laupäev, 23. jaanuar 2016

Romaan FATA(L) MORGANA I osa: HAPE

Ärkamine

„Kõik tahavad minna taevasse, kuid keegi ei taha surra."
Joe Louis
http://www.roningamedeveloper.com/Reviews/ResidentEvil4_SS21.jpg
Sügistorm painutas raevukalt surnuaia kitsaid radu ääristavaid puid, koolutades kuivanud oksi hauakivide ja ristide kohale. Justkui kõverad küünistega sõrmed, kraapisid oksad lahkunute nimesid ning sündi ja surma tähistavaid daatumeid. Tuul huilgas tühjades kabelites ja lõgistas trellitatud akende ees rippuvaid luuke. Kusagilt oli kuulda koera ulgumist, mis maruga koos moodustas kõhedusttekitava sümfoonia.
Kalmistu vahetus läheduses toetus väsinult surnuaia müüri najale kohalik krematoorium. Olenevalt olukorrast, täitis see asutus ka haigla või surnukuuri rolli. Praegu oli see mõlemat.
Keset kooruva krohvi ja hallitavate seintega lahkamistuba seisval kontkõval kanderaamil lamas surnukahvatu ja värskeid õmblusi täis patsient. Veel tund aega tagasi võis teda nimetada laibaks, kuid äralennanud elusäde oli kinni püütud ja kangestunud korjusesse tagasi toodud. Kitsaste ristküliku kujuliste akende taga sähvivatel välkudel polnud toimunuga vähimatki seost. Siin ei tegutsenud doktor Frankenstein, vaid keegi sootuks hullem. Keegi, kes ei vajanud oma töö õnnestumiseks ilmastikunähtuste abi. Ta ise oli üks ääretult kummaline nähtus ja seda olid ka tema patsiendid, keda asjatult värdjateks ei nimetatud.
Tema nimi oli Timukas.

Patsient avas vaevaliselt silmad, kuid sulges need ereda valguse valusaid torkeid tundes kohe uuesti. Mitte ainult valgus ei põhjustanud valu. Kogu keha tuikas nagu läbipekstul, keda on pärast ihunuhtlust mitu korda trepist alla veeretatud. Justkui aimates patsiendi mõtteid, suunas keegi valgusallika lamaja näolt kõrvale. Kui punane kuma silmalaugudelt hajus, julges patsient lõpuks vaadata, kus ja kellega koos ta viibib.
Ma olen taevas! oli patsiendi peas esimesena kuju võtnud mõte. Tõepolest – tema ees kõrgus lumivalge ingli siluett, kelle pea ümber säras püha oreool.
Suutmata meenutada, kuidas ta oli surnud, polnud patsiendil vähematki kahtlust, et tema pattude kaalumise aeg on kätte jõudnud.
„Kas ma pean Peetruse juurde minema?“ küsis Hape sõnu vaevaliselt kuuldavale tuues. Keel oli kange ja paistes ning huuled ei liikunud nii nagu vaja.
„Ei,“ vastas ingel. „Sa pole surnud.“
Polegi surnud? Ennist inglina tundunud isik hakkas nüüd maisemaid jooni võtma. Oreool oli kõigest lambivalgus, mis paistis voodi ääres seisja helekollastele juustele ning valgeks rüüks peetu oli hoopiski lahtiste hõlmadega arstikittel, mis kattis sama värvi särki ja pleegitatud teksapükse. Ning tiibu polnud tal samuti. Järelikult oli ingliks peetu tegelikult arst?
„Mis minuga juhtus?“ küsis Hape sosinal, sest ennist valjemini rääkimine oli talle valu teinud.
„Enesetapp,“ vastas ilmutis. „Sa sõitsid jalgrattaga pankrannikult alla. Nad leidsid su veepiirilt, rattaraam otsapidi kopsudes. Kui Timukas sind laibakuuris nägi, ei lubanud ta sind maha matta. Ta arvas, et oled ellu äratamiseks veel piisavalt värske.“
Ingel-arsti jutt oli kohutavalt ebaloogiline. Miks ta pidi enesetappu tegema jalgrattaga? Kaljult alla saanuks niisama ka hüpata. Ja mis mõttes teda ellu äratati? Kas ta siis ikkagi oli surnud?
Tegelikult vaevas Hapet üks palju pakilisem küsimus:
„Mis mu nimi on?“
Olles unustanud kogu eelnenud elu, tundus mõistlikuna alustada iseenda nimest.
„Hape,“ vastas valge ilmutis.
„Hape,“ kordas Hape. Talle tundus, et arst teeb nalja. Kui nii, siis näis parima lahendusena naljaga kaasa minna.
„Aga miks mul selline nimi on? Kas mu vanemad tarbisid hoolsalt LSD-d?“
„Ei, sa oled düsgraafik. Selle pärast,“ vastas kummituslikult valge libaingel laialt naeratades. Miski selle kiskjaliku naeratuse juures mõjus väga häirivalt. Hambaid oli liiga palju ja suu ulatus ühest kõrvast teiseni nagu tõmblukk. See nägu... See polnud inimlik. Inimestel pole sellist naeratust.
„Sa kirjutasid kooliajal lugemispäevikusse Sinihabeme asemel Sinihape. Sellest ajast see nimi sulle külge jäigi,“ jätkas ikka veel naeratav ebainimlik olend. „ Ma tõesti ei tea, milline nimi su passis seisab. Sul polnud ennast tappes dokumente kaasas.“
„Ahaa.“ Hape tundis äkitselt kohutavat väsimust keha üle võimust võtmas ja sulges korraks silmad. Ta ei märganudki libaingli lahkumist. Äkitselt seisis valge ilmutise asemel voodi ees helesinist kitlit ja kirurgimaski kandev noor naine. Tema tumedate prillisangade kohale langesid mõned erkpunased kiharad, mille vahelt turritasid välja haldjalikud teravatipulised kõrvalestad. Naine kummardus patsiendi kohale ning Hape tundis käsivarres valusat torget, millele järgnes soontesse laiali voolav kõrvetav kuumus.
Haldjad on tõepoolest olemas, jõudis Hape mõelda enne teadvuse lõplikku kustumist.

***

Esiti ingliks ja hiljem arstiks peetud valge mees polnud tegelikult kumbki. Ta oli hoopis hauakaevaja, nimega Paul. Happel sageli külas käies jutustas ta pikalt ja detailselt, kuidas nad vanadel headel aegadel koos haudu kaevasid.
Paul kaebas uute kolleegide üle, kes pidevate joomingute või pohmellide põdemise süül sageli tööle tulemata jäid ning auku kaevates ise sisse kukkuma kippusid; rääkis ilmast ja kiitis Happe kui endise töökaaslase professionaalsust, lootes, et oskused koos paraneva tervisega kiiresti taastuvad.
„Milliseid oskusi on tarvis kuue jala sügavuse ristküliku kaevamiseks?“ ei mõistnud Hape. Kuigi ta suutis juba iseseisvalt tualetis käia, polnud ta sugugi kindel, et haua kaevamisega hakkama saab. Jõudu ei jätkunud. Isegi lusika suu juurde tõstmine võttis päris korralikult võhmale. Sellegi poolest näis hauakaevamine tema kui kõrvaltvaataja jaoks naeruväärselt lihtsana.
Noh...“ Tundus, et Paul sattus korraks segadusse. „No kui sa tuled, küll sa siis ise aru saad,“ ütles ta ja hakkas närviliselt nihelema, heites pilke käekellale ja ukse poole.
Pean nüüd minema. Mu naine lööb mind maha, kui jälle hiljaks jään. Pidin täna lapsi hoidma.“
Tal on naine? mõtles Hape ilmselge hämmeldusega. Inimese kohta, kellel on töökohustused ja perekond, veetis Paul ebaloogiliselt palju aega Happe juures.
Pauli erevalge siluett asendus Timuka vereplekilise kitliga. Hirmutava tiitliga peaarst tõi järjekordse ravimidoosi, olles ise nii ülevoolavalt sõbralik, et temale pandud hüüdnimi näis pigem heatahtliku naljana, nagu näiteks Hiiglaseks ristitud kääbus või Metslasest flegmaatik. Timukas oli kõigest üks kõhetu halliseguste juustega mehike, kes ei tõstnud kunagi häält, rääkis nii patsiendi, assistendi, kui ka koolnute ja koeraga onulikul toonil ning hoolitses selle eest, et kõigil ühtmoodi hea oleks.
Kuid need silmad. Pilk, mis Timuka terashallides silmades üliharva välgatas, enamasti ainult värskeid surnuid ja lahtisi haavu nähes, pani punase ohutule sügaval Happe alateadvuses üha eredamalt plinkima ja kõrvus kumises lakkamatu sireen.
Võib-olla polegi ma haiglas ega surnukuuris, vaid viibin hoopiski põrandaaluses katselaboris, kus lisaks loomadele võeti kasutusele üks inimene – mina. Seda mõeldes ei teadnud Hape, kui lähedal tõele ta oli.

***

Enesetapust oli möödunud kolm kuud.
Jõudsalt paranenud Hape lasti lõpuks haiglast välja. Abivalmis Paul tõttas kohe kolleegile tema uut elupaika tutvustama, sest Happe mälu polnud ikka veel taastunud ja kõik need jutud ilusast elust hauakaevajast surnuaiavahina, kes elas oma pisikeses hurtsikus kalmistu ääres, mitte kaugel surnukuurist ja kirikust, kõlasid lastele mõeldud õudusjutuna.
Surnuaiavahi majake asus teisel pool viimset puhkepaika. Surnuaia müür oli seal lagunenud ja asendunud läbitungimatu võsaga. Kahekorruseline puust ehitis näis väsinuna, justkui ootaks temagi peatset mulda sängitamist. Müüriauku kasvanud põõsaste vahelt paistev valgus moodustas akendele omapäraseid mustreid ning majakese vahetus läheduses kõrguv valge kirik näis irvitavat oma mädaneva kaaslase üle. Mis siis, et kahekorruseline, ei suutnud ta oma katusega kiriku tornile ligilähedalegi pürgida.
Niipea, kui lakkamatult jutustav Paul oli Happe lõpuks omapäi jätnud, tuueks taas ettekäändeks perekohustused, põgenes hauakaevaja oma viletsast kodust. Kõik see tolm, ämblikuvõrgud ja tunne, nagu jälgiksid teda nurkadest kümnete viirastuste silmad, tundusid väljakannatamatutena. Hape ei teadnud isegi, mis teda nõnda mõtlema sundis. Paul polnud sõnagi lausunud, nagu peaks selles majas kummitama, aga ometi tundis Hape nõnda. Paranoia  on sinu õde ja ja skisofreenia su vend, kirus Hape ennast mõttes, astudes mööda kitsaid augulisi tänavaid, teadmata isegi, kuhu ta minemas oli. Nälg näpistas. Taskuid kobades leidis Hape paar kortsunud rahatähte. Teadmata, kas ja kui palju ta nende eest saaks, püüdis ta tulutult leida ühtegi kohta, mis meenutaks toidupoodi või vähemalt hamburgeriputkat. Ainult tema kodule sarnanevad puulobudikud ja mõni üksik paneelmaja, mille õues ei jooksnud ühtegi last. Roostetanud kiigepostide küljes rippusid katkised ketid ja liivakastides kasvas kõrge rohi. Kõik tundus nii mahajäetuna, nagu oleks kohutav tõbi selle linna laastanud.
Silmapiiril plinkis midagi virmaliste taolist. Hape ei suutnud meenutada, mis olid virmalised ja kus ta oli neid näinud, aga see sõna seostus esimesena, nähes punaseid ja rohelisi tulukesi. Neoon. Las Vegas. Mis on Las Vegas? Jõudnud lähemale, luges ta tuledest välja kaks sõna: Fata Morgana.


Süüa anti Fata Morganas vähe ja sedagi õllekõrvaste suupistetena. Siiski polnud see asutus tavaline õllekas, vaid omapärane segu tsirkusest ja urkabaarist. Kui Hape arglikult ennast keldrisaali kaugeima nurgalaua taha poetas, maandus koheselt tema silmade kõrgusele ettekandja, kes rippus pea alaspidi peenikese köie otsas nagu ämblik.
Hei, Hape!“ tervitas ta külalist nagu vana tuttavat. „Said lõpuks morgist välja.“
Kui Hape teda sõnatuna vahtima jäi, kõhistas ämbliknaine omaette naerda ja poetas tema ette kleepuale lauaplaadile narmendavate nurkadega menüü.
Seda ettevaatlikult sirvides silmitses Hape vargsi teisi baaris viibijaid. Enamus külastajaid olid kuidagi ilmetud, justkui polekski neil nägu. Igaüks konutas omaette joogiklaasi taga, keegi ei vestelnud teistega ja viibis justkui omas maailmas. Seevastu käis baarileti taga vilgas ja värviline elu. Grotesksete klounimaalingutega baarman loopis vaheldumisi pudeleid ja pokaale ning lae all kiikuvad ettekandjad itsitasid ühes puntras. Osa ruumist oli eraldatud raske tumepunase eesriidega, justkui peituks selle taga teatrilava.
Niipea, kui Hape endale tellitud söögi ja joogi kätte oli saanud, teadmata, kas ta selle eest üldse maksta suudab, avanesid eesriided ja algas tänaõhtune etendus, mida ei juhtinud keegi muu, kui Timukas isiklikult. Verdtarretavat etendust vaadates sai hauakaevaja teada, mille jaoks doktor ellu äratatud lahkunuid tegelikult kasutas.
Huvitav, miks küll temal nii lihtsalt minna lasti?
https://s-media-cache-ak0.pinimg.com/236x/2e/f6/c7/2ef6c7ca4bf285fc43abe19abd8f6d73.jpg


Arvet söödud toidu ja joodud joogi eest Happele ei esitatud, sest ta olevat niiöelda oma töötaja. Kui Hape ettevaatlikult päris, kas temalgi etendustes roll on, võttis ettekandja seda naljana ja vastas, et jäägu hauakaevaja siiski oma liistude juurde, sest keegi peab ometi Timuka ebaõnnestumisi maha matma. Peagi ilmus justkui eikusagilt välja Paul, kes lahkuma hakkava Happe taas istuma surus ja nõnda täis jootis, et viimane järgmise päeva hommikul oma kodus üles ärkas, mäletamata, kuidas ta sinna oli saanud.
Fata Morganast sai kiiresti Happe teine kodu, sest seal viibis ta omapärasest seltskonnast hoolimata meelsamini kui kõhedust tekitavas surnuaiavahi majas. Kuigi ta teadis, et peab lisaks päevastele hauakaevamistele tegema öösiti surnuaias patrull-reide, oli tal sellest sügavalt ükskõik, sest mis kalmistul ikka juhtuda saab? Surnuid ju keegi hauast ära ei röövi. Timukas, kes oli ülemus nii tsirkusekõrtsis kui surnuaias, ei paistnud Happe tööluuse pahaks panevat ja nõnda lasigi hauakaevaja asjadel julgelt omasoodu kulgeda, tavatsedes ennast peaaegu igal õhtul pildituks juua ja järgnevatel tööpäevadel pohmelli füüsilise tööga ravida. Lisaks tehti Happele kiiresti ja ühemõtteliselt selgeks, et palka ta hauakaevaja töö eest ei saa, kuid prii toit ja jook Fata Morganas on alati garanteeritud ja oma inimesed saavad korralikuma eine kui õllekõrvased küüslauguleivad. Selle nimel juba tasus rügada.

Järjekordsel argiõhtul baarileti ääres õlleklaasi taga konutades märkas Hape, et Timukas astus kõrtsi kummaliselt äraoleva ilmega. Ta istus Happe kõrvale baaripukile, ütlemata tervituseks ühtegi sõna, ja tellis pitsi viina.
Hape polnud kunagi varem näinud teda midagi õllest kangemat joomas. Ka polnud Hape kunagi näinud Timukat nii vaikse ja endassetõmbununa. Järelikult pidi juhtunud olema midagi väga tõsist.
Ära täna rohkem joo,“ ütles Timukas hauakaevajale ja kummutas oma pitsi põhjani. Kõrtsmik valas ülemuse sõrmeviipe peale klaasi uuesti täis.
Homme pead Pauli asemel tööl olema,“ jätkas Timukas pärast järgmise pitsigalõpetamist. Hape märkas alles nüüd, et Pauli polnudki tema kõrva ääres lakkamatult jutustamas, nagu see tal tavaks oli.
Mis Pauliga juhtus?“ küsis Hape. „Kas ta kukkus endal kaevatud auku?
Ta on surnud. Sai välgutabamuse,“ vastas Timukas ning ohkas sügavalt. „Kahju – uut hauakaevajat pole sugugi lihtne leida. Aga pole midagi parata. Peame hakkama saama.“
Aga kas sa teda kokku lappida ei saa?“ küsis Hape. „Nii, nagu sa minuga tegid.“
Timukas manas ette kivistunud ilme ja vastas resoluutselt: „Ei.“
Hape oleks tahtnud küsida, mis teda takistas, kuid Timuka näoilme ütles ühetähenduslikult, et see teema on ennast ammendanud. Nõnda ei jäänud Happel üle muud, kui leppida teadmisega, et tal tuleb homme üksinda hakkama saada. Ees ootas hauakaevaja matus.

***

Ööl vastu kolleegi matusepäeva ärkas Hape vaikse klaverimängu peale.
Kas tõesti on murdvargad majja tunginud ainult selleks, et natuke klaverit mängida? mõtles Hape ettevaatlikult voodist välja hiilides. Ta piilus üle trepikäsipuu ettevaatlikult alla elutuppa. Läbi õhukeste valgete kardinate kumavas kuuvalguses joonistus klaveri tagant välja tume inimsiluett. Hape sirutas käe lüliti järele, süütas tule ning oleks ehmatusest peaaegu trepist alla kukkunud.
„Tervisi teisest ilmast," sõnas Paul, naeratades sama laialt kui oma lühikeseks jäänud elupäevadel.
Hape kogus ennast veidi ja lausus peaaegu normaalse hääletooniga:
„Mul polnud aimugi, et sa klaverit mängida oskad."
„Minul ka mitte," vastas kummitus. „Suremine annab teatud eeliseid."
Hape ei teadnud, kas Pauli uskuda või mitte. Igaks juhuks ei öelnud ta rohkem enam midagi.
Vastupidiselt üldlevinud arvamusele, et koolnu on pärast surma täpselt samasugune kui lahkumise hetkel, nägi Paul üllatavalt hea välja. Välgutabamuse saanu oleks pidanud üsna krõbe olema, aga Paul säras endiselt lumivalgelt nagu leerilaps, sobides nõnda kardinatega hästi kokku. Kas ta ikka oli surnud või juhtus mingi eksitus?
„Kurat seda teab. Päris elus ma vist ei ole," ütles Paul, justkui oleks Happe mõtteid lugenud. Töökaslase üllatunud ilmet märgates lisas ta: „Ma loengi sinu mõtteid."
„Ah nii," sõnas Hape napilt. Kummitus tõstis sõrmed klaveri klahvidelt ja sulges kaane. Siiani oli ta istunud ühe küljega Happe poole. Nüüd, kui ta aeglaselt püsti tõusis, nägi Hape, et välgutabamus oli siiski oma jälje jätnud – teine pool Pauli näost oli kaetud pruunikasmustade põletushaavadega. Vigastatud naha alt paistis laikudena paljast liha. Mõeldes, millist valu see kõik Paulile tekitada võis, tundis Hape külmavärinaid mööda selga alla jooksmas ning sisikonnas hakkas keerama.
„Miks sa siin oled?“ küsis ta. „Tulid mind kummitama?“
Paul kehitas õlgu.
„Ma ei mäleta. Tegelikult ka. Tean ainult, et olin ühel hetkel oma kodu ukse taga ja järgmisel juba siin, sinu majas." Miski tema hääles reetis, et ta ei räägi täit tõde.
Hape julges nüüd lähemale astuda ja vaatas Pauli tähelepanelikult.
„Sa ei hinga. Sa oled jääkülm.“ Hauakaevaja puudutas kummituse üllatavalt materiaalset rannet, mille peale see instinktiivselt eemale tõmbus. „Sul pole pulssi. Sa oled surnud."
Jahe tuulehoog liigutas kardinaid, kuigi aknad olid suletud. Väljas hakkas päike tõusma, värvides silmapiiri erkroosaks. Happele meenusid algaval päeval ees ootavad kohustused. Ta oli niigi vähe magada saanud, sest teda külastasid öösiti kummalise sisuga luupainajad inimestest, keda ta pärast õnnetust polnud kordagi näinud ja kohtadest, kus ta temale räägitu põhjal polnud iialgi käinud. Ning nüüd tuli tal maid jagada mingisuguse... zombiga!
Ehk oli Paul ainult alateadvusel esile kutsutud luupainaja?
Luupainajaks peetu köhatas korralekutsuvalt ja Hape tundis, kuidas puna talle näkku valgub. Ta häbenes seda, et oli oma mõtete kontrollimise vajaduse juba nii kiiresti unustada jõudnud.
„Millised unenäod?" juhtis Paul teema mujale. Hape avas suu, et vastata, kuid sulges selle uuesti. Tundus kuidagi kummalisena hakata laibale oma unenägudest rääkima. Mida Paul nende teadmistega ikka peale hakkaks? Tegelikult ta ei teadnudki, mida külalisega edasi teha.
Paul ei jõudnud Happe vastust ära oodata. Ta oli vajunud diivanile, üks jalg üle ääre rippumas ja teine käetoel, ning magas sügavat und. Mingil seletamatul põhjusel lootis Hape, et Paul ei ole tagasi teise ilma läinud, kuigi see oleks nii mõnegi asja tunduvalt lihtsamaks muutnud.
Ei, ta polnud surnud. Pauli silmad liikusid laugude all ning näol kiiresti vahelduvad emotsioonid reetsid, et temagi ei näe unes ilusaid asju.

http://img01.deviantart.net/272b/i/2015/049/d/0/smiling_demon_by_applepopcorn-d8ii04r.png

Matus


Oli aeg. Äratuskell tuletas seda kurblikku tõsiasja ajusid peenestava helinaga järjekindlalt meelde. Hape hõõrus silmi ja haigutas. Kortsus linad olid higist rõsked ja avatud aknast ei tulnud värsket õhku. Päike oli juba kõrgel ning kiiskas aknast paistva kirikutorni kohal. Vaikselt hiilides hakkasid teadvusesse kerkima kummalised pildid nähtud unenäost, mis tundus nii tõelisena, et Hape ennast hetkega ärkvele ehmatas.
Ta oli näinud Pauli. Elusana. Oma majas!
Hape tõmbas ajateenija kiirusega riided selga ning jooksis alumisele korrusele. Diivan oli tühi. Igaks juhuks piilus Hape selja taha. Tühjus. Hauakaevaja ohkas kergendatult. Küllap olid unenäod põhjustatud teadmisest, et ta täna oma kolleegi mulda sängitama peab. Süütundest, et tema jäi ellu, kuigi oli püüdnud ennast tappa, ja Paul ei jäänud, kuigi ta ei tahtnud surra.
Magamatusel põhjustatud peavalu peletamiseks oli tarvis kanget kohvi ja veel kangemat sigaretti. Lämmatav köhahoog tuletas meelde, et sigaretid polnud sugugi tema jaoks mõeldud, aga sõltuvus sundis mõistuse kiiresti vaikima. Hape lülitas maki sisse ja keeras volüümi põhja, et muusikat oleks kööki kuulda.
„On talvehommik, aeg kohvitassi taga uueks sündida!" röökis ansambel Ultramelanhool ning jätkas vaikse meloodilise vilistamisega. Nii värskendav oli kuulata kolmekümnekraadises kuumuses laulu lumest ja talvest. See laul tõi Happe teadvuses esile mälestusi asjadest, mis ei saanud juhtuda ja kohtadest, mida polnud olemas, kuid ajusurm pole kellelegi hästi mõjunud ja küllap olid need seosed vaid lühised, mis tema peas pärast ellu äratamist tekkisid.
Oma suureks üllatuseks avastas Hape köögilaualt aurava kohvikruusi. Ultramelanhooli meloodiat edasi vilistades seisis Paul köögikapi juures, seljaga Happe poole, ja tegi võileibu. Hape tundis, kuidas tal sees kõik kokku tõmbus ja kõhtu tekkis ebameeldiv jahedus. Öösel oli olnud kõik teistmoodi, ta polnud siis piisavalt ärkvel, et selgelt mõelda. Kuid praegu pidi ta minema matustele ja lahkunu seisis siinsamas ning tegi talle süüa, et Hape pika tseremoonia ajal ikka kenasti vastu peaks!
„Tee kiiresti, me peame varsti minema," sõnas Paul.
„Meie?" küsis Hape toitu ettevaatlikult vastu võttes. Mingit isu tal küll enam polnud. Elava surnu tehtud võileivad tundusid kuidagi... laibalikud. Nagu ta oleks vorstiviilude asemel oma sõrmi saia peale viilutanud. Hape pööras vastikustundega pea kõrvale ja rüüpas tassist kuuma kohvi. Õnneks maitses jook endiselt kohvi moodi.
„Aga muidugi, ma ei taha ju ometi iseenda matustest ilma jääda," vastas Paul. Hommikuvalguses nägi tema vigastatud näopool veelgi jubedam välja. Terveks jäänud nahk oli kahvatu ja halli varjundiga nagu laipadel ikka. Seljas kandis ta lumivalget T-särki ja sama värvi teksapükse. Teistsuguseid riideid tema garderoobis vist ei leidunudki. Sellisena äratanuks ta matustel liigset tähelepanu. Hape viipas käega üles magamistoa poole.
„Mine otsi endale midagi sobilikumat selga. Praegu oled sa liiga äratuntav."
Paul vaatas ennast arusaamatu pilguga, kuid kehitas õlgu ja tegi, nagu kästud.
Tagasi tuli ta sootuks teistsugusena, nii et isegi Hape poleks teda ära tundnud, kui Paul oleks talle juhuslikult tänaval vastu jalutanud. Kadunuke oli nüüd üleni musta riietatud, pead katmas silmini tõmmatud kapuuts. Muljet rikkus mantli seljale hõbedaste tähtedega maalitud kiri „MADE IN HELL!" ja natuke vildakas tagurpidi viisnurk selle all, kuid Happel polnud enam aega millegi parema asemele otsimiseks. Matuse alguseni olid jäänud loetud minutid.

