kehaehitusega mees toetus hooletult puutüvele ja jälgis armunult iga Lolita liigutust. Tema kolleegid, kes samal ajal, kui Surm Lolita seltsis aega veetis, elu eest tööd rabasid, nimetasid teda halvustavalt Joe Black`iks ja lubasid tema peale kaevata. Surmade ülemus Vana Vikatimees muidugi teadis kõike, aga ta ei sekkunud toimuvasse, oodates põnevusega, mis saab edasi. Ennemgi oli juhtunud analoogseid asju, näiteks armus kunagi ammu üks kaitseingel oma kaitsealusesse ning järgnenud sündmused põhjustasid maailma lõpu. Aga see juhtus teises maailmas teisel ajastul ning kohalikud saatuslikud olevused keeldusid kangekaelselt uskumast, et midagi sarnast veel teist korda aset leida võiks.
Nukumajale sarnaneva elamu üks paljudest akendest avanes ning keegi kutsus pisut kähedal häälel Lolitat sööma. See oli Lolita vend. Kõik neli õde-venda elasid ühe katuse all ja ei kavatsenudki välja kolida. Kui Lolital oli seal olekuks mõjuv põhjendus, siis teised lihtsalt ei raatsinud oma niigi vähest sissetulekut korteri üürimise peale kulutada. Pealegi oli pere noorim liige alles kaheteistkümne aastane. Ema ja isa rolli täitis Amanda – inimene, kes oli kunagi kogu selle pesakonna lapsendanud ning ei kavatsenudki neist loobuda. Ta oli pisut teistsugune, riietudes olenevalt tujust ühele või teisele sooesindajale kohaselt, kuid korvas oma südamlikkusega ja oskusega olla igal ajal igal pool, kus teda vajati, kõik veidrused. Seda, kas ta oli sünni poolest naine või mees, teadis vaid tema ise.

„Hüvasti,“ sõnas Surm, valmistudes minekuks. Kuid Lolita haaras tal varrukast. Ta oli esimene inimene, kes suutis klammerduda pooleldi läbipaistvasse udusse justkui haprasse kardinariidesse.
„Võta mind kaasa,“ palus ta.
Surm võitles iseendaga, tahtes kogu hingest Lolitaga koos kaugustesse põgeneda, kuid kahjuks polnud see võimalik. Surelikud ei saanud tulla tema maailma ning tema oli vaid teejuhiks sinna, kust enam kunagi tagasi ei tulda.
„Ega ma siis surema ei hakka,“ vastas ta naerdes. „Ma tulen varsti jälle.“
„Ja palun räägi mulle veel neid lugusid inimestest, keda endaga kaasa oled viinud,“ nurus tüdruk teeseldud lapselikkusega. Just nõnda oli ta võitnud paljude südameid. Temas nähti last, mitte aga noort naist, kes oli vangistatud kidurasse kehasse. Surm oli ainus, kes hindas Lolita tegelikku olemust. Tema nägi inimesi teisiti ning välimus omas teisejärgulist tähtsust. Nii irooniline, kui see ka polnud, oskas Surm ainsana mõista surijat.
Surm paitas hellalt tüdruku sinkjasmusti juukseid ja haihtus. Ainult tuul keerutas üles kuivanud lehti ning avatud aknast jälgisid neli silmapaari haiget tüdrukut, kes ei kartnud külma ja kiikus kõleda sügistuule käes õhukese suvekleidi väel.