***

Ärasaatmisel viibis neli inimest: Hape, Paul ise, kirikuõpetaja ja hauakaevaja Vasja, kes oli päevad segi ajanud ning Happe suureks kergenduseks tööle ilmunud. Pauli leske ja lastekarja seletamatul põhjusel matustel ei viibinud.
Seekord pidi Vasja kaevama väikese augu, sest neil tuli matta urni jumal teab kelle tuhaga. Silt urni peal tõotas, et maetakse just Pauli ja mitte kedagi teist. Erinevalt viimasel ajal trendiks muutunud niinimetatud moodsatest matustest ei olnud väikesel urnil ühtegi kaunistust ning selle kuju oli traditsiooniliselt kirstulaadne, mitte lahkunu lemmikmootorratast kujutav või muidu teistsugune. Kui nüüd asja musta huumoriga võtta, siis ei saanudki hauakaevaja jaoks midagi kirstust sobivamat olla. Moodsate sarkade kohta oli Paul eluajal ikka öelnud, et ussidel on täiesti ükskõik, mida nad närima hakkavad.
Kõik peale kadunukese higistasid nagu sunnitöölised. Happe arvates tulnuks kuumadel suvepäevadel suremine keelustada. Esiteks oli laipade säilitamine suvel kõvasti keerulisem kui teistel aastaaegadel ning teiseks pidid matuselised kannatama põrgupiinu. Ainuüksi vaatamine, kuidas kedagi sängitati sügavale jahedasse mulda, tekitas matuselistes kadedust.

Habetunud kirikuõpetaja viskas hauda kolm peotäit mulda ja luges Meie Isa palvet. Vasja ühines temaga. Paul vaikis ning Hape liigutas huuli, et teiste ees mitte lolliks jääda.
„Seepärast sängitame mulda selle keha; mullast oled sina võetud ja mullaks pead sina saama ning mullast äratab sind Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles,“ hakkas vaimulik lõpuks otsi kokku tõmbama. Hape ohkas salamisi kergendatult.
Nüüd oli matuseliste kord oma peotäied mulda visata. Pauli tegi seda esimesena. Kui kirikuisa vaadata püüdis, kes sedasi kontvõõrana ette trügis, tõmbus ta äkitselt tagasi, nagu oleks ta saatanat ennast näinud. Üle laiba hallikasvalge näo virvendas lühikeseks hetkeks parastav irve.
Kirikuõpetaja tegi lahtise haua kohal paar formaalset ristimärki ja andis loa haua kinni ajamiseks.
„Aamen," ütles õpetaja, kui Vasja oli kääpa labidaga ilusti siledaks lihvinud, ning sulges lauluraamatu. „Jumal õnnistagu ja olgu teile toeks raskel leinaajal.“ Kerge polnud temalgi. Higipiisad veeresid pisikeste läbipaistvate pärlitena üle põsesarnade heledasse habemepuhmasse.
Matuselised lahkusid rõõmsatena, et tülikas üritus lõpuks ühele poole sai. Peielauda ei korraldatud.

Tsirkuses


Äralinna keskuseks nimetatud Fata Morgana nägi päevavalguses hoopis teistsugune välja kui õhtuti. Polnud rahvast ega silmipimestavaid tulukesi, ettekandjad ei kõlkunud enam nööridega lae all ning laval ei esitatud verdtarretavaid etendusi. Noorte kaharate seelikutega tüdrukute asemel pühkis tüse karvase lõuaga vanem naisterahvas roosakashalli nartsuga põrandat ja laudu, lappi vahepeal loputamata. Kuna liigutamine võttis ta võhmale, tõi naine aeg-ajalt kuuldavale krõbedaid vandesõnu ja valju ähkimist. Endiselt klounimaalingut kandev kõrtsmik kolistas leti taga pudelitega ja liitis ruudulisel vihikulehel kokku eelmise õhtu kassat. Kroonilise depressiooni ja maohaavade käes kannatav mõõganeelaja kakerdas ümber lava ning sõimas helitehnikut, süüdistades teda kõigis maailma probleemides. Anorektilise väljanägemisega pianist klimberdas häälest ära pianiino klahvidel, näol õnnis naeratus; arvatavasti viibis ta mõtetes mingis teises maailmas, kus rohelistel aasadel hüplesid ringi väikesed jänkud. Mustkunstnik püüdis leti taga asuvas kitsukeses köögis põgenema pääsenud tuvi, kes lendas sihitult lambikuplite ja lae all rippuvate pottide-pannide vahel.
Ülejäänud tsirkuserahvas peitus maja tagumistes koridorides, elades seal sugugi mitte vähem põnevat ja kärarikast agulielu.
Baari pisikestest pooleldi avatud akendest voolas sisse lämmatavat kuumust. Ruumi õhutamine pärast hommikuni kestnud läbustamist oli hädavajalik. Konditsioneer käis täisvõimsusel, kuid ei suutnud temperatuuri alla kolmekümne plusskraadi langetada. Kloun uuris mureliku pilguga kassatšekke, mis ei tahtnud sugugi tema arvestustega klappida, ja kusagilt oli kuulda valju norskamist. Pilk ikka veel paberites, koputas baarimees harjavarrega lakke. Norskamine lakkas.
Surnud hauakaevajast Paul oli viimased pool tundi üksinda väikese laua taga konutanud ja tema ümber keerlevast ning lakkamatult torisevast habemega naisest välja tegemata pasjanssi ladunud. Hape oli ta lihtsalt üle kõrtsiukse sisse lükanud, seletades oma tegu eksinud laiba Timukale tagastamisega, kõhu täis söönud ja minema läinud, jättes Pauli siia vedelema nagu tarbetu kola. Nii palju siis sõprusest ja hädasolija aitamisest. Oleks ta seda ette aimanud, poleks hommikul Happele kohvi ja võileibu tegema hakanudki. Mõelda vaid, ta käis tanklast süüa toomas, sest töökaaslase külmik oli olnud tühi nagu kirik ateistide külas. Ja selline oli siis tänu.
„Kes see veel oli?" küsis Paul.
„Kes?" küsis baarman hajameelselt. Tundus, et äsja surnuks kuulutatud Pauli tsirkuses nägemine ei avaldanud talle vähimatki muljet.
„Noh, see," osutas Paul sõrmega lae suunas.
„Aramis? Ta magab. Juba kolmandat kuud," vastas kloun ikka veel paberites sorides. Kui küsimusi rohkem enam ei tulnud, jäi ta hämmeldunult Paulile otsa vahtima.
„Sa ei tahagi teada, kuidas see võimalik on?"
„Pigem tahan ma teada, kas ta sai nime musketäride või brändi järgi," sõnas Paul kergelt muiates. Põlenud naha all liikuvad lihased ajasid isegi kõike näinud kõrtsmikule vastikusvärinad peale.
„Brändi," vastas ta hetkegi mõtlemata. „See on ainus jook, millega teda üles äratada saab."

Pauli silmis läigatas kelmikas helk. Ta oli küllalt näinud, kuidas alkohol inimesi peaaegu silmapilkselt uinutab, aga imelist ärkamist kolmekuisest unest polnud ta veel varem näinud. Tundus, et lõpuks ometi oli saabunud hea võimalus igavuse peletamiseks. Paul tõusis püsti ja kõndis leti juurde.
„Kuule..." Mees kissitas silmi, et baarmani nimesilti lugeda. Lühinägelikkusest hoolimata keeldus ta prille kandmast, sest need oleksid rikkunud tema välimust.
„...Kloun, sul suitsu on?"
Kõnetatu pööras selja ja viipas laia sigaretiriiuli poole. „Millist tahad?"
Just samal hetkel haaras Paul välkkiire liigutusega leti tagant pudeli eelpool mainitud konjakiga ja vastas, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud:
„Ega mulle polegi vaja. Hape tahtis teada, kas sul punast Marlboro´t on, tal sai just otsa. Aga..." Paul ringutas ja pöördus minekule, „...eks ma siis ütlen talle edasi, et on küll."
Kloun mühatas vastuseks midagi arusaamatut ning habemega naine hakkas põrandalapiga baariletti hõõruma.

***

Krematooriumis valitses haudvaikus. Surnud olid kindlalt lukustatud oma kambritesse ning ahi oli maha jahtunud. Hape kõhkles hetke, enne kui uksekella nupule vajutas. Ta kartis Timukat äratada, sest tegeledes öösiti etenduste andmise ja uute tsirkuseartistide kokku õmblemisega, pidi ta ju mingil ajal magama. Seest kostsid kellegi aeglased sammud ja siis hõigati läbi ukse:
„Ahoi, kes nii varajasel tunnil tülitab?“
„Võid kolm korda arvata,“ vastas Hape ja ukse lukk klõpsatas lahti. Pisut unise näoga surnuvalvur Timukas viipas lahkelt hämara koridori poole ning sõnas ülima viisakusega:
„Palun astu edasi. Mul oligi siin pisut igav. Lahkunud on väga sõnakehvad vestluskaaslased, kui just mõni kooljas kogemata ahju ei satu ja appi karjuma ei hakka.“
„Mis sa siin koogutad,“ nähvas Hape. „Sellel ajal kui sina siin laipadega mängid, toimuvad väljas sellised asjad, mida sa unes ka näha ei oskaks.“
„Ma ei näe unenägusid,“ vastas Timukas ikka sama viisakalt ja naeratas. „Ma teen kõik, mis unes nägemata jääb, ärkveloleku ajal fantaseerimisega tasa. Ja pealegi ei saa aju puhata, kui näeb unenägusid. Mina tahaks ikka ennast välja puhata, kui...“
Hape rehmas lauset lõpuni kuulamata käega ning marssis rautatud tanksaabaste kolinal ruumi, kus Timukas tööd tegi. Keset lahkamislauda auras tohutusuur kohvitass ja mugava tugitooliga ääristatud lauanurgal seisis avatud kaanega sülearvuti,milles oli avatud vestlusaken. Ühtegi patsienti seekord ei olnudki.
„Kelle sa Pauli asemel ahju ajasid?“ küsis Hape pikema sissejuhatuseta.
Timukas vahtis Hapet nagu kuu pealt kukkunut.
„Mis mõttes?“ imestas ta.
„Paul ei olnud urnis, mille maha matsime. Kes seal siis oli?“
Timuka kulmud kerkisid kõrgele prilliraamide kohale. „Miks sa arvad, et ei olnud? Ise panin oma käega ahju ukse tema järel kinni.“
Hape vedas veretud huuled võikaks irveks. „Kindlasti panid. Aga ta jäi pisut tooreks ning jalutab nüüd aeg-ajalt mu elutoas ringi.“
Surnukuuri valvur otsis silmadega midagi kapi pealt, kuni leidis tumepruuni randiga tühja, kuid räpase kohvitassi.
„Soovid äkki kohvi? Ma kohe lähen ja pesen topsi ära. Oota siin.“
„Ära mine!“ karjatas nüüd juba närvilisuse viimasele piirile viidud Hape. Timukas peatus poole sammu pealt ja viipas käega.
„Aga tule siis kaasa. Me võime koos kohvitassi pesta. Siis ei pea sa kartma, et Paul sulle järgi tuleb.“
Järgnev tund möödus Happe sisuka monoloogi, Timuka noogutuste ning maja ümber hulkuva koera võika ulgumise saatel. Hape muutus iga hetkega üha uimasemaks ning pomises lõpuks enne kummuli lauale vajumist: „Nad ärkavad, kui viimnepäev saabub. Paul oli esimene...“
„Ei olnud esimene,“ sõnas Timukas, kes oli vahepeal juba kartma hakanud, et kohvi sisse segatud aine ei hakkagi mõjuma. „Sinagi polnud esimene.“ Palatisse astus arstikitlit kandev punapäine naisterahvas, ennist ukse taga kraapinud hundikoer kannul sörkimas. Naine lükkas tumedate plastikraamidega prillid asjalikult ninajuurele ja vaatas Hapet hindava pilguga.
„Mis ma temaga teen?“ küsis ta Timukalt. Mees kõndis tema selja taha, võttis tal õlgade ümbert kinni ning tegi pealaele musi. „Nüüd, kullake, tee temaga, mida iganes soovid.“

***

Aramise tuba oli kerge üles leida. Kuigi see asus kitsa tumeroheliste seintega koridori lõpus, võis norskamist juba trepikoja sissekäigu juures kuulda. Paul koputas viisakusest toa uksele ja kui keegi ei vastanud, astus sellest lihtsalt läbi. Ruumi tagumises nurgas vedeles räbaldunud madrats ning sellel kuulus magaja lebaski, näol tihe kolmekuune habe ja seljas kuumale ilmale sugugi mitte kohased riided. Seinal rippuv kalender näitas aprillikuud.
Paul otsis taskust välja väikese lapiku pudeli ja pööras korgi pealt. Prõksatuse peale Aramise silmalaud tõmblesid korraks. Kui avatud pudel talle nina alla pisteti, hüppas ta püsti nagu ussist nõelatu, haaras Pauli käest plasku ja kulistas selle sisu ühe sõõmuga alla. Aramis süttis heleda leegiga põlema, aga kustus silmapilkselt ja avas alles nüüd silmad. Ta vaatas hämmeldunult oma kutsumata külalisele otsa.
„Mis kell on?" küsis ta. „Mis kuupäev täna on? Mis aasta?"
Paul kõndis sõnagi lausumata kalendri juurde, pööras lehti ja nihutas punase kastikese õigele kuupäevale.
„Ai sa kurat," vandus Aramis, „Mu naine lööb mu nüüd küll maha."
„Sul on naine?" imestas Paul. „Arvasin, et elad siin üksinda."
„Siin elangi, see on mu teine kodu," selgitas Aramis madratsi kõrvale hunnikusse kuhjatud kaltsudes sorima hakates. Tema näol pärlendasid higipiisad, kuid ta polnud ikka veel märganud riideid seljas vähemaks võtta. „Vahepeal käin kodus lastele meelde tuletamas, et nende isa on veel endiselt elavate kirjas."
„Ah soo? No tervita siis oma naist ja minu lapsi," sõnas Paul ja pöördus minekule. Tema peas oli küpsenud plaan.
„Oota!" hüüdis Aramis. „Kes sa üldse oled? Ja kuidas sa siia sisse said?"
„Sinu südametunnistus," vastas Paul ja naeratas laialt, paljastades korraga liiga palju valgeid kiskjalikult teravaid hambaid. Aramis kortsutas kulmu ja raputas pead, justkui püüdes milleski selgusele jõuda.
„Kui küsida tohib, siis mis sinuga juhtus? Et su nägu... on selline..."
„Tuleta meelde," vastas Paul napilt ja imbus läbi ukse koridori. Aramis jõllitas ust, nagu näeks taolist leiutist elus esimest korda. Kuskohas ta seda tüüpi varem näinud oli? See naeratus, need silmad... Aga muidugi! Kaks tema neljast lapsest naeratasid sama laialt ja jõllitasid vanainimesi nii kaua, kuni need igasugused kuti-plutitamised unustasid ja väga kiiresti minekut tegid. Aga nende laste eostaja puhkas nüüd väga sügaval mulla all. Aramis ise oli selle eest hoolitsenud oma kolmekuise une ajal. Küllap oli ta äsja kohanud iseenda tumedat südametunnistust, ei midagi enamat.
„Surnud Morganat ei mängi,“ ütles ta tagasi pikali vajudes, kuid und enam ei tulnud.

***

Timukal ei jäänudki üle muud, kui Paul tööle tagasi võtta. Ta ei teinud seda sugugi hea meelega, sest Pauli puhul olevat mingi probleem, millest Timukas eriti rääkida ei tahtnud. Käisid jutud, et ta olevat proovinud hambulist surnumatjat kusagile ära saata, kuid see visa hingega ebasurnu tuli ikka tagasi. Hauakaevajana Pauli enam rakendada ei saanud, sest kuidas sa ikka paned laiba teisi surnuid auku ajama. Nõnda tuli talle tsirkuses rakendust leida.
Samal ajal, kui tsirkuselaval esitleti uut oraaklit Pauli, kes esiti oma poolpõlenud näoga pisut hirmutav tundus, kuid oskusliku ennustajana kiiresti kergeuskliku publiku südamed võitis, imetles Hape peegli ees äsja omandatud uut välimust. Tema õlgade kohal sirutusid laiali suured süsimustad tiivad. Inglit eemalt silmitsev Timukas hoidis niiti ja nõela ikka veel käes ning kommenteeris kohatult sõbraliku hääletooniga:
„Su sõber Paul käis Põrgus, kuid ei sobinud sinna. Mõtlesin siis sinuga proovida.“ Timuka lahke naeratus tardus, kui ta lisas veel malbemal häälel: „Tänuks selle eest, et Pauli mulle nõnda kenasti kraesse sokutasid.“
„Mina ei toonud, ta ise tuli,“ püüdis Hape ennast õigustada. „Mida ma siis oleksin pidanud temaga tegema? Ta on ju sinu tööline.“
„Käskima tal tagasi minna sinna, kust ta tuli,“ vastas Timukas käsi laiutades, justkui oleks temal pakutud variant olnud ainuõige lahendus, mille peale oleks osanud tulla isegi väike laps.
Hape neelatas kuuldavalt, enne kui küsis:„Kas ma olen nüüd ingel?“
„Ma tegin sinust deemoni,“ selgitas Timukas. „Põrgus olevat neid vähevõitu. Saatan esitab iga kuu mulle tellimuse. Ei tea, mis ta nendega seal teeb...“
Alles nüüd märkas Hape, et nad seisid tema enda elutoas. Keset pärsia mustriga põrandavaipa haigutas põhjatu auk, millest lahvatas kuuma hingust nagu sauna leiliruumist. Happele ei antud palju aega põrguväravate imetlemiseks. Julgustav müks abaluude vahele lennutas ta otsejoones allilmaga tutvuma.

Olles kordaläinud operatsiooni ja põrgulähetuse üle ikka veel lapselikult õnnelik, hõõrus Timukas heameelest käsi ja küsis assistendilt: „Kelle me järgmiseks ette võtame?“
Kirurgikitliga naine ajas sõrmega märkmikust järge. „Põrgus pidi praegu katlakütjatega kitsas käes olema. Eeltingimuseks olevat tulekindlus. On sul kedagi välja pakkuda?“
„Tulekindlus? Tulekindlus...“ mõtiskles Timukas. „Aramis! Kuidas ma ometi kohe selle peale ei tulnud? Vedeleski enamuse ajast üleval madratsi peal. Las teeb natuke tööd ka.“
Naine lõi raamatu heleda plaksuga kinni, silmis säramas kelmikas helk. „Too ta siia! Äkki on temaga vaja veel midagi ette võtta enne Põrgusse saatmist!“
„Oh sind,“ naeris Timukas ja ruttas surnukuuri sobivat kullerit otsima, keda ohvri järele saata.

 

Jututuba



Haldjas ütleb: Oled sa kindel? Minu arvates pole Põrgu piisavalt tõhus, tekitamaks mängijas soovi reaalsesse ellu tagasi pöörduda. Kõige mõjuvam meetod mängusõltuvuse raviks on eutanaasia.
Doktor ütleb: Ma pole kindel, aga kunagi ei tea, enne kui pole järele proovinud. Anname neile veel ühe võimaluse, enne kui eutanaasia peale mõtlema hakkame. Muuseas, mul on paar uut tsirkusenumbrit varuks ;)
Haldjas ütleb: Mulle tundub, et sa hakkad ise ka sellest mängust sõltuvusse jääma. Kõigepealt mõtlesid välja Fata Morgana, siis Põrgu. Kumbki neist tasanditest pole patsiente ravinud, pigem vastupidi, aga sa ei anna ikka veel alla. Sa nagu naudiksid seda.
Doktor ütleb: Meil on oodata uusi katseisikuid. Üks neist on endine õuduskirjanik.
Haldjas ütleb: Kas sa ise ei suuda enam õudusi välja mõelda? Arvasin, et oled sellel alal meister :D
Doktor ütleb: Uued ideed on alati teretulnud. Kui me tema alateadvuse andmebaasi laeme, võib Põrgu muutuda palju põnevamaks kohaks :P
Haldjas ütleb: Mängu eesmärgiks oli ravida sõltuvust, mitte sorida patsientide teadvuses.
Doktor ütleb: See kõik on nende endi huvides ;)
Haldjas ütleb: Põrgu tee on sillutatud heade kavatsustega.
Doktor ütleb: Just nimelt!
Doktor, keda Fata Morganas Timukana tunti, sulges arvuti kaane ja nõjatus raskelt nahaga polsterdatud kontoritooli seljatoele. Arstikabinetist oli saanud tema kodu. Doktori elu koosneski ainult hulludest ja nende ravimisest. Aeg-ajalt leidis ta ennast mõtlemas, kas mitte temagi pole kõigi nende aastate jooksul hulluks läinud. Alguses skisofreenikud, hiljem arvutimängusõltlased... Neid kahte eristas üks oluline asi: arvutihaigete luuludesse oli võimalik sisse minna. Patsiente sai niiöelda seestpoolt ravida. Doktoril väljatöötatud meetodi saatis tohutu edu, kuni vastumürgina kasutatud mäng Fata Morgana hakkas omakorda sõltuvust tekitama. Aga kõigele oli olemas lahendus. Kui assistendil oli tõepoolest õigus (doktor poleks seda iialgi valjusti välja öelnud), siis leidus kindlasti temagi haigusele ravi. Tuli vaid mängu natuke kohendada, muutes seda veel vastumeelsemaks. Keegi ei taha olla kusagil, kus talle ei meeldi. Küllap lasi Põrgu tasandil Saatanat kehastav Häkker korra liiga käest ära ja karistust kandvad mängijad hakkasid ennast liiga mugavalt tundma. Pole siis ime, et patsiendid juhtmete otsa nälga ja janusse kõngesid. Doktor naeratas endamisi ning avas uuesti arvuti, et logida ennast Fata Morganasse. Tsirkuse-etendused ei valmistanud ennast ise ette.


 
Andmebaas on edukalt uuendatud.
Uued sündmused sünkroniseeritakse olemasolevatega.
Täname Teid, et mängite Fata Morganat.

 

Kabelidisko

*Jutus on kasutatud Risto Rebasel kirjutatud sõnu laulust„Tumedad linnud“

Põrgu oli kole koht ainult neile, keda katlas keedeti, vardas grilliti või mõnel muul moel piinati. Deemonite ja marduste jaoks ei erinenud allilm kuigivõrd Äralinnast, mis asus põrgu katuseks oleval maapinnal - mõlemad olid sünged ja lagunenud kolkad. Asjaolu, et põrgu surnuaia all asus ja taevast lahkunute konte alla sadama kippus, oli siiski küllaltki häiriv. Päris valus oli sääreluu või koljuga vastu pead saada.
Kui Saatan oma alluvad mõnikord omapäi jättis ja kusagile muid asjatoimetusi ajama läks, kogunesid kratid, deemonid,mardused ja muud kuradid keskväljakule, süütasid lõkke monumendi ette, mille küljes aeg-ajalt näidispoomisi korraldati ning hakkasid jooma kõike, mis tuld külge võttis. Valjuhäälsed peod olid maa pealegi kuulda. Just selline pidu oli jõudnud lõpusirgele, kui pika põrgus veedetud aja jooksul kaitseingli staatusesse ülendatud ja sealt peagi vallandatud Hape kitarri kõrvale pani ning mõtlikult poolkustunud lõket silmitsema jäi. Enamus põrgurahvast oli juba ära väsinud ja unne suikunud. Tühjad pudelid ja purgid vedelesid platsi peal ning keegi oli monumendi jalamile oksendanud. Sügavale maapõue peidetud keldrites keesid prohvetid ja pühakud põrgukateldes ning nende nõrgalt kostuvate karjete taustal oli kuulda väsinud piduliste norskamist ja tule nõrka praksumist, kui Hape mõne oksa lõkkesse viskas. Peale tema olid suutnud ärkvele jääda veel kaks kanget: oinasarvedega hirmutis Saast ja keskaegsete sitside-satsidega ehitud lossivaim Mardus. Saast kulistas alla viimase lonksu pudelist, mille sildil mustasid hoiatavalt pealuu ja säärekondid ning röhitses häälekalt.
„Kuule sina, Hape!“ möirgas ta. „Jutusta meile üks lugu.“
„Räägi meile...“ Mardus viipas maniküüritud käega elegantselt, justkui esitleks kuningale aukülalist kaugelt maalt,“...armastusest.“
Hape sõrmitses äraolevalt kitarrikeeli, tuues kuuldavale tuttavaid viisikatkeid, kuid sõna „armastus“ kuuldes välgatas tema silmades rohekas helk. Kahvatu ja justkui kauaks nurka tolmuma unustatud kõhetu olend köhatas hääle puhtaks, tõmbas luidrate näppudega üle kitarrikeelte ning alustas jutustamist, ilmestades iga jutus tehtud pausi lühikese helikatkega.
„Armastust olen ma tundnud elu jooksul ainult korra. Olen küll valvanud kaunite neidude voodijalutsis, oodates nende viimaseid hingetõmbeid ja võimalust lahkunu vaimukeha üle piiri juhatada, et pärast viivuna kestnud koosviibimist jälle hüvasti jätta ja uut ülesannet täitma rutata, kuid...“ Ingel langetas pea ja tõi kuuldavale minoorse kõlaga noodi, „...kuid see polnud siiski armastus. Mitte selline, nagu siis, kui sain ülesande valvata Tibi igal tema sammul ja hoolitseda selle eest, et temaga midagi ei juhtuks. Ma kukkusin lootusetult läbi.“
Marduse näole valgus lai naeratus. „Kas sinu Tibil oli ka päris nimi?“ küsis ta. „Kas sa viisid talle surnuaiast korjatud musti roose, mis olid kaetud sinu veretilkadega nagu värskete kastepiiskadega?“
Mõni keevalisem tüüp oleks Marduse astraalhambad kenasti sügavale kurku löönud, aga Hape polnud selline. Ta muigas mõrult ning raputas pead.
„Ei, ma ei viinud talle musti roose. Tal oli neid juba niigi liiga palju. Ja tema nimi... Seda pole sul tarvis teada. Tibile meeldis kuivatada purpurpunaste ja mustade õitega lilli, kirjutada surmahõngulisi luuletusi armastusest, ohverdustest ja enesetappudest, kutsuda vaime välja ja korraldada kabelis lärmakaid pidusid.“
„Aga mis siis juhtus?“ muutus Saast, kellele romantilised lood tavaliselt ei meeldinud, äkki uudishimulikuks. Kui Hape midagi jutustas, pidi see lugu olema kurb ja jube. Muidu poleks ta üldse rääkima hakanudki.
Hape sõrmitses otsivalt kitarrikeeli, kuni leidis sobivad noodid ning mängides laulu aeglast introt hakkas ta jutustama:
„On üks maja, kohe surnuaia kõrval. Selles elasin kunagi mina. Kui mind Põrgusse deemoniks saadeti, jäi maja mõneks ajaks tühjaks.
Umbes aasta aega tagasi kolis sinna elama Tibi. Ma ei teagi, kustkohast ta tuli. Ühel hetkel ta lihtsalt oli seal. See neiu ei tulnud üksi. Tibi lootis kopitava ja igalt poolt lagunevasse hurtsiku koos oma peigmehe Retsiga korda teha, et alustada seal ilusat ja harmoonilist kooselu.
Ta oli ilus, kandis alati süsimusti riideid, ka kõrvetavas kuumuses, ja ta oli kihlatud. Mäletan, kuidas soovisin mõttes, et Rets öiselt joomingult tulles lahtisesse hauda kukuks ning oma kaela murraks. Mingis mõttes mu soov täituski, aga ma ei tapnud teda, ausõna.“
„Ausõna aukudega,“ pomises Mardus laialt irvitades ja viipas käega: „Räägi edasi.“
„Ühel õhtul,“ jätkas Hape jutustamist, „oli neil tüli. See juhtus siis, kui minust oli äsja saanud kaitseingel ning ma olen täiesti kindel, et see oli Saatana haiglane huumorimeel, kui ta mind Tibi järele valvama määras. Igatahes eksisteerisin ma kusagil seal, püüdes mitte jääda neile jalgu, kuigi olin nähtamatu ja nad oleksid võinud minust lihtsalt läbi astuda. Tüli keskmes olemine tundus mulle kuidagi vastumeelsena, aga samas ei lasknud uudishimu mul lahkuda. Tahtsin näha, mis edasi saab. Pealegi oleks olnud minu kohus Tibi kaitsta, kui Rets tahtnuks talle viga teha...“
„Jah, me kõik saime juba aru,“ segas Saast vahele. „Mis siis ikkagi juhtus?“
„Tibi tahtis vaime välja kutsuma hakata,“ vastas Hape. „Ta oli pööningult leidnud iidvana hiirtel puretud kaantega loitsuraamatu ja hakkas ennast kohe nõiaks pidama. Rets polnud sellega üldse nõus.
„Ma olen teinud kõik sinu soovide järgi,“ ütles Rets. „Võtsin sulle kassi, lubasin sul osta neid imevidinaid, mida sul olevat vaja kurat teab mille jaoks, tirisin su neetud sentimentaalse väärtusega riidekapi siia kolides kaasa ja viskasin klaveri välja, et saaksid oma uue vaiba elutoa põrandale laotada, ning nüüd tahad sa hakata mingeid vaime välja kutsuma? Üle minu laiba!“
„Sobib,“ kehitas Tibi õlgu. Ta keeras äsja etteheidetud uue vaiba hoolikalt rulli, võttis taskust valge kriidijupi ning hakkas põrandale pentagrammi joonistama. Rets jälgis neiu tegevust, kuid ei liikunud kuskile. Ta oleks nagu oodanud, et Tibi siiski ümber mõtleks. Viisnurk valmis, asetas Tibi selle nurkadesse küünlad, uuris midagi loitsuraamatust, mühatas midagi ja lõikas siis taskunoaga Retsi sõrme sügava haava.
Muidu nii karm tüüp hakkas karjuma nagu plika ja hüppas Tibist meetrijagu kaugemale. Ometi jõudis mõni veretilk kriidijoonisele langeda. Rets sõimas, ropendas, nimetas Tibi peast segaseks ja küsis, mille jaoks seda verd vaja oli.
„Ohverduseks,“ vastas Tibi. „Ma ei saanud ometi enda verd anda! Sa ju tead, et ma kardan valu.“
Rets vandus omaette, kiskus tanksaapaid kiiresti jalga, jättes nöörid lahtiselt järgi lohisema, viskas tagi õlgadele ja põgenes pika patsi lehvides jahedasse sügisöösse. Tibi ei muretsenud tema mineku pärast, sest Rets tuli alati hommikuks tagasi. Vahel küll roomates ja läbipekstuna, aga seda juhtus õnneks harva. Ta tegutses edasi, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. Tibi süütas küünlad, luges ette väga tugeva aktsendiga ladinakeelse loitsu ning jäi ootama.
Mitte kedagi ei tulnud.
Ometi paistis taevas täiskuu, kalender näitas neljapäeva ja loits pidanuks ka õige olema. Surnuaia vahetus läheduses elades võinuks mõni eksinud hing kas või kogemata läbi astuda.
Neiu luges loitsu igaks juhuks veel üheksa korda, kuid vaimu ei ilmunud ikka. Lõpuks puhus Tibi küünaldelt leegid ja jäi üksinda pimedasse tuppa istuma, ümisedes omaette meloodiat, mida ma teile just mängisin. Siis võtsin ma kitarri ja hakkasin seda lugu tinistama. Nii kummaline, kui see ka polnud, näis mulle, et Tibi kuulis muusikat. Iga kord, kui ta kuulama jäi, katkestasin ma kohe mängu ja ainus, mida ta kuulda võis, oli vihmapiiskade krabin aknaklaasil. Lõpuks ta loobus. Tibi ohkas raskelt ja puges riideid seljast võtmata tühja voodisse paksu teki alla, jättes elutoa koristamata.
„Ju ta sai aru, et sa teda vahid,“ segas Mardus jälle vahele. „Muidu poleks ta riideid voodisse minnes selga jätnud.“
Hape teeskles, nagu poleks märkust kuulnud ja jätkas jutustamist:
„Hommikul tervitasid Tibi tühjad toad ja puutumatu pentagramm kustunud küünaldega. Neiu oli kindlasti lootnud nende keskelt leida purupurjus Retsi, kes oleks ühe küünla otsa komistades lömastanud ka kõik ülejäänud ning magaks nüüd nagu väike laps, kriidijäljed põskedel ja juustes. Aga teda polnud. Vihma sadas endiselt. Tibi proovis Retsile helistada ja telefonihelin kostus...“ Hape tegi dramaatilise pausi, „...riidekapist. Tibi tormas riidekapi juurde ning kapiust avades ei suutnud ta tagasi hoida heledat karjatust.“
Mardus püüdis vaikselt häälitsedes jäljendada Tibi karjumist ja naeris jälle omaette nagu poolemeelne.
„Riidepuu külge seotud lipsust silmuse küljes rippus Retsi suur elutu keha,“ jutustas Hape häirimatult edasi. „See oli Retsi ainus lips. Ta ostis selle pulmapäevaks, mis jäigi tulemata. Rets põlvitas kapi põhjas, pea ebaloomuliku nurga all viltu, silmad koobastest välja punnitamas ja sinkjaks tõmbunud huultega nägu ebaloomulikult tursunud. Ma ei tea isegi, miks, aga hakkasin jälle kitarri mängima ja laulsin:
„Me oleme tumedad linnud,
mustade tiibade kanda...“ *
Tibi pööras ennast aeglaselt ümber. Ma istusin toa nurgas toolil, mis oli enamasti tühjana seisnud, sest keegi ei tahtnud sinna istuda.
„Olid endale koha kinni pannud,“ kommenteeris Mardus. Mitte keegi ei reageerinud tema märkuse peale.
„Seal ma siis olin – sorakil, tolmune ja ämblikuvõrke täis, sest pidin magama riidekapi asemel voodi all. Tibi avas suu, et midagi öelda ja sulges selle kohe uuesti. Sõnad said otsa. Ma püüdsin viisakas olla ja küsisin: „Kas aitan ta sul kapist välja tõsta? Tead, ei tahaks täna õhtul enam voodi all magada. Kapp oli mugavam.“ Sõrmedega ämblikuvõrke juustest välja rehitsedes lisasin: „Ja puhtam muidugi ka.“
„Sa raisk, päris ingel!“ sai Tibi lõpuks keelepaelad valla. Laip kapis tundus tema jaoks ülimalt argipäevasena võrreldes müstilise olendiga isiklikus magamistoas.
„Ise kutsusid,“ vastasin mina ja panin kitarri kõrvale. Püsti tõustes palusin: „Ära teine kord enam ladina keeles räägi. Ma ei saanud pooltest sõnadest midagi aru.“
„Sa oled siis...“ jätkas Tibi mu ülekuulamist, endal kallima laip selja taga riidekapist välja vajumas.
„Sinu valvur,“ vastasin mina.
„Kaitseingel, sa tahtsid öelda?“
Ma ei viitsinud enam rohkem seletada ja tõstsin korjuse kapist välja. Väljakutsumine oli mind materiaalseks muutnud ja ma olin just nagu elus. Lahe, eks ole? Igatahes hakkas Tibi kiirabi, politsei ja muu taolise kutsumise asemel hoopis närvitsema ning nõudis Retsi kohest mahamatmist. Kui ma ütlesin, et see oli kõigest enesetapp, vaatas Tibi mind nagu rumalat last ja käratas, et see ei olevat võimalik. Rets polevat suutnud isegi veene läbi lõigata, sest ta ei teadnud, et lõigata tuleks pikkupidi, mitte risti. Oli sõnadetagi selge, et Tibi süüdistas Retsi surmas mind ja tahtis, et ma nüüd talle mulla peale ajaks. Püüdsin teda ümber veenda ja tagasi mõistuse juurde tuua, aga Tibi läks hüsteeriasse ja tuli mulle kätega kallale, nii et mul ei jäänud üle muud kui tema nõudmistele järele anda.“
„Nõrk mees!“ ütlesid Mardus ja Saast nagu ühest suust. Hape vakatas korraks ja tahtis hakata juba midagi vastu ütlema, kuid sai viimasel hetkel pidama ning jätkas jutustamist:
„Kuna vihmastel esmaspäeva hommikutel ei viibinud surnuaias tavaliselt ühtegi elavat hinge, sain Retsi keha jaoks häirimatult augu kaevata ja kadunukese maha matta. Tibi seisis värske kääpa juures, veepiisad vihmamantlilt nõrgumas ja mustaks lakitud küüntega sõrmede vahel värisemas must roos. Jälgisin teda, seistes pisut kaugemal puu all, sest Tibil polnud mu jaoks vihmakeepi ja ma keeldusin temalt vastu võtmast punaste volangikestega kaunistatud vihmavarju, mis tähendas, et sain hauda kaevates läbimärjaks ning puu all seismine oli rohkem sümboolse tähendusega. Mõtlesin möödunud ööle ja sellele, kuidas vaikselt tagasi koju hiilinud Rets ennast kappi üles poos. Minu ainus süü oli, et ma ei lubanud Tibil ärgata, kui Rets riidekapis lipsu kaela sidus. Küllap lootis mees, et Tibi kuuleb kobistamist, näeb tema kavatsusi ja hakkab paluma, et Rets ennast siiski ellu jätaks. Neiu rahulikku hingamist kuuldes veendus tüüp aga lõplikult, et armastatul pole temast sooja ega külma ja emotsioonide laine lõi üle pea. Olin kapist välja kõlkunud korjuse hiljem tagasi riiete vahele lükanud ja sulgesin tema järel ukse, tehes nõnda ränga vea, sest laibad enda järel kapiuksi kinni ei pane ja enesetapu moodi ei näinud see asi enam tõepoolest välja.
Kuigi kuuldused Retsi ootamatust kadumisest levisid kulutulena, väitis Tibi järjekindlalt, et tema ei tea midagi ja küllap unustas mees ennast kusagile küla peale lakkuma. Elu läks vanaviisi edasi, mina muutusin peagi uuesti läbipaistvaks vaimolendiks ja Tibi jätkas igasuguste kahtluste hajutamiseks kohalikus kabelis gooti-diskode korraldamise traditsiooni.“
„Sa teda ikka tantsima kutsusid?“ ei saanud Mardus mitte vaiki olla. Hape mängis kurti ning jätkas jutustamist monotoonselt nagu telefoni automaatvastaja:
„Järjekordse täiskuu öö saabudes lükati kõik kirstud ja muu üleliigne kraam seinte äärde, altarile seati üles DJ-pult koos suurte kõlaritega ja peagi hakkasid saali sisse voolama esimesed subkultuuri musternäidised. Paljud neist üritasid välja näha veel rohkem surnud kui kirstudes lamavad laibad. Valgeks puuderdatud näod, mustad riided, tumedad silmaalused ja raske autoavarii tagajärjel tekkinud vigastusi jäljendavad maalingud, olid tulijate stiili juures läbivaks teemaks. Lisaks kõlisesid rohked ketid ja rihmade külge kinnitatud needid vastamisi justkui luukered plekk-katusel. Tibi seisis kantslis plaadimasina juures ja vaidles DJ-ga muusikavaliku üle. Lõpuks ronis välja vihastatud diskor oma kohalt alla ja lubas Tibil valida endale meelepärase loo. Vaevalt said esimesed noodid kõlarite membraane ja kabeli kivist seinu värisema panna, kui kõlasid keskööd tähistavad kellalöögid ja kirstude kaaned hakkasid üksteise järel aeglaselt avanema. Lisaks elavatele jälestasid Tibi kohutavat muusikamaitset ka siitilmast lahkunud. Uks avanes ja kabelisse trügisid mullased räbaldunud riietega ja luudelt kukkuva lihaga vihased laibad, kes olid ammu oodanud aega, millal saaks igakuistele rahurikkujatele õppetundi anda. Karjed kostusid esialgu muusikast üle, kuid kustusid peagi ja siis vaikis ka muusika. Kaitseinglid seisid nõutult keset laibamerd, saates pilguga uksest välja sööstvaid libasurnuid. Siis pöördusid kõigi inglite pilgud minu poole. Ma pole kunagi varem nii kiiresti jooksnud kui sellel äraneetud täiskuuööl.“
„Aga miks nii juhtus?“ küsis poolkustunud lõkke punakas kumas roosakalt helendav vaim Mardus. „Miks surnud just siis üles ärkasid? Ja miks inglid inimesi nende eest kaitsta ei saanud?“
Ingel ohkas sügavalt ja hakkas kitarri sõrmitsema, kuid temast teisel pool lösutanud Saast kattis pilli keeled suure küüniselise käpaga. „Räägi,“ käsutas ta.
„Noh,“ alustas ingel, „Tibi oli avanud värava.“ Hape neelatas ja pühkis pisara. „Mina sain vaimude väljakutsumise ööl reaalseks. Kuu aega hiljem juhtus see surnutega. Nagu ma juba eelnevalt mainisin, olid kabelidiskod neile juba ammu närvidele käinud. Pidu algas täiskuuneljapäeva südaööl. Täpselt sobival ajal hingede ülestõusuks. Halb muusika muutis nad veel tigedamaks. Hulk halbu kokkusattumusi andis neile vaieldamatu eelise. Elavate surnute vastu ei saa keegi – isegi mitte inglid.“
„Mis värav?“ ei mõistnud Mardus. „Kas surnuaia oma?“
Hape vaatas enda vastas istuva kummituse kenasse, kuid mõtte- ja pigmendivaesuse all kannatavasse näkku ning täpsustas: „Meie maailma ja nende maailma vaheline värav. Põrguvärav.“
Saast itsitas omaette ja ei saanud lisamata jätta: „Mardus, sa tulid sealt läbi, kui sind üles poodi.“
„Selle eest, et sa oma tüdruku seebikeetmiskatlasse uputasid, kui ma nüüd ei eksi,“ lisas ingel tunduvalt lõbusamal toonil.
„Ta oli alaealine ja julges ikka rasedaks jääda,“ turtsus Mardus vihaselt. „Mida ma siis tegema oleksin pidanud? Temaga abielluma?“
„Möla maha, Mardus!“ käratas deemon ja viipas ingli poole. „Räägi edasi, mis kabelist sai?“
„Midagi ei saanud,“ vastas ingel. „Järgmisel hommikul olid surnud tagasi mulla all, sest koos Tibi surmaga tühistus ka loits. Jõudsin Tibist hingest näha vaid musta sähvatust ja läinud ta oligi...“ Happe hääl hakkas uuesti värisema.
„Noh, sul tuleb uus võimalus, kui ta uuesti sünnib,“ lohutas Mardus laialt irvitades. „Äkki saab temast sama ilus noormees kui mina.“
Saast rehmas käpaga ja ulatas inglile pudeli, mille sildil valendasid pealuu ja säärekondid.
„Ära hala. Parem võta selle peale,“ soovitas ta.
Peagi muutus lõkke ümber istujate tuju rõõmsamaks ja üle võllapuudega ääristatud troostitu põrguvälja, mis asus puhtjuhuslikult elavate maailma surnuaia all, hakkas kõlama rõõmus kolmehäälne laulujorin.


„Tõuse ja kõnni,“ lausus järjekordse kadunukese kokku lappinud Timukas, kes teenis igapäevast leiba surnukuuri öövahina, kuid harrastas haltuura korras laipade elustamist. Laual lebav noor naisterahvas avas aeglaselt silmad ja tegi oma uue elu esimese hingetõmbe. Kahvatul nahal punetasid arvukad õmblused. Neist suurim jooksis ümber kaela, ulatudes kukla taha välja.
„Näe, see ravim mõjub!“ rõõmustas Timuka kõrval seisev punapäine assistent. „Edaspidi ei pea sa oma etendusi lagunevate korjustega tegema.“
„Noh, eks lagunemine oli efekti mõttes päris hea,“ sõnas nekromant mõtlikult värske elluärganu käitumist jälgides. „Aga temaga on mul teised plaanid.“
Timukas kummardus naise kohale ja naeratas talle nii sõbralikult, et asjasse pühendamata inimene oleks õuduste doktorit ekslikult pidanud loomakaitse aktivistiks või nälgivate laste tarvis annetuste kogujaks. Igal juhul mitte maniakiks, kelle hobiks on külmade ja hingetute kehade ellu äratamine.
„Tere hommikust, Tibi,“ ütles ta. „Kas sa tahaksid saada uueks tsirkusetäheks?“

 
Laul: Tumedad linnud


 

Paradiis


„Lugupeetud publik!“ hüüdis erkpunaste puhvpükstega ja punase kummist võltsninaga kääbus, kelle roosas ümmarguses näos laiutas üksainus suur roheline silm. „Tänast õhtut jätkab südametu, külmavereline ja sadistlik Timukas!“
Mehe selja tagant astus välja pikas mustas ürbis sünge kogu. Teravatipulise kapuutsi serv jättis tema näole tumeda varju. Timukas hoidis käes pruunist riidest nartsu, mis hetk hiljem osutus kinni seotud kotisuuks. Seintel ja laes rippuvatel lühtritel süttisid arvukad küünlad ning Timukas hakkas võbelevas tulekumas aeglaselt kotti avama.
Teda vaadates meenusid rahva hulgas etendust jälgivale Õudikule, kes oli oma igapäevast kasinat leiba teeninud kirjanikutööga, jõulud. Ta tundis samasugust ootusärevust nagu lapsepõlves jõuluvanalt kinki oodates. Justkui tema mõtteid aimates pöördus Timukas pealtvaatajate poole ja küsis teeseldud sõbralikkusega: „Kas te olete olnud head lapsed?“
„Jaa!“ röökisid mõned uljamad mehehääled. Ülejäänud ootasid põnevusega, mis edasi saab. Timukas pistis käe kotti ja tõmbas sealt juukseidpidi välja naisterahva pea.
„Tema ei olnud hea laps,“ jätkas Timukas kahetsevalt. Neiu avas silmad ja naeratas nagu missivõistluse võitja. Visanud pea justkui muuseas üle õla, hakkas Timukas keha kotist välja harutama. Eemale veerenud pea naeratas endiselt, kuid äkitselt käis selle näost läbi imelik nõksatus ning edev irve asendus imestuse ja hirmuga. Silmad pöörlesid oma koobastes, nagu püüaksid kolju seest põgeneda, aga keha oli endiselt lõtv ja elutu. Kui Timukas oli keha kotist välja harutamisega valmis saanud, pani ta selle istuma lihtsale metalltorudest jalgadega toolile ja kinnitas rindkere alumiiniumteibiga seljatoe külge. Seejärel võttis ta vöölt pussnoa ning tegi alasti kehasse pika lõike. Nahk ja liha avanesid õide puhkeva lillena. Pea vahtis toimuvat šokiseisundisse sattunu klaasistunud pilguga. Kusagilt ilmusid lavale tuhkhallid räbaldunud välimusega rotid, kes hakkasid ahnelt lavalaudadele tilkuvat verd lakkuma. Timukas lõikus ülima hoolikusega kehast tükke ja viskas sõrmeotsi rottidele nagu makarone. Nii mõnigi pealtvaataja ei suutnud etendust kauem jälgida ning jooksis oksendama.
Kui kehast enam suurt midagi järel polnud, asetas Timukas pea tagasi kaela külge, kinnitas selle paari kiire klambripüstoli plõksuga ja kõigi allesjäänud pealtvaatajate silma all hakkas äralõigatud liha asemele kasvama uus. Timuka assistent tõstis käed näo kõrgusele ning jõllitas neid päranisilmi.
Noort naist lõikunud Timukas ootas, kuni rotid kõhu täis olid söönud ja hakkas siis nende kallal midagi askeldama. Peagi jooksid kõigi loomade küljest ühte punkti kokku peenikesed traadid.
Timukas vajutas pihku peidetud puldi nuppe ja rotid hakkasid traatide otsas sünkroonselt üksteise
järel keerulisi topelt-, kolmik- ja isegi neliksaltosid viskama. Lavale lähemal seisev publik võis tähelepanelikult vaadates näha üht olulist asjaolu: need rotid olid juba enne elektrilaengute saamist surnud. Jah, nad küll sõid verd, soolikaid ja ihuliikmete küljest lõigatud tükke, aga loomade kehad lagunesid juba ning roiete vahel mustendavatest aukudest tilkus rohekaspruuni vedelikku. Irevil hambad hekseldasid toorest liha, kuid mõnel rotil tükkisid silmamunad koobastest välja veerema või kukkus alalõug küljest ning tantsu ajal pudenes tükikesi veelgi. Timukas kasutas kõiki ressursse viimase hetkeni, kuni polnud enam midagi kasutada. Korralikke rotilaipu ei saanud ometi niisama minema visata.
Timuka abiline oli nüüd terve. Vaid mõned üksikud vermed meenutasid äsja aset leidnud võigast etteastet. Üheaegselt alanud aplausiga hakkas assistent karjuma. Ta kisendas nii, et kopsud tundusid iga hetk lõhkevat. Ebainimlikku jõudu kasutades rebis neiu ennast tooli küljest lahti ja hüppas lavalt alla publiku sekka. Pealtvaatajatest kaugemal, seina ääres seisva Õudiku pilk kohtus neiu roheliste silmadega. Tüdruk võttis suuna tema poole ning äkitselt leidis Õudik oma käte vahelt hirmust minestanud lõdva ja täiesti alasti naisekeha. See oli ju Veronica! Ta oli tõepoolest siin! See tüdruk, kes oli temale truult järgnenud kõikjale, ka valgete seintega tuppa, kus rahahädas tudengeid katsejänestena asjatundjate valvsa pilgu all virtuaalmaailmaga ühendati.
Programm peaks ta nüüd iga hetk automaatselt välja logima, mõtles Õudik üllatavalt reaalset raskust süles hoides, teadmata, mida temaga peale hakata. Kuid juba rebiti naine ta käte vahelt, kaeti suure valge linaga ja viidi ära eesriiete taha. Siin toimitakse tühjade avataridega siis niimoodi, järeldas Õudik. Ta sulges silmad ja püüdis sundida ennast üles ärkama. Midagi oli läinud valesti – see polnud kohe kindlasti paradiis, mida talle lubati. Tema lapsepõlveunistuste tsirkuses, kuhu ta virtuaali sisenedes oli soovinud sattuda, ei saanud olla selliseid etteasteid. Kuigi Õudik nüüd täiskasvanuna suurt ei mäletanud, eeldas ta, et oli soovinud näha kloune ja läbi tulerõnga hüppavaid lõvisid. Midagi lõbusat vahelduseks neile košmaaridele, mis teda nii ööl kui päeval olid jälitanud.
Häälte kakofoonia ja lakkamatu sagin vaibusid ühtlaseks suminaks. Õudik tundis, kuidas vajub pehmesse sügavikku. Küllap ootas ees naasmine igavasse reaalsusesse.


Õudiku päevaraamat:

Keha


*Peatükis on kasutatud Kaidi Kanguri luuletust “Deemonimana“.

Läbi halli viltja hägu oli kuulda summutatud lohisevaid samme ja metalseid kõlksatusi. Vee solin, taas lohisevad sammud, vaikne pomin...
Silmalaud olid meeletult rasked, kuid proovisin siiski ripsmete alt välja piiluda. Ere tehisvalgus kiiskas mulle otse näkku. Kusagil vilksatas midagi terashalli; jõudsin märgata valgeid seinu ja lage. Ninna tungis spetsiifiline lõhn. Ma ei mäletanud selle aine nime, mis nõnda lõhnas, kuid mälestustesse kerkisid pildid süstlanõeltest, vatist ja desinfitseerimisvahendist. Oli see haiglapalat? Kas ma olin sattunud haiglasse? Miks?
Miski kukkus valju kolinaga maha ja pominast sai madalahäälne vandumine: „Tasa, sa vana tohlakas! Koolnutelgi ei lase rahus puhata.“
Siin oli veel keegi? Muidugi oli, ma ju kuulsin teda ennist kõndimas. Miks ta koolnutest rääkis? Pöörasin pead ja tõin vaevaliselt kuuldavale nõrga oige. Nii igaks juhuks, et mind surnuks ei peetaks. Sammud tulid kiire sahinaga lähemale ja vaatevälja ilmus kirurgimaskiga kaetud nägu.
„Hommikust, kaunitar!“ hüüdis nägu poolsosinal. Kas magasid hästi? Kuidas sa ennast tunned?“
Näo väljapaistev osa oli minu jaoks võõras, aga ometi mäletasin seda kusagilt. Keskiga reetvad kortsud silmanurkades, hallisegused juuksed laubale langemas... Jäise läikega silmad jälgisid mind ülima tähelepanuga.
„Halvasti magasin,“ julgesin viimaks vastata. „Mis juhtus? Miks ma siin olen?“ Ma ei tundnud iseenda häält ära. See kõlas kuidagi heledalt ja nõrgalt, just nagu oleksid mu häälepaelad peenemaks lihvitud. Mida nad minuga ometi teinud olid?
Mees vaatas mind pisut murelikult ja kogus mõtteid, enne kui vastas: „Sul hakkas eile õhtul lava peal pisut halb. Sa hakkasid kartma ja minestasid. Pidasin paremaks sul puhata lasta.“ Keegi niuksus kusagil allpool ja mees kummardus korraks.
„Rahu, Šarik. Varsti. Oota veel pisut.“
Mis mõttes mul hakkas laval halb? Millisel laval? mõtlesin ma. Mälupiltidest pusle hakkas iseennast tükkhaaval kokku panema.
„Südametu, külmavereline ja sadistlik Timukas!“ Aplaus, muusika ja punased eesriided.
Mälestused tsirkusest ja verdtarretavatest etendustest selginesid aegamööda. See hääl... Sumeda kõlaga, rahulik ja kergelt hüpnootiline.
„Kas te olete olnud head lapsed?“
„Ei!“ hüüdsin mõttes, kuid püüdsin väliselt rahu säilitada. Põgeneda polnud praegu nagunii võimalik. Timukas oli siin ja mind ootas ees samasugune tuimestuseta lahkamine nagu Veronicat. Kuulsin skalpelli kõlksatust vastu hõbedaselt hiilgavat teraskandikut ning tundsin suus vere maitset.
„Mis minust edasi saab?“ julgesin küsida.
„Esialgu puhka,“ soovitas Timukas käega tagasilükkavat liigutust tehes, kuigi ma ei olnud proovinudki üles tõusta. „Ma tulen varsti tagasi ja siis vaatame, mis sinuga edasi saab.“
Kui uks oli mehe järel sulgunud, tundsin meeletut vajadust ennast kergendama minna. Lükkasin
lina pealt ja ehmusin avanevat vaatepilti nähes nii, et ei jõudnudki tualetini.
Midagi väga olulist oli puudu. See, mida ma nägin, polnud mina. Ei saanud olla.
Mis tunne oleks olla naine? Seda mõtet olin ma mõnikord nalja pärast peas edasi-tagasi kedranud.
Nüüd oli see saanud tõeks. Ärkasin üles naise kehas.
Mina olingi neoon-oranžide patsidega assistent, keda rottidele söödeti. Mina olingi Veronica.
Kõik teie salajased soovid saavad täidetud.

***
Kui keegi minult küsiks, ei oskaks ma vastata, kuidas Timuka opitoast minema pääsesin. Võib-olla polnud ta uksi lukustanud arvates, et olen ärajooksmiseks liiga nõrk ja segaduses. Igatahes ei olnud ma enam alasti. Lisaks mulle peale laotatud linale olin kaasa tõmmanud valge kardina, mis voodi ees rippus ja mulle põgenemise ajal jalgu jäi. Jooksin äraeksinud kummitusena mööda öiseid inimtühje tänavaid, tundmata külma ja teadmata, kuhu ma välja jõudma oleksin pidanud. Püüdsin kramplikult meenutada mooduseid, kuidas mängust välja logida, kuid ainsa võimalusena meenus suremine. Tavalistes arvutimängudes aitas see alati. Üks elu läinud, teised veel alles. Kuid siin tundus kõik kuidagi liiga reaalne ja suremine näis sama hirmutavana kui päris maailmas.
Ükski virtuaalreaalsus ei saanud kesta igavesti. Mingil hetkel peaksin ma ju ometi üles ärkama või peaksid nemad mul juhtmed lahti ühendama, et asetada nende külge järgmist klienti. Kaua see seanss kestma pidi? Tunni? Kaks?
Mu mõttelõnga katkestasid mööda kollaste lampidega ääristatud tänavat lähenevad väikesed kassikõrgused valged elukad. Kõiki loomi vaos hoidvad ohelikud jooksid õblukese kehaehitusega naisterahva kätte, kelle erkpunane juuksepahmakas tänavalaternate valguses leekidemerena hõõgus. Loomad urisesid mind nähes ja nende pisikeste, kuid teravate hammastega ääristatud lõugade vahelt tilkus rohekat helendavat vahtu, mis sulatavas asfaldisse auke. Samas võis tegemist olla hämarusest tingitud meelepettega.
„Mis sinuga juhtus?“ küsis elajaid jalutav neiu, näol murega segunenud imestus. Vahtisin teda klaasistunud pilguga ja püüdsin mõistatada, kas tegemist on sõbra või vaenlasega. Olin ma mängu astudes soovinud endale punapäist naist? Kui olin, miks ma siis ise naise kehas viibisin?
Terav valu kuklas muutus üle terve keha laiali valguvaks kõrvetavaks ja samal ajal halvavaks soojuseks. Maa kihutas täiskiirusel mulle näkku ja üks neist valgetest loomadest torkas ilast tilkuva koonu mu silmade kõrgusele, nii et nägin, kuidas pinnas otse minu nina ees mullitama ja aurama hakkas. Hetk enne teadvuse välja lülitumist sähvatas mu peast läbi rõõmus lootus, et lõpuks ometi saab see õudus läbi ja ma ärkan üles.

***

Taas operatsioonilaual lebades olin ma üle terve keha halvatud, kuid kuulsin kõike, mis mu ümber toimus.
„Oled kindel, et temast saab veel asja?“ küsis naishääl.
„Kindlasti saab,“ rahustas teda meeshääl. „Mul pole veel ükski zombi hulluks läinud. Küllap oli tegemist ainult ajutise meeltesegadusega. Paar väikest särakat ja homme õhtuks on ta jälle valmis lavale minema.“
„Kui sa temaga valmis saad, siis palun vaata mu koerad ka üle. Saad aru, varem nende sülg ei helendanud pimedas,“ ütles naishääl millegagi kolistades. Kuulsin, kuidas midagi rasket laua juurde veeretati. Kõlas klõpsatus ja ruumi valgus madal elektriline undamine. Kui külmad metallplaadid mu pead puudutasid ja lihaseid rebestavad tõmblused minust varvasteni läbi kihutasid, nägin eredate sähvatustena stseene hullust teadlasest, kes surnuid oma tsirkuse tarbeks ellu äratas. Silmade ees kangastusid vihikulehed lapsekäega joonistatud kriipsujukudest, kellest üks hoidis käes kirvest ja teine lamas tükkidena laua peal. „TIMUGAS LÕIKKAP NEIUT,“ oli neist ühe juurde kirjutatud. Neist juttudest sai alguse terve sari, mis lõppes aastaid hiljem looga zombidest ja kabelidiskost. Hakkasin sisimas hüsteeriliselt naerma. Siin ma siis olen – õudusjuttude sõltlane oma isiklikus kabelidiskos traatide küljes tantsimas. Samal ajal kui mu keha kontrollimatult siia-sinna viskles, vasardas mu peas üksainus mõte: sellest unenäost ei ärgata üles.

***

Lõpuks ometi lasti mind koju! Kaks nädalat surnukuuris olid tundunud aastatena. Minu uueks elupaigaks sai pool-lagunenud puust hurtsik surnuaia serval, mis väljanägemise järgi puhta tahtejõu najal püsti seisis. Selle sees olevat mööblit kattev paks tolmukiht reetis, et seal polnud kaua keegi sees elanud. Ukseavasid katsid ämblikuvõrgud ning köögipõrandal valgus laiali ehmunud prussakate koloonia. Huvitav, miks seda maja minu koduks nimetati, kui keha, milles viibisin, päris kindlasti siin pikka aega polnud elanud? Ettevaatlikult lokkava elu keskel kõndides üritasin vaadata olukorra helgemat külge: vähemalt ei olnud siin skalpelle, süstlaid ega Timukat. Kuid ma pidin juba täna õhtul minema tagasi tsirkusesse, et lasta ennast vabatahtlikult publiku ergutushüüete saatel tükkideks lõigata, polnud mul vähematki tahtmist seda teha. Viskusin kopituselehalisele voodile ja ootasin, et juhtuks ime, mis mind sellest maailmast päästaks. Põgeneda poleks olnud mingit mõtet – nad said mu alati kätte.
Kuigi olin voodil vedelenud enda arvates vaid paarkümmend minutit, avastasin silmi avades, et akna taga oli juba hämar. Aeg oli halastamatult liikunud õhtu poole. Mind oli üles äratanud uksekääksatus ning sellele järgnevad hiilivad sammud. Niutsatasin mõttes ja pugesin kiiresti suurde riidekappi, kuhu oleks võinud vabalt ära mahtuda surnukeha. Seda ma ju olingi. Elav laip. Luukere kapis. Tõsiasi, et minust oli saanud zombi, tundus järsku nii naljakana, et suutsin vägisi pealetükkivat itsitust vaevu tagasi hoida. Pehmed, kuid põrandalaudu nagisema panevalt rasked sammud tulid üha lähemale ja jäid seisma keset tuba. Nägin vaimusilmas kriidiga joonistatud viisnurka ja selle nurkades kustunud küünlaid. Kuidas see kujutluspilt sissetungijaga seotud oli? Kas mind otsis deemon, kummitus või vanakurat ise?
„Hei, Tibi! Oled sa kodus?“ hüüdis külaline. Vandusin mõttes. See oli ju Timukas. Küllap tahtis ta mind etendusele viia. Hoidsin hinge kinni ja ootasin. Timukas seisis endiselt keset tuba ja nägin uksepraost tumehallides sokkides jalgu. Suure varba kohal oli parajalt suur auk, mis paljastas seenel puretud kollase küüne.
„Mis siis ikka,“ sõnas Timukas ja istus vaibale. Huvitav, kas kriidijäljed on vaiba all endiselt alles? mõtlesin. Kuulsin, kuidas Timukas omaette midagi pomiseb. Ta luges loitsu:

*Tõuse,
deemon!
Kiiska silmad,
heida leegid,
musta kunsti kullaneedid.
Vabane kehast, mis vangis on hoidnud,
vangis on hoidnud ja jõudu tampinud.
Sureta välja see inimmeel,
kägista sõlme ta taltsutav keel.
Silmade seest raiu oma tee.
Tõuse, tõuse, tõuse!
Deemon!

Tuba täitis külm hingus. Me polnud enam toas, isegi mitte selles majas. Ma istusin endiselt kägarasse tõmbunult riidekapi põhjas, kuid kapp, mina ja Timukas olime kusagil mujal. Tundsin ennast koos kapiga õhus hõljuvat ja kellegi kare hääl küsis tüdinult:
„Mis sa jälle tahad?“
„Saatanaga kohtuda,“ vastas Timukas. „On ta kodus?“
„Saatan kolis ära ja palus sulle edasi öelda, et ta leidis endale palju parema koha tööliste hankimiseks. Sinu zombid olevat tähtaja ületanud ja elusad inimesed kasutud idioodid,“ ütles häälest ära tegelane. Punakas valgus, mis ennist ukse vahelt kumanud oli, hakkas tuhmuma.
„Pea nüüd hoogu, Saast,“ palus Timukas meeleheitenoodiga hääles. „Kuhu ta siis kolis?“
„Pole sinu asi,“ vastas kõnetatu ja valgus kustus. Timukas vandus omaette ja kõndis esikusse saapaid jalga panema. Enne lahkumist hüüdis ta elutoa poole: „Tibi, võid nüüd välja tulla! Ma ei vii sind täna tsirkusesse!“
Timuka lubadusest hoolimata viivitasin väljatulekuga, kuni olin päris kindel, et ta on läinud. Igaks juhuks lukustasin välisukse ja kustutasin kõik tuled. Omaette laulu ümisedes ootasin und, kuni akna taga hakkas valgeks minema. Laulust, mis mind kummitas, mäletasin ainult kolme sõna: „...mustade tiibade kanda...“
***
Leidsin ennast seismas steriliseerimisvahendi järgi haisevas valges haiglakoridoris. Minust ruttasid mööda tuimade nägude ja väsinud silmadega sanitarid. Uste tagant kostis kriiskeid, nuttu, halinat ja palvetamisele sarnanevat monotoonset pominat. Kõndisin mööda palatitega ääristatud kitsast rada edasi, kuni jõudsin puhkeruumini. Sinna olid koondatud need haiged, kes ei lärmanud ega laamendanud. Haiglakitlites, hommikumantlites ja kodunt kaasa toodud kampsunites kössitavad kogud olid kui muumiad, ravimeid täis topitud inimkestad. Nad püsisid vaguratena, sest võtsid kindlatel kellaaegadel topsipõhjadesse jagatud „komme“. Puhketoas viibimist serveeriti preemiana hea käitumise eest, aga kui palju nad ise sellest aru said?
Üks maailmast lahti ühendatud ajuga tütarlaps istus teistest eemal ning lasi kaaspatsiendil oma juukseid kammida. Pikad sinkjasmustad kiharad katsid neiu kokkukuivanud õlgu ja ei läikinud enam. Tema juuksed olid muutunud sama elutuks kui ta ise. Arvasin ennast nägevat peenikesi halle triipe meelekohtade juurest välja kasvamas. Need muutsid tütarlapse irooniliselt sarnaseks Frankensteini koletise pruudiga. Teda vaadates sai mulle üha selgemaks, et pidin midagi tegema. Minu ülesandeks oli ta päästa ja pääseda ise koos temaga.
Suudlesin tütarlast hüvastijätuks laubale, kuid ta ei liigutanud oimugi. Luukerele sarnanev vanem naine, kes oli ennist tema juukseid kamminud, tõusis üles ja astus minust läbi.

Ärkasin. Mul polnud õrna aimugi, kes oli see tüdruk, keda olin unenäos suudelnud. Kogu siinsele elule eelnenu oli lünklik ja hägune.
Veronica. Tema oli Veronica, sina oled Veronica, laulis hääleke mu alateadvuses.
Mina olen hull, sina oled hull. Me kõik oleme siin hullud, lisas mu teadlikum mõttemaailm omalt poolt juurde Irvik-Kassi tsitaadi.
Kes on Irvik-Kass? Kõlas nagu lasteraamatu tegelane. Aga miks säärase nimega? Kassid ei irvita.
Pea valutas meeletult. Tundsin, kuidas aju ei mahu enam kolju sisse ära ja otsib sihikindlalt pulseerides väljapääsu. Tõusin endiselt hallituse järgi haisevast voodist ja avasin kogu jõudu kasutades tursunud puuraamiga vana akna.
Õue kummardudes ja värsket õhku ahmides (ma ei hinganud, kuid vajasin sellegi poolest õhku – kas pole kummaline?) avanes mulle vaade kolmnurkse tipuga uhkele siluetile. Otse üle tee seisis kirik, uks kutsuvalt lahti, just nagu mind oodates. Ma polnud kunagi jumalasse uskunud, aga pärast kõike viimasel ajal läbielatut tundsin, et pean rääkima kellegagi, kes mind erapooletult ja eelarvamusteta ära kuulaks.
Olin jõudnud järelduseni, et mind saadeti pärast surma karistuseks põrgusse. Maapealse eluga polnud sellel maailmal siin vähimatki seost, küll aga lugudega, mis olin oma eluajal valmis kirjutanud. Neid mäletasin ma erinevalt ülejäänud asjadest painavalt hästi. Ma kahetsesin kõiki endal välja mõeldud jutte. Salamõtteid naise kehas elamisest. Tahtmatult ja tahtlikult tehtud patutegusid. Jumala ja põrgu olemasolu eitamist. Oli see piisav, et lunastada pilet ülemisele tasandile? Kavatsesin seda vaimuliku käest küsida.

***

Ma poleks eales uskunud, et naisena enda riidesse panemine võib olla nii keeruline. Olin mehe kehas elades harjunud selga viskama esimese ettejuhtuva särgi ja jalga tõmbama esimesed ettejuhtuvad teksapüksid. Siin olid küll olemas mõlemad riietusesemed, kuid need lausa lehvisid mu väikese ja õblukese kere ümber. Kuna mul polnud plaanis päris hernehirmutisena vaimuliku palge ette ilmuda, kirusin endamisi endas tärganud naiselikkust ja võtsin ette Tibi garderoobi.
Leidsin sealt kireva valiku väga erineva otstarbega hilpe, mis pidid kummalisel moel omavahel kokku sobima. Valisin pika mõtlemise järel välja asja, mis pidi vist olema pluus, sest sisaldas auku pea jaoks, kahte käte tarvis ja suurimat ülejäänud keha sissetoppimiseks. Kõiksugu ebasümmeetrilised võrgud, rihmad, kulinad ja haaknõelad katsid riidetüki pinda mõlemalt poolt, nii et ma võisin selle pluusi vabalt kogemata tagurpidi selga ajada. Keha alumise poole katsin harjumuspäraselt pükstega. Mõistus keeldus selga ajamast seelikut või nimetati seda kleidiks? Ei, kleit pidi vähemalt teoorias katma nii naisterahva ülemist kui alumist otsa, kuigi leidus ka erandeid, mis kumbagi ülesannet korralikult ei täitnud.
Mina polnud naine, kuigi peegel väitis mulle vastupidist. Olin vastu tahtmist valesse kehasse topitud mees ning mõtlesin tahtmatult kaastundega kõigi nende kleidis habemike ja ülikonnastatud neidude peale, kes jutusaadetes oma kurba saatust kurtsid. Siin majapidamises polnud telekat ega arvutit. Olin kui maailmast ära lõigatud. Mu ainsaks kontaktiks välisilmaga olid tsirkuseasukad ja vaimulik, kelle juurde minna plaanisin. Kui ta ikka oli seal. Äkki peitis selle maailma kirik endas kolmepäiseid lohesid?

Kiriku uks seisis endiselt pärani. Küllap tuulutas preester ruume pärast äsjast jumalateenistust, kuhu võis sattuda igasuguseid. Ka selliseid, kes kõige paremini ei lõhnanud, kuid lootsid ometi kõigevägevama armule. Hiilisin arglikult pingiridade vahel, kuni jõudsin kitsukese ukse juurde, mis viis kiriku käärkambrisse. Jäin ootama, silmitsedes värvilisi vitraaže, seinamaalinguid ja lühtritel põlevaid küünlaid. Kuigi viibisin võõras maailmas, oli kirik igati sarnane nendega, kuhu varem kogemata sattunud olin. Maast laeni kõrguval altarimaalil kujutati tohutusuurt valgete tiibadega inglit, kelle aukartust äratav mõõk oli ähvardavalt üles tõstetud ja löögivalmis. Headuse ja armuga siin küll kellelegi usku ei sisendatud.
Kambrist oli kuulda lohisevaid samme ja kirikuteener ilmuski nähtavale.
„Issand õnnistagu,“ tervitas püha isa, demonstreerides habemepuhmasse uppunud naeratust. Tema pealael seisis püsti linnusulgedele sarnanev juuksetutt, justkui oleks ta värskelt pestud peaga magama läinud ja hommikul sellise soenguga ärganud. Kuigi tundsin ennast oma neetide, haaknõelte, tanksaabaste ja räbalaist koosnevate riietega pisut ebamugavalt, ajas preestri välimus mulle siiski naeru peale.
„Kui Te tulite jumalateenistusele, siis jäite hiljaks. Me lõpetasime pool tundi tagasi,“ ütles vaimulik lahkelt, ja teeskles nagu polekski ta minu tagasihoitud muiet tähele pannud. Suur täht sõna „Teie“ alguses oli tema kõnes selgesti kuuldav.
„Ma tulin tegelikult pihile,“ tunnistasin. Preestri nägu tõsines ja ta kutsus mind käeviipega koridori poole, kust oli äsja tulnud. „Vasakul on ruum, kus saad rääkida kõigest, mis sinu hinge vaevab,“ juhatas ta. „Minu nimi on Valge. Kuidas on Teie nimi?“
„Tibi,“ vastasin mina. Vaimulik naeratas jälle ja surus mul viisakalt kätt nagu presidendi vastuvõtul. Kui tseremoniaalne tervitus läbi sai, tegi preester järsu kannapöörde ja kõndis minu ees koridori lõppu. Järgnesin talle ja astusin esimest korda oma patuse elu jooksul pihikambrisse. Kitsa toa ühes seinas asetses pisike trellitatud aken, kuid trellid polnud pulksirged, vaid olid kaunistatud keeruliste kujundite ja käänakutega, meenutades viinamarjavääte. Akna taha ilmus preestri mustvalge kogu.
„Kas ma pean nüüd ütlema, et andesta mulle, Isa, olen pattu teinud?“ küsisin.
„Ei pea,“ vastati mulle võre tagant. „Rääkige nii, nagu Teie jaoks mugavam on.“
Saabus pikk vaikus.
„Ma tunnen, et ei kuulu siia maailma,“ ütlesin viimaks ja jutustasin lühidalt tsirkuseetendusest ning ärkamisest.
„Väga huvitav lugu,“ arvas Valge. „Võib-olla tahtis jumal saata Teile katsumuse, mille läbi Te ennast leiaksite. On ju ennemgi olnud juhtumeid, kus naised hakkavad ennast meheks pidama ja vastupidi. On teooriaid, mille kohaselt isegi Jeesus olevat olnud naine.“
„Kas sa tead midagi kabelidiskost?“ katkestasin ma ebaviisakalt Valge jutuvada.
„Kabelidiskost?“
„Kas siin juhtus kunagi massimõrv, mille käigus tapeti julmalt öösel kabelis pidutsenud noored ja sealhulgas üks tütarlaps, kes elas majas, mis asub kiriku juurest üle tee?“
„Midagi meenub tõepoolest,“ hakkas Valge taipama. „Aga see oli ammu. Ja maja on siiani mahajäetud.“
Kõhistasin omaette kibedat ja sarkastilist naeru, nii et preester ennast kohkunult vastu seina surus ja risti ette lõi.
„Mina elan nüüd mahajäetud majas,“ ütlesin. „Timukas lappis selle tütarlapse kokku, äratas ellu ja siis sattusin mina neiu kehasse. Ma tulin tagasi koju.“
„Meie Isa, kes sa oled taevas...“
„Ma ei ole saatanast,“ ütlesin kiiresti. „Palun kuula!“
Valge pomin vaibus, kuid tema katkendlik hingamine reetis kabuhirmu.
„Kogu see maailm siin pole tõeline. Sa arvad, et on, aga me oleme tegelikult arvutimängus, mille süžee autoriks olen mina ise,“ jutustasin katkematu valinguna, sest olin juba nii või teisiti hullumeelseks tembeldatud. „Ma tahaks siit välja pääseda, kuid ei oska. Ma ei tea mängu reegleid.“
Saabus jällegi vaikus.
„Kas sa kutsud mulle nüüd hulluarsti?“ küsisin lõpuks.
„Ei kutsu. Sa oled pihil ning see jutuajamine jääb meie kolme vahele,“ lubas Valge tõsiselt, nagu kirikuvannet andes. Märkasin rõõmuga, et ta oli sinatamisele üle läinud.
„Kolme?“
„Meie ja jumala. Jumal on kõikjal!“
„Oled sa kunagi nõnda mõelnud, et maailm, milles sa elad, polegi tõeline ja on kellegi teise poolt välja mõeldud?“ küsisin ma väga ettevaatlikult. „Sõnastaks selle nii, et Jumal lõi maailma, milles elavatest miljarditest inimestest üks mõtles välja teise maailma koos selles elavate inimestega. Ja sina oled üks nendest välja mõeldud inimestest.“
„Ma olen sama tõeline kui sina!“ hüüdis Valge toolilt püsti tõustes. Pärast pisukest mõttepausi lisas ta kuidagi vaikselt ja äraolevalt: „Aga kui sa leiad kunagi tagasitee oma maailma, siis palun võta mind sinna kaasa. Ma pole kunagi reisimas käinud.“

 

Hiljem:


Kui Tibi kummalisest ülestunnistusest hämmeldunud pastor tagasi katedraali seinte vahele astus, märkas ta altaril lebamas suurt telliskivipaksust raamatut. See polnud Piibel ega mõni muu pühakiri. Valge nägi raamatut esimest korda. Avanud musta võidunud nahaga polsterdatud kaane, nägi Valge koltunud lehtedel laiumas galligraafiliste tähtedega maalitud ladinakeelseid kirjaridu. Mitte selles ladina keeles, mille abil ta pühakirja oli tundma õppinud, vaid palju vanemas ja vähemlevinud versioonis. Hoolikalt veerides sai Valge aru, et tegemist on loitsudega. Preester vaatas hoolikalt enda ümber, kuid ei näinud ühtegi hingelist, kes oleks võinud raamatu siia unustada. Hirmuäratavalt imelikul tüdrukul, kes pihil käis, polnud päris kindlasti raamatut kaasas. Valge langetas pilgu ja luges loitsu valjusti ette, nii et see kiriku kumeratelt seintelt ja kõrgelt laelt vastu kajas. Mitte ühtegi deemonit ega vaimu ei ilmunud.

 

Happe tagasitulek


Originaalfoto: https://www.facebook.com/Goth.Boys/photos/a.306000702763091.83095.306000459429782/1167175773312242/?type=3&theater

Taevas punetas loojuva päikese kumas, kui isa Valge kardinad ette tõmbas ja seinalambi süütas, et enne magama minekut veidi lugeda. Mitte seda raamatut, mille ta oli kirikust kaasa toonud, vaid Johannese ilmutusraamatut. Ta oli just jõudnud lõigu juurde, milles seitse inglit viimsepäevapasunaid puhusid, kui tundis, et keegi viibib temaga samas toas. Valge naelutas pilgu raamatu leheküljele ja jäi ootama. Seinale tekkis suur tiivuline vari, mis nihkus aeglaselt valguse suunas. Preester luges mõttes issameiet, kuid ei mõelnudki põgenemise peale, sest arvukad kogemused olid talle õpetanud, et ebamaised olendid suutsid kõikjale pääseda ja nende eest peitu pugeda polnud võimalik.
„Olge Te tervitatud, Teispoolsuse Saadik, kustkohast Te ka ei tuleks!“ hüüdis Valge pühalikult, nii et vari korraks võpatas, kuid jäi siiski paigale. Nähtavale ilmusid tumedaid riideid kandva sagrisjuukselise meesingli kontuurid. Mustad tiivad voltisid end selja peale kokku nagu vihmavarjud.
„Tervist,“ sõnas endisest kaitseinglist deemon Hape, sest tema see külaline oligi, ja köhatas hääle puhtaks. „Vabandan hilinemise pärast. Põrgus on praegu kiired ajad.“ Ta jättis mainimata asjaolu, et kui keegi vaime välja kutsuma hakkas, oli Hape alati ainus loll, kellel kutsujast hale hakkas ning seepärast kohale ilmus.
„Pole hullu, võtke palun istet,“ vastas Valge, viibates kipaka kolmejalgse tabureti suunas.
Hape püüdis viisakalt naeratada ja otsis istekohal vargsi niheledes mugavamat asendit. Loomulikult oli Valge tagasihoidlikus kööktoas parem kui põrgus. Vaiksem, puhtam ja kultuursem. Toa seinu ääristasid säärekontidest müüride asemel kõrged raamaturiiulid ning vähesel vabaks jäänud seinapinnal ning kapiuste küljes rippusid pühakujukesed. Neid jätkus ka puhveti klaaside taha ja riiulitele. Otse kulunud kattega lahtikäiva diivani kohal rippus suur krutsifiks ristilöödud Jeesusega. Sellise kuju all magades lihtsalt pidi patust puhas olema, et jumal ei laseks raskel ristil magajale pähe kukkuda.
„Kas tohin Teile kohvi pakkuda?“ küsis vaimulik, kelle karvakasvanud näost kuuldusid sõnad aupakliku pominana. Paksud prilliklaasid läikisid lambivalguses, peegeldades ebamaise külalise kahvatut aukuvajunud silmadega palet kui kahte kurblikku kolpa.
„Tänan, aga ma ei joo õhtuti kohvi,“ vastas Hape. Polnud vist mõtet preestrile ütlema hakata, et ta pakkus kohvi vaimolendile, kellest raamaturiiul läbi paistis.
„Vabandust, aga Te näete nii tõeline välja,“ lausus Valge ja välgutas habemepuhmast heledaid hambaid. „Nüüd on Teil küll labida asemel kitarr käes, heh-heh...“
„Eluajal polnud mul tiibu samuti,“ täpsustas juba rahutuks muutunud Hape. Kitarri oli ta tõepoolest maa peale tulles kaasa haaranud. Ta tõusis püsti, kohendas riiuli najale seatud kitarri ja hakkas uurima riiulisse hoolikalt sümmeetrilisse ja tähestikulisse järjekorda asetatud raamatute pealkirju. Lisaks vaimulikule kirjandusele leidus seal rohkesti demonoloogia ja mütoloogia teemalisi teoseid.
„Miks sa mind kutsusid?“ küsis Hape, pööramata pilku raamatutelt.
„Et vestelda,“ vastas Valge. „Mul ei käi siin just kuigi tihti külalisi. Pihikambris käiakse sagedamini. Ja siis olen ma rohkem kuulaja rollis. Õhtuti räägin ma küll Jeesusega, aga tema mulle enamasti ei vasta, kui mitte arvestada üht ilmutust, mille ma lapsepõlves sain, kui olin üksinda koju jäetud. Siis ma...“
„Miks sa mind kutsusid?“ kordas Hape. Tema hääles kõlas nüüd lõikav toon, mis eeldas otsekohest ja ausat vastust.
„Ma lootsin, et Te oskate mõnele mu küsimusele vastata,“ tunnistas Valge. „Viimasel ajal
on juhtuma hakanud kummalisi asju.“
„Nagu näiteks?“
„Noh...“ Valge tõstis tassi lahustuvat kohvipulbrit ja valas keedukannust peale kuuma vett. „Ma olen kuulnud mitmeid juhtumeid, kus inimesed arvavad, et nad on saadetud siia mujalt. On hakatud kahtlema meie maailma tõelisuses.“ Saabus vaikus, mida rikkus kohvi segava lusika kõlin vastu tassiserva.
„Nii?“ küsis Hape, oodates jutule järge. Talle meenus ammuse enesetapukatse järel toimunud ärkamine. Kui see ikka oli olnud enesetapukatse. Hape ei suutnud leppida mõttega, et ta oli sõitnud järsakust alla heleroosa roosteplekilise jalgrattaga, mille kõverat ja katkist raami talle hiljem näidati. Hape ei mäletanud enda eelnenud elu, kuid ta ei soovinud leppida sellega, mis talle pärast kokkulappimist ja elustamist ette söödeti. Ta tundis ennast nagu vastumeelselt teatrilavale tiritud pealtvaataja, keda sunnitakse mängima tundmatus näidendis peaosa.
„Mõtlesin, et äkki teate Teie, üllas Tume Ingel, mis meie patuse inimkonnaga toimub. Teil oli kokkupuuteid kurjusega juba enne surma. Kui Te käisite öösiti surnuaias guule, libainimesi, vampiire ja teisi kuutõbiseid korrale kutsumas.“
„Minu teada pole guulid kuutõbised,“ vastas Hape äraolevalt, lastes pilguga üle toa käia. Valgel kirjeldatud kurjamite nottimine, millest Hape mõhkugi ei mäletanud, oli karjuvas vastuolus Happe satanistliku minevikuga, millest andsid tunnistust tema kunagises kodus leidunud arvukad põrgut ülistava tekstiga ja pentagrammidega riided, ehted ja muu taoline. Happe suureks pettumuseks polnud Saatan sugugi nii püha ja võimas olend kui kõik rääkisid.
Näiliselt eimillegi peale ärritunud isa Valge tõusis äkki toolilt püsti ja sirutas käed dramaatiliselt lae poole. „Öelge ometi, oo Püha Ingel, kas jumalal on plaanis meid hukutada? Või on Lucifer inimsoo pilgu looritanud ja ei lase lihtinimestel näha, mis meie ümber tegelikult toimub?“
Hape tõmbas silmad pilukile ning jäi vaimulikku teraselt põrnitsema. „Ütle parem sina, mis toimub,“ sõnas ta. „Kes sulle kõik need mõtted pähe pani?“
Püha isa istus tagasi toolile, vajudes kössi nagu õhust tühjaks lastud kumminukk. „Ma ei tohi pihisaladust reeta ühelegi elavale hingele,“ ütles ta. Valge näost paistis nii ehe kurbus, et Hape kartis teda iga hetk nutma puhkevat.
„Sa juba reetsid,“ vastas Hape. „Pealegi ei ole ma inimene ega elav hing. Võta minuga rääkimist nagu Jeesusega vestlemist. Me mõlemad oleme surnud, aga mina vastan sulle.“
Kirikuteener vaatas tühja pilguga enda ette, kuid tema sõrmed liikusid, mudides üksteist nii raevukalt et liigesed ragisesid.
„Täna hommikul, pärast jumalateenistust,“ alustas ta, “tuli mu juurde pihile inimene, kelle ma alles hiljuti mulda sängitasin. Arvasin alguses, et näen valesti ja ajan teda kellegagi segi, aga see oli tõepoolest tütarlaps, kes korraldas kunagi kabelis jubeda peo, mille käigus deemonid ta lõhki kiskusid. Igatahes rääkis ta mulle, et pole enam see, kes oli varem. Ta mainis Timukat ja väitis, et on kogu selle maailma ise loonud...“
Vahepeal uuesti istunud Hape hüppas järsku püsti nagu ussist nõelatu.
„Sa ütlesid just, et Tibi on elus?“ hüüatas ta.
„Nii väitis ta enda nime olevat...“
„Kus ta on?“
Valge ohkas sügavalt, saades aru, et on jälle rääkinud liiga palju. Lootus Happe käest midagi teada saada hakkas vaikselt hääbuma. „Ta töötab tsirkuses,“ vastas Valge peaaegu kuuldamatult.
„Sa mõtled Fata Morganat?“
„Jah,“ vastas Valge. „Ta osaleb Timuka etendustes.“
Vaimuliku jutu katkestas ingli vali ja ropp vandumine.
„Ma oleksin pidanud aimama!“ hüüdis ta. Hape sirutas tiivad laiali, haaras kitarrikaelast kinni ja paiskus läbi lae nagu püssikuul. Seekord polnud tal plaaniski Põrgusse tagasi minna.
„Jumal, kaitse seda vaevatud hinge ja valvaku kõik taevased inglid tema üle,“ õnnistas Valge, lootes salamisi ka enda hingele jumalateotusliku loitsimise ja pihisaladuse reetmise eest andestust saada. Jumal ei vastanud. Jeesus ei ilmutanud ennast. Ainult üks valge kass, kes oli mingil salapärasel moel tuppa pääsenud, volksas riiulile, ajades ümber neitsi Maarja portselankujukese ja haihtus kõrvukriipiva klirina saatel samamoodi õhku nagu deemon ennist oli teinud. Koos temaga kadus jäljetult ka loitsuraamat.


Õudiku päevaraamat:

Lumekuninganna röövimine


Läbi vattpehmeks muutunud teadvuse trügisid madalad rütmilised bassihelid. Ere valgus tungis läbi suletud silmalaugude. Hingata polnud midagi peale läppunud õhu, mida täitis kompott erinevate lõhnaõlide aroomidest ja higihaisust. Olin siin enda teadmata juba pikemat aega viibinud, sest mu keha liikus muusika rütmis kaasa. Silmi avades nägin enda ümber tantsimas napis riietuses pikakoivalisi neide ja T-särkidega noormehi. Värvilised vilkuvad tuled muutsid tantsijate nägusid siniseks, punaseks ja kollaseks. Spetsiaalne diskosaali valgus, pani valged riided pimeduses helendama ning otse mu jalgade ees paiskus õhku jahe tossupilv.
„Vaata!“ sosistas imeliselt hästi läbi taustamüra tungiv hääl mu vasaku õla juurest. „Vaata sinna!“
Keegi haaras mul õlgadest ja pööras mind näoga lava poole.
Laval laulev gooti-lolitalik neiu kandis jalas musti läikivaid pika säärega platvormsaapaid ning seljas sinist mitmekihilist seelikut ja sama värvi korsetti. Helesinised juuksed olid köidetud kahte lahtisesse patsi.
Artist tõstis huultele ruupori ning jagas paarisõnalisi arusaamatuid käsklusi. Iga käsku tervitas kõrvulukustav häältekoor. Mulle tundus, et zombisid polnud seekord küll tarvis surnuaiast otsida. Hullunud publik sobis nende rolli ülihästi.
„Meil on teda vaja,“ jätkati selja taga ennist pooleli jäänud vestlust. Rääkija vaikne hääl tungis lärmist puhtalt läbi ja tungis otse minu kolju sisemusse. Piilusin ettevaatlikult üle õla ja nägin tantsivate inimeste keskel seismas tumedat varju.
Timukas!
Märkasin alles nüüd, et laval mängis süntesaatorit sama punapea, kes oli mu põgenemise ööl happelise süljega koeri jalutanud. Ta kandis seljas laulja riietele sarnanevat kostüümi, kuid sinised toonid olid asendatud kollaste ja oranžidega. Pikad valged sõrmed libisesid mänglevalt üle klahvide ja tabasin ennast mõtlemas, mis tunne võiks olla, hoides neid sõrmi oma käte vahel. Rohkem ei jäetud mulle mõtlemiseks aega, sest sinijuus lõpetas laulmise ja suundus lava taha.
Rahvas aplodeeris metsikult, vilistas ja karjus. Mind lükati jõhkralt ettepoole, kuid enne kokkupõrget lava servaga juhtis Timukas mind lava kõrval oleva väikese ukse juurde. Ta näitas ust valvanud kiilakale kapimõõtu turvamehele VIP-märgistusega sedelit ja meid lasti sisse.
„Tema on teie suurim fänn,“ ütles Timukas ja juhatas mind äsja laval laulnud naise kalgi pilgu ette. Laulja olekust õhkus jäist hingust ning tema silmad olid kui kaks kristallkuuli.
„Tere,“ ütles naine, kelle nimegi ma ei teadnud, võlts-sõbralikkusega hääles. Miski tema olekus reetis ülimat ebanaiselikkust. Ta püüdis olla keegi, kes ta tegelikult polnud.
Veel enne, kui jõudsin sobiva lause vestluse alustamiseks välja mõelda, tegi Timuka assistent artisti kukla juures järsu liigutuse ja lumekuninganna vajus pehmelt põrandale. Ukse juures valvanud turvamees hakkas aegluubis meie juurde jooksma, sirutades samaaegselt kätt raadiosaatja nupu suunas.
Aeg peatus.
Järsku poolitas mundrikandja jämedat lihaselist kaela peenike punane joon, millest hakkas rütmiliste pursetena verd välja lendama. Ma ei pannud tähele, kuna Timukas turvamehe kõri läbi oli lõiganud. Ta tegutses minu silmade jaoks liiga kiiresti. Küll aga nägin ma, kuidas ta uuesti minu juures seisis ja skalpelli helkivat tera taskurätiga verest puhastas.
Punapea kraamis lauasahtlist välja nööri, teibirulli ja paksu polstriga silmaklapid. Oletasin, et need olid lumekuninganna jaoks.
„Sina paned talle teibi suule, enne kui ta üles ärkab ja karjuma hakkab,“ juhendas mind Timukas. Punapea väledad valged sõrmed sidusid nööri lumekuninganna käte ja jalgade ümber. Laibalahkaja seadis hoolega paika silmaklappe ja kui ma kleeplindiga pusides lootusetult hätta jäin, võttis ta rulli minu käest, rebis kokkumäkerdatud osa küljest ja tõmbas paraja jao lahti.
„Näe, võta nüüd siit otsast,“ õpetas ta, „ja pane siia.“ Timukas tõstis hoolikalt naise juukseid kaela juurest üles, et need kleepimisel ette ei jääks. Kolmandal katsel sain lõpuks hakkama. Oli ka viimane aeg. Punapea oli juba teise katse ajal tahtnud mul teipi käest rabada, kuid Timuka karm pilk hoidis teda tagasi.
„Nena, las ta õpib,“ ütles nekromant nii vaikselt, et nägin ainult tema ärevusest kuivade huulte hääletut liikumist.
„Tulevad,“ hoiatas punapea. Timukas tegi õhus paar järsemat liigutust, avades nõnda nähtamatu värava, ning lükkas minu sealt esimesena läbi. Järgmisena tuli Nena. Viimasena astus läbi portaali, mis tema selja taga kohe sulgus, Timukas ise, üle õla heidetud lumekuninganna sinised juuksed mööda maad lohisemas.

Me seisime valgete seinte ja roostekarva põrandaga lahkamisruumis. See tekitas minus nii eredaid mälestusi, et oleksin meelsasti põgenenud, kuid ma teadsin, et nad saavad mind nagunii kätte. Õnneks ei olnud seekord katseisikuks mina. Timukas heitis raske koorma õla pealt lahkamislauale, nii et ennist maas lohisenud juuksed rippusid nüüd üle laua ääre nagu valge kardin, mille olin kunagi siit põgenedes kaasa haaranud. Nena seadis maski lumekuninganna silmadele ja Timukas kolistas instrumentidega. Seisin nõutult seina ääres ning küsisin Nenalt vaevukuuldaval sosinal:
„Miks me ta siia tõime?“
„Sest ta oli vales maailmas ja vajab ravi,“ vastas Nena.
„Kuss! Praegu pole aeg mokalaadaks!“ manitses Timukas.
Lamaja kinnitati rihmadega laua külge. Lihaste nõrgad tõmblused hoiatasid peatse ärkamise eest. Ka Timukas märkas seda.
„Mine istu talle peale,“ käsutas ta. Vaatasin Timukale arusaamatuses otsa. Kas ta rääkis minuga?Olin ma õigesti kuulnud?
„Istu tema peale ja hoia teda kinni,“ kordas Nena. „Kui ta ennast muudab, ei hoia rihmad teda enam kinni ja siis on vaja kedagi, kes esimese rünnaku vastu võtaks.“
„Aga miks sa teda uuesti ei uimasta?“ küsisin.
„Sest see rikuks tema muutumise ära,“ vastas Nena. „Mine.“
Tundsin ennast naeruväärselt, kuid täitsin siiski käsku. Istusin kaksiratsi lumekuninganna peal, kahar tüllist seelik mu kondise istmiku all kortsus, ja hoidsin igaks juhuks kinni tema lõtvadest käsivartest.
Lisaks silmadele hakkasid tal tõmblema ninasõõrmed. Ta nuusutas mind! Laugude vahelt vilksatasid silmavalged ja järsku olin ma silmitsi lõriseva metslooma koonuga. Lõuad laksusid mu näo ees, kuid ma klammerdusin kaanina tema külge ja ei tundnud valu, kui teravad kihvad minust tükke rebisid. Meie ümber käis palavikuline sebimine ning metsloomaks muutunud lumekuninganna tõmmati järsult minu juurest eemale. Nena oli talle rihma kaela pannud. Ja mitte ainult – rihma küljes olid hobuse päitsete taolised moodustised, mis katsid elaja silmad kinni.
„Väga hea!“ kommenteeris Timukas. Tõenäoliselt ei olnud kiidusõnad minule mõeldud. Nena hoidis kaelarihma küljes olevat ohelikku raudses haardes ja vastas Timuka vaimustusele üleoleva muigega.
„Ega sa teda ometi Põrgusse saata ei kavatse?“ küsis ta.
„Muidugi mitte,“ vehkis Timukas tõrjuvalt käega, tehes sõrmede vahele ununenud kääridega ohtlikke liigutusi minu näo suunas. Kuigi olin just üle elanud libahundi rünnaku, ei meeldinud mulle sugugi, et minu silmade läheduses teravate instrumentidega hooletult ringi rapsiti. Taganesin igaks juhuks nii kaugele kui kitsas palat seda võimaldas.
„Kui ma kõik Põrgusse saadaksin, siis poleks mul enam kedagi tsirkuses näidata,“ jätkas Timukas. Justkui muuseas lõikas ta libahundi ümbert ära räbaldunud riided, tehes seda nii kiiresti, et loom ei jõudnud reageeridagi. Vaatasin kahetsusega ilusat kostüümi, mis lebas nüüd tükkidena põrandal. Nad oleksid temaga kahekesi ideaalselt hakkama saanud. Milleks neil mind siia tarvis oli? Meelelahutuseks?
Loom tõmmati uuesti plate peale pikali ja kinnitati kõvasti selle raami külge. Inimeseks muutumine poleks teda päästnud, sest hundi mõõtudele vastavad tugevad rihmad oleksid ta katki pigistanud. Jõudsin märgata, et loom polnud emane. Mis värdja otsas ma ennist istunud olin?
Vaat, kes räägib, tuletas mu alateadvus meelde. Järsku hakkasin ma lumekuningannale siiralt kaasa tundma.
Samal ajal kui Nena libahundilt proove võttis ja temasse midagi süstis, kutsus Timukas mind kõrvaltuppa, et nelja silma all rääkida.
„Sa said väga hästi hakkama,“ ütles ta sissejuhatuseks. Kiitusega alustamine pidi tähendama, et ta tahab minult veel midagi.
„Mõtlesin, et tal on tarvis natuke kohanemisaega,“ jätkas Timukas. „Nena teeb talle küll väikese ajupesu, aga alguses oleks ikkagi tarvis, et keegi tal siinse elu-oluga harjuda aitaks. Kardan, et tal võib tulla mõningaid tagasilööke ja tujumuutusi...“
„Pean talle lapsehoidjaks olema?“ segasin vahele. Ma ei sallinud pikka keerutamist.
„Jah,“ vastas Timukas. „Kui sa muidugi nõus oled.“
Mind ajas naerma, et mina – kõige ebastabiilsem inimene, keda ma teadsin – pidin saama tugiisikuks mingile värdolendile, kes ei saanud vist isegi aru, kes ta olema peaks. Miks minul keegi kohaneda ei aidanud? Karjuv ebaõiglus!
„Hea küll. Olen nõus,“ vastasin hüsteeriliselt itsitades.
Mida mul enam kaotada oli?


***
Hatsune Miku* - Jaapanis loodud vokaloid (tarkvara, mis muudab muusika ja sõnad tehishäälega lauluks), mida illustreerib siniste patsidega animetüdruk.
http://ecx.images-amazon.com/images/I/51iCF7newjL._AC_UL320_SR254,320_.jpg
 Nüüd oli meid kaks: libahunt ja zombi. Täpselt nagu halvas õudusfilmis. Kuuvalgel helendavad vampiirid veel puudusid. Taas inimese kuju võtnud lumekuninganna, kelle nimegi ma ei teadnud, magas kontkõval asemel ajupesu välja. Istusin libahundi voodi kõrval ja püüdsin leida märke, mis reedaksid tema siniste juuste algset tooni. Ta ei saanud olla sünnist saati siniste juustega. Kusagil pidi olema märke väljakasvust. Isegi värskelt värvitud juustest võib leida värvimata jäänud kohti, kui hoolega otsida. Mitte, et ma oleksin midagi juuste värvimisest teadnud. Olin siiski mehena sündinud. Mehena, kes kahetses, et värdolendi ilus kostüüm katki lõigati. Aga mul oli kohutavalt igav ja perfektsionistina ei suutnud ma leida paremat ajaviidet.
„Mida kuradit sa enda arvates teed?“ kuulsin teda äkki ütlevat.
„Täisid otsin,“ vastasin oma tegevust katkestamata. „Ja kirpe muidugi ka. Sul on vist parasiiditõrje tegemata?“
Libahunt mühatas midagi arusaamatut. Ta tõstis käe, et mu sõrmi juustest välja võtta, kuid jõud sai enne otsa ja käsi vajus jõuetult üle voodi ääre. Panin selle teki peale tagasi. Käsi oli jääkülm nagu laibal. Lumekuninganna püüdis niisutada kuivanud huuli, aga ta suu oli vist seestpoolt sama kuiv, sest sealt ei tulnud süljepiiskagi. Nena oli lauale jätnud plekist veekruusi. Ma vähemalt lootsin, et selle topsi sees on vesi. Tõstsin ühe käega libahundi pead ja asetasin teise käega kruusi tema suule. Ta jõi ahnelt ja osa vett tilkus lõuale. Püüdsin teda kuivatada, kuid ta lükkas mu abistava käe eemale. Jook oli talle jõudu juurde andnud.
„Mis su nimi on?“ küsisin.
„Hatsune Miku*,“ vastas libahunt ja naeris ise oma nalja üle. Või polnud see nali? Mis siis, kui Timukas röövis tõepoolest animeeritud vokaloidi?
Ei – see sinijuukseline tegelane siin oli siiski päris inimene, mitte mingi hologramm. Igal juhul tähendas tema nali, et me olime tulnud samast maailmast. Kohast, kus eksisteeris Jaapan koos kõigi maailmakuulsate jaburdustega.
„Kas sa mäletad veel midagi?“ küsisin silmnähtavalt liiga hasarti sattudes. „Linna nime, kust tulnud oled? Riigi nime? Oma kodust aadressi?“
Hatsune jäi mind altkulmu põrnitsema. „Mingi ülekuulamine käib või?“
„Ei,“ vastasin mina. „Tahan ainult kindel olla, et ma pole ainus, kes tunneb, et ei kuulu siia.“
„Ise sa tõid mu siia,“ vastas Hatsune ja sulges silmad. „Kus ma nüüd olen?“ küsis ta.
„Ma ei tea, mis selle maailma nimi on, aga üldiselt viibid sa Timuka laibakuuris lahkamislaual,“ vastasin ausalt. Hatsune lõi silmad õudusest pärani ja tõusis hetkega istuli. Veendunud, et ta on terve ja kõik asjad asuvad omal kohal, vajus ta uuesti pikali.
„Ha-haa. Väga naljakas,“ vastas ta teeseldud lõbususega. Mulle tundus, et ta vaatas mind nüüd tähelepanelikumalt kui enne.
„Päriselt ka. Ta lihtsalt ei hakanud sind lahti lõikama. Ja sa pole veel surnud,“ jäin endale kindlaks.
Hatsune vaikis. Ta mõtles vist sama, mida minagi ennist laual lebades olin mõelnud. Et ta on lõksus ja pääseteed ei ole.
„Mis minust nüüd edasi saab?“ küsis ta. „Kas ma jäängi selliseks?“
„Jah,“ vastasin. „Sa lähed tsirkusesse. Sinu vaatamise eest makstakse kindlasti hästi.“
„Sa teed nalja?“
„Ei.“
„P****!“
Ennist nii tugeva isiksusena tundunud Hatsune murdus. Ta pööras näo kõrvale ja nuttis hääletult. Pisarad voolasid silmanurkadest alla, üle ninajuure ja põse ning lõpetasid oma teekonna helesinistes kiharates. Just nagu nurka aetud loom pidi Hatsune oma saatusega leppima. Mõtlesin, et mina polnud pärast siia sattumist veel kordagi nutnud. Olin ma temast tugevam? Kas nutmine näitas nõrkust?
„Ma mäletan vähe,“ ütles Hatsune kähedal häälel, kui lõpuks rahunenud oli. „Olin laval, siis tulite teie... Midagi seoses külma ja hundiga mäletan ka. Sind olen ma juba kusagil näinud!“
„Su silmad kästi kinni siduda,“ ütlesin. „Äkki teed sa seda oma silmadega. Ma ei tea... Vaata midagi ja mõtle külmast. Aga ära mind vaata.“
Hatsune suunas pilgu instrumentide vaagnale. Mõne sekundi möödudes hakkasid need aeglaselt härmatisega kattuma.
„Cool!“ hüüdis Hatsune lapsikult hasarti sattudes. Märkasin nüüd, et ta oligi alles laps. Vaevalt täisealine.
„Nii et tsirkuseartistiks saamine polegi kõige hullem variant,“ püüdsin halva mängu juures head nägu teha. „Saad publiku ära külmutada, kui nad piisavalt ei plaksuta. Vabadel öödel jooksed hundina ringi...“
„Ah see ka veel!“ Hatsune moondas ennast hetkega loomaks, hüppas põrandale ja jäi siis aru pidama. Palati uks oli lukus. Ootasin temapoolset rünnakut ning kirusin mõttes iseennast. Kartsin, et ei suuda seekord enda kaitsmisega hakkama saada. Vaevalt Timukas neid tükke kokku lappida suudab, mis libahundi kõhtu on jõudnud. Asemele kasvatada oskasin ma ainult sõrmi ja varbaid.
Loom istus, krõhvitses paksu karvkattega kaetud kõrvatagust ja hakkas järsku oma saba taga ajama. Olles natuke aega nõnda pöörelnud, võttis ta uuesti inimese kuju ning lausus vabandavalt: „Ma tahtsin ainult proovida, kas see on tõepoolest nii raske kui kõrvalt vaadates tundub. Sa pead mind nüüd vist idioodiks?“
„Milline tüdruk ei peaks idioodiks noormeest, kes on siniste patsidega, mukitud, kargleb keset külma laibakuuri palja tilliga ringi, moondab ennast koeraks ja hakkab oma saba taga ajama?“ vastasin. „Mina ei pidanud. Sest ma pole tegelikult tüdruk.“
„Ahah?“ Hatsune silmad libisesid kiiresti üle mu rindade allapoole, püüdes läbi riiete asjas selgusele saada.
„Aga see pole tähtis,“ vahetasin kiiresti teemat. „Su käitumine on igati mõistetav, sest sa püüad oma õnnetust olukorrast leida nii palju head kui võimalik. Ütlen sulle väikese saladuse: ole Timukale meele järgi ja sind ei saadeta põrgusse.“
„Timukas oli see...“
„Mees. Naine on Nena.“
„Ahah.“ Hatsune vahtis tühja pilguga enda ette ja püüdis peas korda luua. Olin talle korraga liiga palju infot jaganud.
„Kuule, Hatsune, kui küsida tohib, miks sa ikkagi selline välja näed?“ ei saanud ma järele pärimata jätta.
„Kihlvedu,“ ohkas Hatsune. „Ma arvan, et see oli kuidagi seotud kihlveoga.“
„Kui kaugele su mälestused ulatuvad? Ma vist küsisin seda juba.“
„Ütleme nii, et lapsepõlve ei mäleta,“ vastas Hatsune. „Hilisemad mälestused on ka suhteliselt hägused. Näiteks ei mäleta ma, mille peale kihla vedasin.“
Ukse tagant kostsid kiired sammud. Kontsaklõbin reetis, et tulijaks on Nena.
„Ärkasid,“ ütles Timuka assistent palatisse astudes. Hatsune manas ette oma kaubamärgiks saanud jäise ilme. Minu jaoks näis see nii naljakas, et hakkasin jälle itsitama.
„Tibi,“ on sinuga kõik korras?“ küsis Nena ja suunas vastust ootamata pisikese lambi valguskiire mulle otse silma.
„Minuga on kõik korras,“ vastasin. „Olen nagunii surnud. Mis minuga ikka juhtuda saab.“
„Surnud?“ küsis jääkuninganna, tõmmates nõnda soovimatu tähelepanu enda peale.
Nena pööras uuriva pilgu Hatsunele. „Ei hammusta? Ei külmuta?“
Libahunt ei vastanud midagi, ainult vahtis altkulmu.
„Ta on tegelikult päris sõbralik,“ astusin tema kaitseks välja.
„Kui sa oma sõna annad,“ vastas Nena ja sirutas ettevaatlikult käe Hatsune poole. Ma teadsin, et teises käes hoidis ta tugeva uinutiga täidetud süstalt. Või elektrišokkerit. Mingisugune pulk oli tal pihku peidetud. Millist nippi ta külmutamise vastu kasutada kavatses, ma ei teadnud. Olin kindel, et Hatsune suutis kiiremini jäätada, kui ta ennist näidanud oli. Muidu poleks Nena teda nii väga kartnud.
Hatsune pidas ennast üllatavalt hästi ülal. Ta avas suu ja lasi selle sisse vaadata, ilma et oleks Nenal sõrmi küljest hammustanud.
Sest mina olin siin.
Olin reetur, kes pidi kiiresti võitma jääkuninganna usalduse, et Timukas ja Nena saaksid temaga oma haigeid katseid teha. Eks olnud ju Nena sellel ööl, kui Timuka laibakuurist põgenesin, samuti ilusa tüdruku rollis, kes minu tähelepanu kõrvale juhtis. Raudselt ta teadis, et olin vangistatud valesse kehasse!
„Tervis on tal korras,“ otsustas Nena, kui oli läbivaatuse lõpetanud. „Sa... Mis su nimi oligi?“
„Hatsune,“ vastas libahunt. Küllap ta mäletanud oma tõelist nime või ei tahtnud seda öelda.
„Hatsune...“ Nena tõmbas kulmu kortsu, justkui mõtleks pingsalt millegi üle, kuid ei hakanud vastu vaidlema. „Sa võid koju minna. Kas sa mäletad, kus su kodu on?“
„Ei.“
„Sa oled selle neiu korterinaaber,“ tutvustas Nena minu poole osutades. Naeratasin laialt nagu filmistaar. „Teda kutsutakse Tibiks. Te mõlemad töötate tsirkuses. Sina külmutad ja... Laulad. Tibi laseb ennast tükkideks lõigata. Pärast pannakse jälle kokku tagasi.“
„Laulan? Tsirkuses?“ imestas Hatsune.
„Show tegemiseks laulad. Kuulajad ei pane tähelegi, kuidas neil üha külmem hakkab ja kui sa laulu lõpetad, sajab laest päris lumehelbeid,“ selgitas Nena, tuhnides samal ajal suures mustas kilekotis. „Kuule, kas see läheb sulle selga?“
Kleit, mida ta Hatsunele pakkus, oli lihtne, aga ilus. Üleni must ja hõlmiklõikega, nii et seda sai ümbermõõdule vastavalt kokku tõmmata.
Mitte, et Hatsunel oleks olnud mingit märgatavat ümbermõõtu. Ta oli sale, võiks öelda, et isegi luider. Naiselikult pikkade sõrmede ja läbi naha kumavate roietega. Ehe näide sellest, mis juhtub nende inimestega, kes pidevalt arvutiga mängides süüa unustavad. Kui ta ennast riidesse pani, pidin mõttes tunnistama, et ta polnud sugugi inetu tüdruk. Näojoontega, mida vanemad inimesed nägusaks, nooremad aga beebilõustaks kutsuvad, võis ta vabalt nii mõnegi ära petta. Tal polnud veel isegi korralikku habemetüügast tärganud. Laps, mis laps.
Saanud jalga madalad kingad ja kleidi peale sooja kampsuni, võis Hatsune laborist lahkuda. Rohkem katseid temaga esialgu ei tehtud. Astusime koos jahedavõitu suveööse, jättes Nena üksinda laborit valvama. Mul polnud aimugi, kus Timukas viibida võis. Küllap ajas mingeid kahtlasi asjatoimetusi või magas, aga see viimane variant polnud tema puhul eriti tõenäoline.
Lobudik, mida koduks nimetasin, asus teisel pool surnuaeda. Vältisin otse läbi kalmistu minekut ja läksime ringiga mööda kõnniteed. Hatsune astus sillutisele ettevaatlikult, nagu kardaks sellest läbi vajuda. Nurga tagant vilksatas korraks valge kassi sabaots. Libahundi instinktid hakkasid koheselt tööle ning pidin Hatsunel käest haarama, et ta koera kombel saagile järgi ei sööstaks.
„See oli kõigest kass,“ seletasin. „Ta elab minu juures. Vahetevahel.“
„Ahah,“ vastas Hatsune tasapisi rahunedes. Ta ei lausunud kogu ülejäänud teekonna ajal enam ühtegi sõna. Hatsune näis kuidagi mõtliku ja endassetõmbununa. Ma ei hakanud igaks juhuks küsima, mis tal viga on, sest see oli niigi selge – olin alles hiljuti samasuguses situatsioonis olnud ja erinevalt temast polnud minul kellegi abile loota.

„Kuule, Tibi,“ ütles ta, kui olime minu maja ukse ette jõudnud, „kas nad lubaksid mul juuksed maha lõigata ja normaalseid riideid kandma hakata?“
„Ma ei tea,“ vastasin õlgu kehitades. „Etendusel oleksid sa pikkade siniste patsidega tunduvalt efektsem, aga vaevalt nad sind vabal ajal kleiti kandma sunnivad. Nena arvas vist, et sulle meeldivad kleidid. Huvitav küll, miks?“
Avasin puhtast harjumusest Hatsunele ukse, sest ta nägi välja nagu naine. Olin jälle ära unustanud, kes mina selles maailmas olema pidin. Küllap pidas Hatsune seda liigutust jätkuks mu äsjasele mõnitusele tema välimuse arvel, kuid ma ei vaevunud tema ees vabandama.
Ikka veel ettevaatlikult jalgadega maad kompides astus libahunt minu ees pimedasse esikusse ja otsis käsikaudu seina pealt lambilülitit.
Plõks!
Laes rippunud alasti elektripirn tegi oma elu viimase nõrga valgussähvaku ja andis lõplikult alla.
„Hea enne,“ pomises Hatsune, kui teda käsikaudu tuppa talutasin. Õnneks töötas sealne valgustus laitmatult. Hakkasin külalise jaoks diivanile magamisaset tegema. Hatsune jälgis kangelt püsti seistes mu tegevust ja ei julgenud isegi toolile istuda. Kui ma kapist lisaks linadele mõned Retsi vanad riided välja kraamisin, et neid Hatsunele pakkuda, hakkas ta ukse poole nihkuma.
„Ma ei teadnud, et sul on mees,“ vabandas ta. Imestasin endamisi, miks see asjaolu teda häiris, kuid ei hakanud liigseid küsimusi esitama.
„Oli. Ta on surnud,“ vastasin. „Näe, leidsin ühe püksirihma ka. Ta oli sinust pisut suurem ja sul võib seda vaja minna.“ Laotasin riided lahti tõmmatud diivanile ja jätsin Hatsune üksinda elutuppa. Võib-olla lootsin sügaval sisimas, et ta paneb need riided selga, lõikab juuksed maha ja läheb vaikselt ära. Nii oleks olnud meie mõlema jaoks lihtsam. Kuid kõrvaltoast oli kuulda voodiriiete vaikset sahinat ning paar minutit hiljem hakkasid sealt kostma magaja sügavad hingetõmbed.
Vajusin rampväsinult ülestegemata voodisse ja uinusin, nägemata ühtegi luupainajat.

 

Raamat


Kardina tagant paistis hall hämarus. Oli kas varahommik või õhtupoolik. Tibi tundis, et peab kohe ärkama, vältimaks tahtmatut voodimärgamist. Kuigi ta oli rangelt võttes elav surnu, vajas tema keemiliselt töödeldud organism minimaalset ainevahetust. Tualetti pääses ainult läbi elutoa, kus magas tema värske majanaaber. Oleksin pidanud ta teisele korrusele saatma, mõtles Tibi jalgu risti surudes. Mis siis, et üleval polnud juba ammu elanud kedagi peale rottide ja ämblike. Seletamatu hirm hoidis Tibi elutoa ukse taga ning ta ei julgenud sisse astuda, kartes Hatsunet äratada või leida eest tühja diivanit. Või siis marutaudis hunti, kes poleks olnud Tibi jaoks eluohtlik, kuid siiski piisavalt ebameeldiv.
Kui häda juba väljakannatamatuks muutus, piilus neiu arglikult ukse vahelt sisse ja nägi ülestegemata magamisasemel kortsus teki sees istumas Hatsunet, kes luges tohutult paksu kolletanud lehtedega raamatut ning näkitses kuivanud küpsist. Ta kandis Retsi vanu riideid, mis sobisid talle sama hästi selga kui kartulikott koonduslaagris paastunule. Kulus mõni hetk, enne kui Tibi aru sai, millise raamatuga oli tegemist.
„Varahommikust,“ tervitas Hatsune, tõstmata pilku koltunud paberilt. Ta pööras lehte ning neelas samal ajal alla viimase küpsisetüki.
„Kustkohast sa selle raamatu leidsid?“ küsis Tibi ennast vägisi rahulikuks sundides. Tohutusuur häda oli äkitselt kadunud.
„Ja kustkohast sa küpsiseid said?“ lisas Tibi pärast lühikest mõttepausi. Tema teada polnud siin majapidamises enam midagi söödavat alles.
„Raamatu leidsin diivani vahelt, küpsised samuti,“ vastas Hatsune. „Tahad ka? Ma jätsin pooled küpsised sulle.“ Isegi kui Tibi poleks olnud surnud ning ta ei tarbinuks jalul püsimiseks arvukaid keemilisi lahuseid, ei oleks ta suutnud süüa diivani vahelt välja kougitud küpsiseid.
„Tänan, aga ma ei tarbi toitu. Olen zombi või midagi taolist,“ vastas ta viisakalt naeratades. „Tahtsin sind hoiatada, et selle raamatu vale kasutamine võib esile kustuda surnute ülestõusu või apokalüpsise. Kui ma viimati katsetasin, lõppes asi minu surmaga. Need zombid, kes mu lõhki rebisid, ei olnud sellised sõbralikud tegelased nagu mina.“
„Zombid?“ Hatsune kulmud kerkisid peaaegu juuksepiirini. „Sellised, kes söövad ajusid ja tantsivad lahtistel haudadel? Sa pole üldse zombi moodi! Sa ju räägid!“
Tibi haaras raamatu Hatsune käest ja lõi heleda plaksuga kinni. „Palun ära tee midagi, millest siin kirjutatud on. Pealegi pole see raamat sinu oma ja sa ei ole omas kodus.“
„Ma võin ju ära ka minna,“ vastas Hatsune solvunult ja tõusis püsti. „Ise sa tõid mu siia.“
Tibi asetas raamatu ettevaatlikult enda selja taha kapi äärele ning hingas sügavalt sisse ja välja.
„Asi pole sinus,“ vabandas ta. „Sa ei teadnud. Mina ka ei tea. Ei tea, kuidas seda raamatut kasutada. Loogika ütleb, et kui raamat teise ilma läinud olendeid siia kutsub, peaksime saama selle abil oma maailma tagasi minna.“
„Aga praktika kukkus läbi?“
„Mitte päris. Raamat läks pärast mu surma kaduma. Ning siis tulid sina ja leidsid selle üles,“ tunnistas Tibi. Ta ei teadnud isegi, miks ta võhivõõra inimesega nii avameelne oli. Hatsunes oli midagi usaldusväärset. Või olnuks õigem öelda „lihtsameelset“?
„Nii palju, kui ma lugeda jõudsin, siis polnud seal küll ühtegi paroolile sarnanevat asja. Ainult mingid imelikud loitsud,“ lausus Hatsune uuesti istuma vajudes. „Oled sa kindel, et küpsiseid ei taha?“
Olukorra absurdsus ajas Tibi naerma. „Söö palun ja ma püüan esimesel võimalusel sulle midagi söödavat juurde hankida.“
„Ära muretse, ma saan hakkama,“ vastas Hatsune tõrjuvalt käega viibates. „Kui sa lubad, siis vaataksin seda raamatut veel korra. Võib-olla seal ikkagi on midagi. Äkki on loitsud ära kodeeritud. Võib-olla on kusagile peidetud C-keelseid käsklusi. Mida iganes.“
„Sa oskad programmeerimiskeelt?“ imestas Tibi, hakates kapi pealt raamatut võtma, kuid sai veel suurema üllatuse osaliseks: kohal, kus see oli äsja asetsenud, istus nüüd valge kass, kes lakkus harali aetud varvaste vahesid. Tibi lükkas kassi eest, lootes leida raamatut tema tagumiku alt, kuid asjata. Seda polnud seal.
„Magic!“ kommenteeris Hatsune toimuvat. „Sa peaksid kassi minu asemel tsirkusesse saatma. Las kaotab Timuka ära.“
Tibi põrnitses kassi vihaselt, kuid loom jalutas külma rahuga otse läbi seina. Vanaaegne pendli ja pommidega kell lõi üheksa korda. Järelikult tähendas aknatagune hämarus õhtut. Nad olid terve päeva maha maganud!
„On aeg,“ ütles Tibi närviliselt naeratades, nii et õmblused põskedel pingule tõmbusid. „Me peame tsirkusesse minema. Mul on Timukaga etendus.“
„Meie peame?“
„Mina pean, sest Timukas käskis. Sina pead, sest ma ei tohi sind siia üksi jätta.“
„Ja sina lihtsalt vastasid: „Hea küll, eks lõigu mind,“ ning hakkasid vabatahtlikult tsirkuses käima?“
„Mitte päris,“ vastas Tibi. „Timukas lasi mul valida, kas ma töötan tema heaks või saadab ta mu Põrgusse, kus mind rebitakse samuti tükkideks, kuid mitte enam valutult.“
„Sa oled ju surnud. Kuidas sa saad valu tunda?“
„Ma olen ju surnud. Kuidas ma saan kõndida ja sinuga rääkida?“
Hatsune ei jäänud vastusega rahule, aga ei küsinud rohkem midagi. Ta ainult ohkas sügavalt ja pani jalga Retsil lääpa tallatud ketsid. Mõte üksinda majja jäämisest polnud sugugi meeltmööda. Kui täpsem olla, ei tahtnud ta kusagile üksi jääda. Tibi oli ainus inimene kogu selles hullumeelses maailmas, kellele ta loota võis.

 

Tsirkuses



Keskaegset kindlust või kaasaegset vanglat meenutava tsirkusekõrtsi Fata Morgana tugevad tammepuust uksed olid pärani lahti. Õõvastava alatooniga minoorne muusika voogas mööda punast vaipa kõnniteele nagu kuuldav siirup. Purpurne eesriie kattis pooleldi ukseava ning Hatsune keeldus esimesena sisse minemast. Endalegi märkamatult oli ta vaikselt urisema hakanud ja tema nägu sarnanes nüüd rohkem metslooma koonule. Libahundi silmad liikusid erksalt siia-sinna, püüdes aegsasti märgata võimalikku ohuallikat.
„Kuhu sul enam põgeneda,“ ütles Tibi ja sirutas Hatsune poole käe. Noormees ei võtnud pakutud kätt vastu ning järgnes Tibile mööda pikka kitsast keldrikorrusele viivat keerdtreppi väga vastumeelselt, olles valmis esimese ohumärgi ilmudes põgenema. Pärast Timuka opitoas viibimist polnud ta enda jõus ja osavuses enam sugugi kindel.
Keldrisaali kõrgest kumerast laest laskus otse Hatsune nina ees pea alaspidi rippudes alla triibulisi sukki kandev ämbliknaine. Kõik tema neli jalga tundusid olevat tõelised. Kümnetesse peenikestesse rastapatsidesse punutud vikerkaarevärvilised juuksed rippusid pea küljest alla nagu hiidkalmaari kombitsad. Hatsune silmad muutusid aegamisi helesinisteks, õhk kristalliseerus ja ämbliknaine hakkas kattuma õhkõrna jäälillede looriga. Artist põrnitses Hatsunet pahaselt kõigi kolme silmaga, raputas jää enda pealt maha ning tõusis kiiresti lae alla tagasi.
„Ära karda teda!“ lohutas baarileti taga askeldav Kloun. „Ta teeb kõigi uutega nii.“
„Kes ütles, et ma kardan?“ protesteeris Hatsune. Tema jäätamisvalmid silmad vilasid endiselt mööda ruumi, otsides võimalikke ohuallikaid.
Teine, alalhoidlikum osa teadvusest hakkas ruumi paigutust mällu salvestama, et vajaduse korral kiiresti väljapääsu leida. Baarileti taga asus uks. Tõenäoliselt pääses sealtkaudu ametiruumidesse. Lava tagaseina katsid mustad eesriided. Loogika järgi pidi nende taga asuma uks, mille kaudu esinejad lavale pääsesid ja sealt lahkusid. Seinte ülaosas paiknesid kitsad aknad. Laudade ja toolidega täidetud saali tagasihoidlikud mõõtmed reetsid, et suurem osa tsirkusest on külaliste pilgu eest varjatud, sest väljastpoolt vaadates tundus maja hiiglaslikuna. Hoonel oli ainult kaks korrust, kuid sinna oleks ära mahtunud vähemalt viiekorruselise kortermaja jagu rahvast. Keldrisaali lagi oli nii kõrge, et sealt saanuks benji-hüppeid teha. See ruum võttis enda alla ainult esimese korruse. Mida peitis endas ülejäänud tsirkus?
„Hei, Hatsune!“ Tibi hääl äratas libahundi mõtetest. Laialt naeratades osutas neiu, kes näis kohatult rõõmsana arvestades, et teda üsna pea tükkideks lõikuma hakatakse, enda kõrval seisva pisikese pahura olendi poole: „Tema on Mitex. Ta tutvustab sulle tsirkust.“
Mitexiks nimetatu ulatus Hatsunele vaevalt üle põlve. Tal oli suur pea, erkroosa nahk, üksainus heleroheline silm ja ta kandis lillelist hommikumantlit. Teda oleks saanud pidada tulnukaks, kui tal poleks seljas olnud seda naljakat riietuseset, millega ükski endast lugupidav tulnukas avalikkuse ette ei ilmuks.
„Ma kõnnin sinuga koos täpselt nii kaua, kuni oma toani jõuan. Siis lähen tagasi magama,“ ütles Mitex kõrgilt. Tema hääl oli madal ja sümpaatne ning veidra välimusega karjuvas vastuolus. Hatsune vaatas abiotsivalt sinna, kus oli äsja seisnud Tibi, kuid viimane oli jõudnud juba kusagile kaduda.
„Tibi läks etenduseks valmistuma,“ sõnas Mitex. „Kas sa tuled kaasa või pean siin hommikuni ootama?“
„Tulen-tulen,“ mõmises Hatsune, püüdes samal ajal alla suruda vägisi peale tükkivat libahundistumist ja soovi kedagi külmutada. Põgene või ründa. Põgene või ründa, leierdas katkematu mantra tema peas.
Ekskursioon algas baarileti tagant. Läbinud ukse, mille Hatsune ennist meelde jättis, möödusid nad vanu kulisse ja rekvisiite täis kuhjatud laost ja köögist, kus kokk kitkus paljaks muljutud olemisega tuvi. Nad läksid edasi kitsasse koridori, mida ääristasid täpselt ühesugused rohelised uksed. Ühe ukse vahelt võis näha lavatagust musta eesriiet. Teise tagant paistis peegli ees korsetti selga sobitava naisterahva selg. Paljaste abaluude küljest sirutusid kahele poole suured musta-hallikirjud liblikatiivad. Kusagilt kostus lapse nuttu ja vaikset meloodilist üminat.
Äkitselt paiskus üks uks koridori lõpus lahti ja selle tagant tormas välja kahe peaga sisalikulaadne elukas, kelle miniatuursed tiivahakatised loperdasid abitult turja peal ja pikk saba lohises mööda maad järgi. Miniraakoni kannul jooksis lühike punnis kõhu ja triibuliste traksipükstega naljakas onkel, kes karjus looma aadressil segaseid sajatusi. Lohe lippas sisse järgmisest avatud uksest ja mees ruttas talle järgi. Teinud veel paar sammu, avas Mitex, kes ei olnud terve jalutuskäigu ajal vahetanud Hatsunega ühtegi sõna, neoonroosa ukse, mida katsid sajad sädelevad tähekesed ja ütles: „Mina lähen nüüd magama. Sina vaata ise, mida edasi teed.“
Oma sõnade kinnituseks keeras ta luku metalse klõpsatuse saatel kinni. Üksinda jäetud libahunt ei kavatsenudki kõrtsisaali tagasi minna. Ta kõndis mööda koridori edasi. Siinne elu-olu oli hakanud talle huvi pakkuma. Ohutunnegi hakkas tasapisi tagasi tõmbuma. Ja mida tal olekski baaris teha olnud? Tibi jättis ta üksinda ning kedagi teist Hatsune siin ei tundnud. Seega polnud vahet, kuhupoole ta läks. Eespoolt paistis veel üks irvakil uks. Selle vahelt helkis hubisevat valgust, mida võisid tekitada ainult elava tule leegid. Hatsune piilus ettevaatlikult sisse, kuigi ta teadis, et nõnda käituda pole sugugi viisakas. Vaevalt selles hullumajas keegi peale tema midagi viisakusreeglitest teadis. Toas istus kümnete põlevate küünalde valgel heledapäine üleni valgesse riietatud nooremapoolne mees, kes ehitas kaardimaja. Küünlaleegid hakkasid värelema ja panid varjud mehe näol tantsima. Palgel, millest poole moodustas üksainus suur põletusarm. Ta tõstis pilgu ja vaatas Hatsunele otsa.
„Astu sisse,“ ütles ta kavalalt nagu madu, kes meelitab hiirt oma urgu. Nii kui Hatsune ukse lahti lükkas, kukutas tekkinud tuuletõmbus kaardimajakese kokku ja kustutas mõne küünla.
„Vabandust, ma ei tahtnud,“ hakkas Hatsune andestust paluma, kuid Paul naelutas ta oma pilguga paigale. Võis ilma liialdamata öelda, et see silmavaade nägi läbi liha ja vere otse hinge sügavustesse.
„Sa suudad ilma vaevata inimesi surmata, kui sa seda vaid sooviksid. Ometi hakkad vabandama ühe kaardimaja pärast.“ Paul irvitas laialt. „Mees, kas sul pole üldse selgroogu?“
Hatsune rõõmustas sisimas, et keegi teda hoolimata sinistest juustest ja siledast näost meheks kutsus. Kuid ta ei jõudnud kauem mõtiskleda, sest Paul oli kaardid kokku kogunud ja hakkas neid segama, küsides samal ajal: „Mis sa arvad, kas sul on veel tagasiteed või peadki siia jääma? Kas sa tahaksid siia jääda?“
„Ee...“ Toa õhk muutus hoiatavalt jahedaks.
„On sul keegi, kes sind ootab seal, kust sa tulid?“
„Kui aus olla, siis ma ei mäleta,“ vastas Hatsune, mõeldes samal ajal: Kõik teavad ilma kaartidetagi, et ma olen siin uus.
„Ma ei mõtle tsirkust,“ täpsustas Paul. „Ma mõtlen seda kõike siin. Sind toodi mujalt ja võidakse siit edasi saata. Siis, kui sa siin enam hakkama ei saa või Timukal rahahäda tekib. Aga kõik edasine on su enda kätes. Vali üks kaart!“
Hatsune kõhkles hetke, enne kui valis Paulil välja sirutatud käes olevast kaardipakist ühe lehe. Kui ta kaardi ümber pööras, ilmus nähtavale risti kuningas. Hatsune märkas, et kaart oli joonistatud käsitsi ja irvitava pealuuga kuninga kohal seisis surnuaia risti sarnane mastitähis. Paul kergitas elegantselt tervele näopoolele jäävat kulmu. Õelaks naeratuseks tardunud huulte vahelt läikisid kiskjalikult teravad hambad. Nõtkete randmeliigutustega jagas ta neile mõlemale kuus kaarti.
„Risti kunn on trump ja käi sina esimesena.“
„Mis, me hakkame nüüd kaarte mängima? Siin?“ imestas Hatsune totralt naerma hakates. „Kuule, ma pean nüüd tegelikult minema hakkama.“
„Kuhu? Ja miks sulle siin kaarte mängida ei sobi?“
Tundus, et enam polnud kusagile pääsu. Paul istus laua taga, kaardilehvik käes, ning ootas Hatsune poolset käiku.
„Mida võitja saab?“ küsis Hatsune äkilise mõttevälgatuse ajel. Temas olid ärganud mänguri instinktid.
„Võitja saab tõe,“ vastas Paul. „Ja kaotaja läheb Põrgusse.“
Kuigi auhind ja karistus tundusid Hatsunele kummalistena, jäi ta nõusse. Ta ei teadnud, et need reeglid viisid teda kogu loo tuumale lähemale kui eales varem või hiljem.
Mäng võis alata.

„Sohk!“ hüüdis Paul, olles Hatsune käest kiiresti ja haledalt pähe saanud. Pauli jaoks oli see midagi uut. Ta polnud veel kunagi ühtegi mängu kaotanud. Ning siis tuli see siniste juustega lupard, kes BLOKEERIS kogu mängu ajaks oma mõtted ja võitis!
„Räägi nüüd oma tõde, enne kui põrgusse lähed,“ ütles Hatsune ja lagistas hüääni kombel naerda. Ta tundis ennast jälle iseendana – Mängurina.
„Midagi ma ei räägi. Sa tegid sohki,“ sisistas Paul läbi hammaste. Eikusagilt tekkinud tuuletõmbus paiskas kõik kaardid laiali ja ühtäkki istus Pauli asemel tooli peal valge kass.
„Sind olen ma juba näinud,“ sõnas Hatsune. „Sa olid mu kodus.“
„Nüüd nimetad sa seda koduks?“ küsis kass inimkeeli. „Koerte varjupaik on sinu kodu!“
Kass hakkas silmnähtavalt kokku kuivama. Nahk muutus üha lõdvemaks, kuni kukkus tühjalt tooli polstrile nagu katkine õhupall.
„Vau! Läkski põrgusse!“ hüüdis Hatsune. Temas tekkis huvi, et milline see põrgu ikkagi on, kuid ta tõrjus mõtte kohe kiiresti peast. Kui põrgusse minek määrati kaotajale, ei saanud seal midagi head olla.
https://pixabay.com/static/uploads/photo/2015/05/11/17/37/background-image-762791_960_720.jpg

 

Deemonid


„Deemon!“ karjatas hele hääl toast, mis asus Pauli ruumist veidi kaugemal, trepikoja käänaku taga. Põrgusse teel olnud Paul peatus, käskis väravat valvaval sarvilisel Saastal veel pisut oodata ja lipsas tagasi tsirkusesse.
„Tapa ta!“ Musta sädelevat õhtukleiti kandev Silmamoondaja osutas väriseva sõrmega Happe poole, kes istus rahulikult seina ääres kummuti peal ja vahtis kriiskavat naist nagu põrunut. Paul materialiseerus primadonna kõrval ja vaatas talle küsivalt otsa. „Sa mõtled seda seal?“
„Jah, seda! Tapa ta juba!“ karjus naine hüsteeriliselt. Palju ei puudunud, et ta oleks Paulil hõlmadest haaranud ja temaga Hapet visanud. Paul tõmbas põuest välja kaardipaki ja avas selle elegantselt nagu geisha oma lehviku.
„Milline on sinu lemmikkaart?“ küsis ta laialt naeratades ja Happele otse silma vaadates.
„Oota nüüd veidi!“ hüüdis Hape. „Ma ei tulnud siia kaarte mängima.“ Aga mängukaart lendas juba tähikuna keereldes tema suunas, põrkas kõigi füüsikaseadusi eirates seinalt tagasi ja lõikas silmamoondaja kõrri sügava haava. Noor naine langes raske mütsatusega vaibale, kaelast purskamas mulksuv verejuga.
„Mida sa tegid?“ karjatas Hape. „Ja kustkohast sa minu kaardid leidsid? Anna kohe tagasi!“
„Sa oled mulle teene võlgu,“ vastas Paul ja hakkas kiiresti õhku hajuma. „Põrgus näeme!“ hüüdis ta enne silmist kadumist. Ukse tagant oli kuulda lähenevaid jooksusamme. Kuigi Hape teadis, et tulijaks on Tibi, sest keegi teine ei suutnud joosta nii kiiresti, jalas rasked rautatud tanksaapad, mille kolin oli juba kaugele kuulda, pidas ta siiski paremaks põgeneda. Antud olukord polnud eriti sobiv armastatuga suhete taastamiseks. Olles juba seinaga peaaegu ühte sulanud, veendus ta, et ruumi sisenes tõepoolest neiu, keda ta oli juba ammu surnuks pidanud.
Samal ajal eksles Hatsune endiselt tsirkuse koridoride labürindis. Ta oli peaaegu tagaukseni jõudnud, kui kolonn omavahel valjusti arutlevaid tsirkuseasukaid temast mööda jooksis. Sinnapoole, kust ta oli just tulnud. Hatsune kõhkles veidi ja moondas siis ennast hundiks, sest mitmed neist, kes olid temast möödunud, mainisid kellegi surma ja lausa mõrva. Mõrvar võis endiselt tsirkuses hulkuda. Hundi kehas viibimine tundus tervislikumana kui üksinda koridore mööda kondamine. Sinise karvakattega koerlane ronis riietest välja ja volksas kinni vajuva tagaukse vahelt läbi, kaotades valearvestuse tõttu osa karvkattest. Kaugusest tulvas uusi ja huvitavaid lõhnu, mida inimese nina eristada ei suutnud. Loomalikest instinktidest juhituna jooksis Hatsune tõusvale päikesele vastu.

http://vignette2.wikia.nocookie.net/flylikeabird3/images/0/03/Blue_wolf.jpg/revision/latest?cb=20140101124118


Õudiku päevaraamat:

Haldjalaul


„Ma pole kunagi varem läbilõigatud kõriga haldjat näinud.“ Neid sõnu öeldes viipas pudelipõhjapaksuste klaasidega prille kandev habetunud preester käega laual lebava lahkunu suunas. Timukas, kes lisaks lahkamisele laipu ilusaks tegi, et nad omakeste jaoks võimalikult elavad välja näeksid, askeldas asjatundlikult surnukeha ümber, seades hirmuäratavalt teravaid instrumente terasest kandikule suuruse järjekorras ritta. Neerukujulisel alusel ootas suur tutsakas vatti, et seda laiba lohkuvajunud põskedesse toppima hakataks.
„On tõesti haldja moodi,“ nõustusin mina, olles alles nüüd märganud laiba teravatipulisi kõrvu ja selja alt välja sirutuvaid läbipaistvast kiletaolisest materjalist tiibu. Viibisin siin, sest Hatsune otsingud ei kandnud vilja ja ainsaks saavutuseks (lisaks asjaolule, et olin leidnud haldja laiba) oli sinise karvatuusti ja Retsi vanade riiete hunniku leidmine tsirkuse tagumise väljapääsu juurest. Kui ta nüüd hundina kusagil ringi hulkus, siis tundus parema mõttena hakata lugema leitud koerte kuulutusi. Kuna loomade varjupaika selles maailmas ei eksisteerinud, võis siin-seal tänavapostidel näha kuulutusi, milles paluti tungivalt see peni tema õuest enne ära viia, kui ta keedupotti visatakse. Mida otsisid loomad majapidamistest, kus hulkuvaid neljajalgseid keedeti, ei suutnudki ma välja mõelda.
„Mulle tundub, et ta oli väga tervislike eluviisidega, sest tema hambad on täiesti terved, ilma ühegi paranduseta,“ lisas Timukas asjatundlikult nagu kriminalist reedeõhtuses sarjas. „Ja selle haava õmblen hiljem kokku. Muidu hakkab mõni veel halbu unenägusid nägema ja kellele seda tarvis oleks.“
„Vaevalt keegi teda enam vaatama tuleb,“ olin skeptiline. Tõepoolest, terve Fata Morgana personal oli teda juba piisavalt vahtida jõudnud. Kuulduste järgi polnud Silmamoondaja kellegi eriline lemmik.
„Iial ei või teada,“ ruttas Valge kaasa rääkima. „Pärast on meil siin terve haldjate suguvõsa ja kui nad näevad, et me pole nende õde, tütart ja võib-olla isegi abikaasat austavalt kohelnud, võivad nad alustada mässu.“
Mässumeelsed haldjad kõlasid päris huvitavalt. Mina olin neid teadnud kui rahumeelseid lillelapsi, kuid mu teadmised põhinesid muinasjuturaamatutest loetul. Kirikuisa lõi risti ette ja pomises kiiresti paar palvet.
„Võib-olla häiris kedagi see, et haldjad inimeste hulka tagasi tulevad,“ oletas Valge.
„Haldjakõrvade ja tiibade omamine ei tee kellestki veel haldjat,“ pomisesin omaette. Kui kõik teised imeelukad olid mu jaoks enam-vähem vastuvõetavad, siis haldjad liigitusid minu jaoks kategooriasse „päkapikud ja hambahaldjad“. Kõik, kellel vähegi mõistust peas oli, teadsid, et neid ei ole olemas.
„Jama nende mustkunstnikega,“ ohkas Timukas, laskmata ennast minu märkusest häirida. „Kogu aeg juhtub nendega midagi.“
„Jah, eelmine komistas ja kukkus Morgana katlamaja ahju,“ meenutas Valge. „Rahu tema hingele seal üleval jumala juures.“
„Kannatlikust ja head närvi jumalale sellise rahvahulga taltsutamiseks,“ lisasin mina omalt poolt. Timukas tõmbas haldja maistele jäänustele uuesti lina peale, samal ajal kui Valge jälle risti ette lõi ja õnnistusi jagama hakkas.
„Ega siis midagi. Kaevame pärastlõunal siia samasse maja taha haua ja matame ta maha,“ otsustas Timukas. „Loodan, et jumal ei solvu, kui see neiu Šariku kõrvale maetud saab. Väga tore koer oli.“
„Mis temaga juhtus?“ Mulle meenus, et olin Šarikut viimati näinud, kui Tibi kehas üles ärkasin ja ennast Timuka lõikelaualt leidsin.
„Vanaks jäi,“ ohkas Timukas. „Tema keha oli juba nii palju kordi kokku õmmeldud ja ellu äratatud, et ma oleksin pidanud Šariku hinge uue koera sisse monteerima, et temast veel elulooma saada. Aga mul polnud uut surnud koera käepärast, nii et lasin tal minna.“
„Aga kui keha enam pole? Kas hinge pole siis samuti?“ küsisin.
„Kurat seda teab,“ kehitas Timukas õlgu, teenides oma sõnakasutuse pärast Valge halvakspaneva pilgu. Küllap loeti nüüd tema hinge jaoks seitse palvet, et Timukas pärast surma ikka ülespoole läheks. Iseasi, kui väga temasugusele õudustemeistrile seal meeldinud oleks.
Jätsin Timuka haldjat matusteks ette valmistama ja järgnes preestrile, kes mõtteisse vajunult mööda välisukseni viivat koridori astus.
„Isa Valge, kas sul on natuke aega rääkida?“ küsisin, kui olin tema selja taha jõudnud. Valge vaatas kella, mõtles eesootavatele kohustustele ja noogutas. Oli varajane hommik ning magama minna polnud nagunii enam mõtet. Jalutasime koos maja taha pisikesele maalapile, kuhu olid maetud kõik need, kelle järgi keegi igatsust ei tundnud ja mõned Timuka ebaõnnestunud eksperimendid. Enamus haudadest koosnesid ainult ühest kiviplaadist kadunukese nime ja surmaajaga. Ei mingit õdusat platsi pingi ja kääpaga, millel võisid tundide viisi nokitseda, vahepeal puhates ja kehakinnitust võttes. Päikesepaisteline suveilm olnuks ülimalt sobiv selliste toimingute tarvis. Panin tähele, et hauad olid hoolikalt puhtaks riisutud ja lilli täis istutatud. Järelikult nokitses keegi pingi puudumisest hoolimata.
„Kas sa pole ikka veel oma teed leidnud?“ küsis Valge. Mul läks natuke aega, enne kui taipasin, et ta jätkas pihi ajal pooleli jäänud vestlust.
„Veel mitte,“ vastasin muretult ja vedasin näole midagi naeratuse taolist. Kõndisime mööda kitsukest rada, kuulasime linnulaulu ja vaikisime. Mulle tundus, et Valge tahab mulle midagi öelda, aga ei suuda õigeid sõnu leida. Mina jällegi ei julgenud temalt küsida, mis kirikuteenri südant vaevata võis.
„Kas sul on kõik hästi?“ küsis Valge lõpuks. „Kui haldja surma mitte arvestada muidugi,“ lisas ta kiiresti. Vaimuliku õlad olid pinges ja hirmunud pilk mu näole suunatud, justkui ootaks ta minult halvimat vastust kõigist võimalikest variantidest.
„Vist küll,“ vastasin. „Sain endale hoolealuse, keda tsirkuseeluga harjutada, aga kaotasin ta eile õhtul ära. Muud nagu polegi.“
„Kaotasid ära?“ Pinge ja hirm asendusid murega.
„Nojah. Ta läks eile õhtul tsirkusega tutvuma ja pole siiani tagasi tulnud,“ jutustasin mina. „Ega sulle pole kusagil teele sattunud üks helesiniste juustega noormees? Või sinakashalli karvaga hunt? Või siis jääpurikad, mis sobivad imehästi praeguse palavusega?“
„Ee... Ei,“ venitas Valge kõhklevalt. „Kas hunt ja noormees on sama isik?“
„Jah, on küll,“ vastasin, olles üllatunud vaimuliku taiplikkuse üle. Samas polnud libahundid siinkandis vist kuigi haruldased.
„Peale üksikute guulide pole ma viimasel ajal väljaspool tsirkust kedagi erilist kohanud,“ mõtiskles Valge. „Mis muidugi on üllatav, kui arvestada, et vanasti pidi surnuaiavaht igal öösel rahurikkujaid minema peletama, et surnud ikka haudadesse alles jääksid ja mõnda üleliigset kääpa peale juurde ei tekiks. Nüüd pole enam surnuaiavahti ja laipadega on nii, nagu on...“ Vaimulik vakatas, kui talle meenus, et räägib seda kõike elusale laibale.
„Kuidas neid siis minema peletati?“
„Hõbedaga. Ja terasega. Ühel hauakaevajal oli kombeks öösiti surnuaias jalutada, kaasas kaardipakk, milles polnud tavalised kaardid. Nende servad lõikasid paremini kui habemenuga. Kui ta kaardi õhku viskas, lendas see tähikuna otse rahurikkuja kõrri. Tavatsesin salaja tema kannul hiilida ja neile paikadele püha vett piserdada, kus tontidel oli kombeks välja ilmuda. Mõneks ajaks nad kadusid, kuid niipea, kui vesi kuivanud oli, tulid uued ja hullemad asemele.“
„Ja mis sellest surnuaiavahist sai?“
„Ta hukkus ühe ööelukaga võideldes,“ vastas Valge sügavalt ohates. „Mind polnud seal ja vaevalt minust mingit abi oleks olnud. Timukas leidis ta ja näitas mulle seda, mis temast järgi oli jäänud. Mitte kuigi palju. Kõik mahtus ühte urni ja seda eelnevalt tuhastamata.“ Isa valge jäi seisma ja näitas mulle tagasihoidlikku kääbast.
„Tundub kummaline, aga pärast Happe surma on surnuaed muutunud tühjemaks,“ ütles Valge. „Allesjäänud ööolendid tunduvad rohkem varjude moodi. Uimased ja elutud. Hulguvad ringi, omamata selget sihti. Võib-olla võttis Jeesus mu palveid kuulda ja ikkagi karistas neid värdjaid tema surma eest.“
Jumal siin ja Jeeus seal. Paadunud ateistina näis mulle enam kui imelikuna see, et minul endal välja mõeldud maailmas leidus üks paduusklik. Kuidas ta siia üldse sattus? Kas temagi kirjutas loo, millesse pärast oma surma lõksu sattus? Tundsin, et mõtted hakkavad puntrasse jooksma ja saabuv peavalu andis endast märku. Tabletid olin ma muidugi koju unustanud. Silmade ees tõmbus uduseks ja kriimustasin ennast kogemata ühe mängukaardiga. Kuskohast see üldse siia sai? Valge oli kaartidest rääkinud, aga ta ei olnud neid mulle näidanud. Mu randmest voolas verd. Haav jooksis põiki mööda käsivarre sisekülge pöidlast allapoole. Kui Timukas mind lõhki lõikas, et voolanud tilkagi verd. Miks siis nüüd nõnda juhtus? Kaart libises mul käest ja kukkus sügavale lumme. Lumi keset suve? Punased veretilgad õitsesid lilledena lume peal. Või olid need lilled, mis valges killustikus õide olid puhkenud? Vajusin vahepeal püsti tõusnud vaimuliku käte vahele. Kuid see polnudki vaimulik, vaid hoopiski arst, kelle valge kitli ma olin verega kokku määrinud.

***

„Kuidas sul see ometi õnnestus?“ Ärritunud sanitar korjas tühja pilguga veritsevat haava vahtival haigel käest mängukaardi. Ta oli suutnud ennast narmendavaks kulunud papi servaga katki lõigata! Korraks tekkis Nena peas plaan keelata sõltlastele kõik lauamängud. Muidu neelab neist keegi veel malenupu alla, kuigi need nupud olid kümne sentimeetri kõrgused kolakad. Selleks ajaks kui ta plaastri ja haavapuhastusvedelikuga tagasi jõudis, oli sanitari viha lahtunud ja lauamängude keelamise idee ununenud. Nena kleepis käsivarde tõmmatud lõhe hoolikalt kinni ja kükitas kahvatu noormehe ette nagu ema, kes hakkab lapsega väga tõsisel teemal vestlema.
„Õudik, praegu ei ole õige aeg lollusteks. Sa tuled sellest välja,“ sosistas ta. „Vaata märke ja kuula, mis sulle öeldakse. See pole mäng, vaid mõistatus. Kui sa selle lahendad, siis ootab sind auhind.“
Sitsi! Tubli. Maius. Siiani oli see taktika sobinud ühtviisi hästi nii patsientidele kui kümnele valgele kääbuspuudlile, kes tulijuukselist sanitarineiut kodus kannatamatult ootasid.

http://rlv.zcache.co.uk/mad_cheshire_cat_tragic_playing_cards_blood_red-r01447667764e49aabee67e8affa5d2f4_fsvja_8byvr_324.jpg
 

Paul


Külm tuul rebis Pauli valge pintsaku hõlmu. Ta oli viimased dressid pesumasinasse toppinud ja pidi nüüd kandma pidulikke riideid. Omad vitsad peksavad, meenus talle vanasõna, mis konteksti eriti hästi ei kõlvanud. Kindlasti öeldi midagi ka laiskuse kohta. Mida, ei suutnud Paul meelde tuletada. Ta oli siiski ainult inimene. Arvutiviirus, kes pidi isegi virtuaalis sööma, sest tema alateadvus oli mängu nii seadnud. Võttes aeg-ajalt kassi kuju, kõndis ta läbi mängutasandite ja kujuteldavate seinte. Kogu mäng toimis ka ilma serveri abita inimeste peades. Kollektiivne hullumeelsus ühisteadvusest moodustatud andmebaasiga.
Kaugusest kostis kriiksumist, mida võis tekitada ainult roostes metalli hõõrdumine. Kiiks-kääks. Kiiks-krrääks... Paul vaatas sinnapoole, kust heli tuli. Hallika taeva taustal kõrguvate ronimispuude vahel kõrgusid kaks posti. Nende vahele kinnitatud kiigel istus heledapäine tüdruk, valge kleidike jahedas tuulehoos lehvimas. Tema jalad olid paljad ja heleroosad käsivarred kumasid pilvede vahelt piiluvates päikesekiirtes. Lapse silmad vaatasid kõõrdi ning suu oli väikese näo jaoks pisut liiga suur. Iluvigadest hoolimata nägi ta välja armas ja õrn nagu taevane ingel.
„Merlin? Kuidas sa siia said?“ hüüatas Paul ning jooksis lapse juurde, võttes samal ajal kiiruga pintsakut seljast. Paul mässis jaki ümber tüdruku paljaste õlgade ja haaras ta sülle.
„Issi,“ vastas laps ja põimis käed kõvasti Pauli kaela taha kokku.
Ta ei saa siin olla, mõtles Paul. Ta on alles laps. Lapsed ei mängi Fata Morganat. Nad mõtlevad päris maailmas endale sõbrad välja, vajamata selleks kiipe või juhtmeid. Ja isegi kui ta oleks siin, siis ei näeks ta välja nagu tavaline laps, kes on... NOOREM KUI MERLIN! Paul oli oma pere juurest lahkunud kaks ja pool aastat tagasi. Aeg-ajalt elas ta virtuaalis kõiki sündmusi uuesti läbi, aga just nii palju aega oli tegelikult möödunud ajast, mil` lastesõber Aramis võlus kõigepealt ära ta lapsed ning seejärel Pauli naise. Merlin oli siis olnud alles nelja aastane. Umbes sama vana nägi välja laps, kes tema küljes rippus ja teda issiks nimetas. Aga see polnud tema laps. Justkui mehe mõtteid aimates tugevdas tüdruk haaret mehe kaela ümber veelgi, justkui püüdes temast viimastki õhuraasu välja suruda. Paul rebis lapse käed jõhkralt enda küljest lahti ja vaatas otsa iseenda noorendatud koopiale tütarlapse kehas. Lapse suur suu vajus laiaks irveks, mida Paul oli viimaste aastate jooksul vaid peeglist näinud. Teravad kolmnurksed hambad läksid laiali nagu rebaserauad ja helehallid silmad lõid hõõguma. Ning siis lapse naeratus kustus. Tema huuled tõmbusid prunti ning sülitasid Pauli näole suure kõrvetava laraka. Valu käes oiates pööras Paul pea kõrvale. Pool nägu põles nagu põrgutules. Põrgus ta ju oligi. Kõik eelnev oli ainult pettekujutlus ning Merlini asemel lõkerdas kiigepostide all, mis polnudki enam kiigepostid, vaid hoopis võllapuud, helisevat naeru heledapäine lapsdeemon.
Õnneks oli see kõik ainult uni. Paul ärkas külma higiga kaetuna ning katsus reflektoorselt vigastatud näopoolt. Sõrmede all laius endiselt krobeline armkude. Kuigi näkku sülitamine oli aset leidnud unes, olid tema vigastused endiselt tõelised. Sama tõelised kui kogu see äraneetud virtuaalkrempel, mis tema haiges mõistuses laiutas. Kus ta üldse viibis? Räbaldunud madrats, millel Paul lamas, polnud kohe kindlasti tema tavapärane magamisase, mille otstes kõrgusid laeni ulatuvad jämedad sambad ja linadeks oli puhas siid. Kuhu kuradi urkasse ta oli ometi sattunud? Paul kuulis lähenemas raskeid samme ning tema nina ette tekkisid sama räbaldunud nööridega saapad kui see madrats, millel ta lamas. Pilku mööda kõrbenud augukestega teksapükse ülespoole libistades nägi ta jämedast lõngast kootud kampsunit ja hallisegust habet selle peal. Habeme kohal olid kuivanud huuled, kollaseks tõmbunud hambad, mis kahjurõõmsalt irvitasid, lapikuks löödud nina ja pruunid silmad. Musta-halli kirjud juuksed langesid tihedate lokkidena seisja õlgadele.
„Kas magasid halvasti?“ küsis Aramis ja ulatas talle väikese lapiku pudeli pruuni vedelikuga. „Äkki on sellest abi?“
„Keri põrgu,“ sisises Paul, jättes pakutud pudeli vastu võtmata. Aramis hakkas valjul bassihäälel naerma, nii et talle pisarad silma tõusid. „Ma juba olen põrgus,“ ütles ta, kui naer vaibuma hakkas. „Heh, sa ju ise saatsid mind sinna. Ja nüüd oled sinagi siin.“
„Järelikult pole mul enam midagi kaotada,“ vastas Paul, kes oli vahepeal jalule ukerdanud ja seisis nüüd Aramise ees. Paul oli Aramisest pool pead pikem, kuid viimast see ei häirinud. Kui Paul Aramisele lõuahaagi virutas tasuks kõige minevikus toimunu eest, ei jäänud Aramis võlgu. Jõud olid tasavägised ja küllap oleksid nad teineteist oimetuks peksnud, kui Saatan ise poleks vahele seganud.
„Aramis, keri katla juurde!“ käratas ta. „Ja anna see pudel siia.“
„Katla juurde võin ma kerida, aga pudeli saad sa tühjalt,“ sõnas Aramis ja keeras lapiku avatud suu kohal tagurpidi. Kuid sellest ei tulnud ühtegi tilka. Kui palju ta ka ei püüdnud, jäi vedelik pudeli sisse nagu pilapoe mänguasjal. Lõpuks virutas Aramis pudeli vastu seina kildudeks. Niigi ligasele kivimüürile voolas kleepuvate nirede võrgustik. Solvunud ja vihane Aramis marssis minema, jättes endast maha tugeva väävlihõngu.
„Ja sina, Paul...“ Saatan ei teadnudki, mida temataolise ahviga peale hakata. Paul vedas näole abivalmi naeratuse, mis põrguvürstile kahjuks muljet ei avaldanud.
„Kaarte mängid?“ küsis ta.
Lucifer jäi teda lolli näoga vahtima. „Nalja teed või?“
„Mängime minu pääsemise peale,“ ei jätnud Paul jonni. „Sul pole midagi muud peale minu kaotada.“
„Mine otsi mujalt mõni idioot,“ lõi Saatan käega. „Siinkandis peaks neid palju leiduma.“
„Ma just nägin kahte,“ vastas Paul, kui saatan tema poole selja pööranud oli.
„Mõtle midagi originaalsemat välja,“ vastas põrguvürst tagasi vaatamata. „Sinu šansid siit pääsemiseks muutusid just olematuks.“
„Aga sinul pole neid kunagi olnudki,“ vastas Paul. Ta jõudis lause vaevalt lõpetada, kui põrandapind tema jalge alt kadus ning välgukiirusel kassi kuju võtnud Paul pööras ennast õhulennu ajal ümber. Kassid kukuvad alati käppadele.



 

Prohvetite palk

I


„See päev tuleb taas! Kõik patused saavad oma palga, kui saabub...“
„Ole vait!“ Saatan üritas kirjutada lahkumisavaldust, kuid see neetud prohvet muudkui karjus hoolimata sellest, et suurem osa tema kehast oli juba ammu katlas pehmeks keenud. Sarnaselt Timukale pidas Lucifer värdjakasvandust ning seda oli tarvis millegagi toita. Prohvetite liha oli nende lemmik. Kari väikeseid värviliste sulgede ja karvadega kaetud hambulisi olendeid kisklesid nurgas viimaste lõunasöögi jäänuste pärast. Oleksid need loomad siis algusest peale temale kuulunud. Aga ei – need jättis Saatanale naine, kui tema juurest välja kolis. Kaasa võttis ta ainult kümme valget nähvitsat, kelle sülg maapinda auke söövitas ja hambad terasest läbi hammustada suutsid. Põrgusse jäänud karvased ja sulelised ulgusid, kraaksusid, röhkisid ja kiunusid vahet pidamata. Kedagi teist peale Luciferi nad endile ligi ei lubanud. Kui Saatan kahekümnenda loomatalitaja koos toiduga elukate lõugade vahele kaotanud oli, leppis ta mõttega, et peab neid ise söötma hakkama. Nii oli see kestnud juba terve igaviku. Aga nüüd oli põrgu valitsejal lõpuks mõõt täis saanud ja ta otsustas kogu allilma eest vastutamise jätta nende endi õlule. Kui keegi oleks talle öelnud, et saatana lahkumissoovi kannustasid Pauli sõnad, siis oleks see ütleja saanud veel hullema saatuse osaliseks kui katlas sajatav prohvet.
„Valmis!“ Põrguvürstil oli avaldus alla kirjutatud ning see, mis tema valdustest edasi saama pidi, teda enam ei huvitanud. Formaalselt kirjutas Lucifer avalduse iseendale, sest temast kõrgemat ametikohta põrgus ei olnud. Kuna sealne elu käis peenikeses kirjas trükitud seaduste veel peenemate alapunktide järgi, tegi Saatan täpselt seda, mis vaja – andis endale loa kogu see krempel kuradile saata. Musta tulekindlat mantlit kandev taevasiniste silmadega pimeduse isand kõndis mööda kontide ja soolikatega kaetud ligast rada, astudes aeg-ajalt kõrvale väikeste linttraktorite eest, mis koppade ja sahkade abil prügi seinte äärde kuhjasid. Tunneli lõpust paistis kutsuv valgus. Prügimäel olid öö saabudes süüdatud eredad valgustid. Just siin, linna suurima jäätmehoidla all, põrgu väravad seisidki. Varem oli põrgu asunud surnuaia all ja väravad avanesid otse Tibi elutuppa, aga see oli liiga avalik koht. Vaevalt keegi prügimäel okultismi harrastama hakkaks. Siia maeti laipu, mis jäljetult kaduma pidid, kuid üles äratada polnud neid seni veel keegi proovinud.
„Saage siis ilma minuta hakkama!“ hüüdis Lucifer tulikuuma põrgukatla ees viina otse pudelist kulistavale Aramisele. Vastuse asemel süttis katlakütja heleda leegiga põlema. Lucifer võttis seda kui jaatust.
Jõudnud maapinnale, muutus põrguvürsti nahk süsimustaks ja hakkas kobrutama. Seal, kus oli just seisnud saatan, karglesid prügimäge mööda laiali miljardid kirbud. Kurjusele meeldis olla korraga kõikjal.

II


„Mina lõpetan,“ teatas lakooniline sõnum. Nena sulges telefoni sõnumikausta ja kogus silmapiiri poole vaadates mõtteid, kuni üks tema koertest loomulikke hädasid tegi. Sõnumi saatjaks oli Lucifer, Põrgu valitseja. Kunagi ammu oli Nena olnud saatanale toeks tema hullumeelsete ideede teostamisel, kuid ajapikku muutusid need üha võikamaks. Ta tahtis, et Nena muudaks inimesi värdloomadeks, kes söövad teiste inimeste liha, ilma et ohvrid eelnevalt tapetud oleksid. Need, kellest pidi saama piduroog, muudeti omakorda peaaegu surematuks. Nad tundsid, kohutavat valu, kui neid elusalt tükkideks rebiti, kuid ei surnud enne, kui viimane palake neist sööja kurgust alla oli läinud. Timuka etendused olid selle kõrval kui lapsemäng.
Nena lahkus Põrgust siis, kui selle kohal laius veel surnuaed, võttes endaga kaasa vaid koerad, kes olid tehtud tema kaitsmiseks ligastel põrguväljadel hulkuvate inimsööjatest värdloomade vastu. Tal oli siiani meeles lahkumishommik, kui koidukuma paistis kaugelt põrguväravate raudvarbade vahelt ja väiksed kollased sahaga traktorid, mida juhtisid orjahingega deemonid, puhastasid tema ees soolikate ja kondipudruga kaetud sillutist. Nena astus väljapääsu poole, teejuhiks nööri otsas hüplevad ja üksteise võidu klähvivad valged nähvitsad, kelle mürk suutnuks tappa ka Terminaatori. Tema selja taga pudenes laest alla mädanenud laibajäänuseid ja konte segamini puutükkidega, sest otse Põrgu katuse kohal maeti jälle kedagi ruumipuuduse tõttu vana kääpa peale. See oli Nena elu ilusaim hommik.
Nüüd ta siis tahtis lõpetada. Huvitav, kes Saatana ameti üle võtma peaks? Kas Nena? Või Timukas? Miks peaks Lucifer, mänguhaldur ja tähtsuselt teisele kohale jääv isik kogu Fata Morgana süsteemis, ennast nii palju alandama, et saadab Nenale sõnumi lahkumise kohta? See oli rohkem Timuka tegevusvaldkonda kuuluv mure. Nena ei tegelenud lahkumisavaldustega. Tema ainult aitas laipu kokku õmmelda ja elustada ning toitis ja kasis mängusõltlaste hullumaja patsiente. Saatan hoidis kogu mängu üleval, praakides viiruseid ja vigaseid koode välja. Paul oli seni ainus viirus, kellest ta vabaneda ei suutnud.
„Aga palun. Lõpeta,“ kirjutas Nena vastu. Talle tundus naljakas saada sõnumeid arvutimängust, mille tegelase maine keha istus koos teiste patsientidega puhkeruumis laua taga, silmis tühi pilk. Keha toimis kui robot, saamata aru ümbritsevast, sest mõtted viibisid kusagil mujal. Kogu see sõltuvusravi oli pullipask, sest nii patsiendid kui mängu haldajad muutusid ravist enesest sõltuvaks. Nenal endalgi oli vahel raskusi mängu ja päriselu lahus hoidmisega. Sageli leidis ta ennast keset tänavat imestamas, miks tema koerte sülg enam teekattesse auke ei söövita ning mõnikord viirastusid talle mõne ravialuse seljas deemonidiivad või elava tule leegid, teistel aga tundus käsi ja jalgu rohkem olevat kui kaks. Äkki olnuks temalgi parem lõpetada enne, kui on liiga hilja. Aga siis jääks Timukas mängu päris üksinda. Kes teab, mis ta seal kokku keerata võib. Tuli veel natuke aega vastu pidada.

III


„Kahetsusväärne juhtum,“ kommenteeris kiilaneva pealae ja kitlinööpide vahelt punnitava õllekõhuga doktor, keda mängumaailmas Timukana teati, lahkunu näole lina sättides. „Kuid, nagu öeldakse, juhtub parimateski perekondades.“
„Kahju temast,“ ohkas leekpunaste juustega assistent, kelle tööväliseks hobiks oli lumivalgete kääbuspuudlite kasvatamine. „Kirjanikuna oli Õudikul väga elav fantaasia.“
Naine silmitses mõtlikult lahkunu heledat mühklikku kogu ning lisas: „Tema jutte lugedes mõtlesin ma alati, et ta kirjutab asjadest, mida ükski inimene ei taha, et need temaga juhtuksid. Mäletan, et ta lubas pärast surma oma maailma minna ja pahaks tegelaseks hakata.“
Üksmeelne naerulagin kajas surnukuuri seintelt õõnsalt vastu, hajus läbi ventilatsioonitorude ja ühines õhuga, mis läbi teise avavuse taas keerdkäikudesse suundus ning õhkõrna aimdusena süsimustade kiharatega koolnukahvatu palgega neiuni jõudis. Veronical diagnoositi mängusõltuvuse tulemusena pöördumatu ajukahjustus.
„Mina võitsin,“ sosistas hullusärki seotud tütarlaps polsterdatud seintele. „Sa ütlesid alati, et kirjutad mind oma juttudesse. Mina võitsin. Mind pole seal!“
Pähe opereeritud kiip tõrkus töötamast, lastes Veronica mõistusel hõljuda virtuaalsuse ja pärismaailma piiril. Nõnda oli ta üheaegselt Õudikuga Tibi avataris ja samas polnud ka. Võidust oli asi kaugel.

***

„Kõik lahti ühendada! Homme sajab meile kaela lauskontroll!“ hüüdis peaarst üle saalisuuruse kontoriruumi, nii et seinad vastu kajasid. Tulekumana hõõguvate punaste kiharatega sanitarineiu vaatas teda hindavalt läbi paksuklaasiliste prillide.
„Kõik? Homseks? Nalja teed või? Ja kiibid opereerime ka välja?“
„Kiibid las jäävad,“ lõi peaarst käega. Teist kätt kasutas ta paksust pruunist klaasist valmistatud vanamoelise tabletipurgi välja otsimiseks. Kummutanud sealt pihutäie kurku, rüüpas ta pudelist, milles loksuv vedelik polnud kindlasti vesi, tubli sõõmu peale ja püüdis rahuneda.
Hullumaja! mõtles doktor.
„Kuidas me neile seda seletame, et hoolimata uuest ülitõhusast ravimeetodist keegi veel paranenud pole? Ja millega põhjendada surmajuhtumeid?“ küsis Nena.
„Õnnetusi juhtub alati,“ kehitas välgukiirusel ennast kogunud peaarst õlgu. „Siin viibivad inimesed, kes ei tea, mida nad teevad. Ikka võib juhtuda, et keegi ennast kellegi taskust näpatud tulemasinaga põlema süütab või teine ennast plastiknoaga üleni veriseks kraabib arvates, et teda ründavad tuhanded kirbud. Me ütleme, et need on võõrutusnähud. Ning paranenuid on ka. Need, kes vagusi istuvad ja parajasti ei karju, ongi paranenud.“
„Eks sa tead ise paremini,“ sõnas sanitar ukse poole nihkuma hakates. „Kas uinutit jätkub?“
„Uinutit?“
„Neile, keda lahti ühendatakse.“
„Ah jaa... Peaks jätkuma.“
„Tore.“
„Ja need, kes on kiibiga, sule igaks juhuks pehmete seinte vahele. Mine tea, mida nad teha võivad.“
„Just nii.“ Nena pööras ülemuse poole selja ning temast jäi maha vaid kaugenev kontsade klõbina kaja haiglakoridori oliivirohelistel seintel.
Peaarst, kes oli tarbitud ainete mõjul paraja auru all, logis ennast Fata Morganasse. Kuna jumalat selles maailmas polnud, täitis tema kohuseid doktor. Tal polnud kombeks patsiente kohe põrgupiinadesse paisata. Punktid kogunesid aegamööda, tekitades patsientides iga hetkega üha suuremat soovi sellest mängust põgeneda. Põgenemistee pidid nad ise üles leidma.
Kuid doktor polnud enam kindel, kas ta ikka tahab mängijaid võrgust välja lasta. Timukas oli langenud sõltuvusse, mida tekitas võim teiste inimeste virtuaalsete saatuste üle.

IV


„Igaüks meist on oma maailma jumal! Meie saatus pole lõplikult ettemääratud. Iga meie tegu, sõna, silmapilgutus ja hingetõmme muudavad meie tulevikku,“ jutlustas habetunud kodutu, kes kandis peas kaht ülestikku tõmmatud valget talvemütsi, seljas mantlit, mille ainsa nööbiga kinnitatud hõlmade vahelt paistsid uriiniplekilised viigipüksid ning üle õlgade oli tal heidetud punane püksipaar nagu pioneeri kaelarätt. Enamus inimestest ei pööranud temale tähelepanu. Ainult ruugete patside ja kaela külge klammerdatud peaga libasurnu Tibi jäi seisma nagu ussist nõelatu ning kuulas tähelepanelikult hullu seosetut sonimist. Segase prohveti vilav pilk jäi Tibile pidama ning nüüd sosistas ta vaevukuuldavalt: „Surm. Sind ümbritseb surm.“
Mind ümbritseb klambritega kokku pandud laip, mõtles Tibi. Polnud raske tema välimust surmaga seostada. Sellegipoolest kuulas ta hullumeelse juttu huviga edasi.
„Kõike saab parandada. Kui sa kirjutasid halva raamatu, kirjuta uus. Miski pole igavene. Sina sured ja mina suren, aga meie raamatud jäävad alles ja sa saad alati kirjutada uue,“ jutustas mees kiirkõnes, nii et tema pragunenud huulte vahel valget vahtu välja pritsima hakkas. „Kirjuta...“ Jutuvada katkestas võigas karjatus. Mööda kodutu käsi, jalgu ja riideid tõusis üles kaootiliselt hüplev must võrk. See kattis tema näo, silmad ja voolas suhu. Mees püüdis kirpe enda pealt maha pühkida ja tantsis hullumeelset tantsu, samal ajal kui putukad teda elusalt sõid. Ohvri jõud kahanes kiiresti ja ta kukkus sillutise peale pikali. Mõne minuti pärast olid tänavajutlustajast alles vaid verised liharäbalatega kaetud luud ja määrdunud riided. Mitte keegi peale Tibi ei tundnud juhtunu vastu huvi. Kodutu surm oleks nagu toimunud teises dimensioonis, mida ainult Tibi silmad näha võisid. Võrk, mille olid moodustanud tuhanded või isegi miljonid tillukesed verejanulised kiskjad, voolas mööda kõnniteed nurga taha ja kondihunnik jäigi bussiootepaviljoni ette vedelema. Tibi pidas paremaks ära minna, enne kui tedagi sama saatus oleks tabanud. Tema peas kummitasid hullumeelsel lausutud sõnad: „Kirjuta uus raamat. Me kõik sureme. Kirjuta uus raamat...“
Pääsemiseks polnud vaja muud, kui kirjutada ennast tagasi sinna, kustkohast ta tuli, kuid kas see koht oleks ikka päris elu? Kui luua reaalsusega sarnanev maailm, mis on veel parem ja minna pärast surma sinna, siis oleks see justkui paradiis. Päris paradiis, mitte see, millesse ta eksikombel sattunud oli. Mõtteisse vajunult jalutas Tibi sisse otse keset teed kõrguvasse klaasist ja teraskonstruktsioonidest koosnevasse üliuhkesse ostukeskusesse ja sai uue ehmatuse osaliseks.
Klienditeenindajail polnud nägu!
Kassapidajad istusid nagu mannekeenid piiksuvate aparaatide taga ja iga uue kliendi saabudes lõi teenindaja laubal helendama punane kiri: „Tere!“ Küllap oli tegemist androididega. Inimesed ei saanud olla ilma näota ja kuvada laubal tervitustekste. Hoolimata selle maailma seninähtud veidrustest tundis Tibi ennast ikkagi nagu õudusunenäos. Justkui nähtamatutest nööridest tõmmatuna kõndis ta toretseva kaarvõlvi alt laeni kõrguvate riiulite labürindi sisse ning poetas seal vargsi põue kaustiku ja pastapliiatsi. Elustatud südame põksudes hiilis ta kassajärjekordades seisvate inimeste vahelt läbi, möödus püstijalu magavast turvamehest ning jõudnud uksest välja, hakkas ta jooksma. Ta ei julgenud üle õla tagasi vaadata, et näha, kas keegi ajab teda taga. Tibi polnud kunagi oma eelnenud elu jooksul varastanud. Loodetavasti jäi see viimaseks korraks.
„Pole siin ka arvutiviirustest pääsu,“ kirus Saatan omaette, kui oli kirbud kokku kogunud ja uuesti inimese kuju võtnud. Päriselus teati teda endise häkkerina, kes pidi nüüd hooldama arvuteid firmas, mis reklaamis ennast taastusravikeskusena. Ta pidi veetma ööd ja päevad süsteemi korrastades, taastades ja parandades. Lisaks tuli tal kaevuda Põrgusse jõudnud patsientide alateadvusesse, et sealseid mälestusi, salasoove ja tumedaid mõtteid virtuaalmaailmale sobivaks kodeerida.
Alguses oli ta seda tööd nautinud, tundes perversset mõnu teiste inimeste peades sorimisest. Nüüdseks oli ta mõistnud, et enamus inimesi on sügaval sisimas üpris sarnased tõprad, kes tunnevad rõõmu teiste valust ja tahavad ise maailma valitseda. Saatanal oli kogu sellest mängust ja hullumajas töötamisest totaalselt kõriauguni, kuid tal ei olnud võimalik ennast välja logida ilma administraatori loata. Häkker, kes suutis ennast sisse muukida teiste inimeste peadesse, ei osanud välja pääseda iseenda omast.



V


„Sa kutsusid mind.“ Saatan kõrgus musta varjuna Timuka töölaua ees ning temast õhkuv elekter kõrvetas läbi morgivalvuri sülearvuti.
„Kurat!“ karjatas Timukas, kui tema tähtsaimast töövahendist must suitsupahvak välja paiskus. Arvuti ülesütlemine sundis isegi külma südamega õudustemeistri endast emotsioone välja paiskama.
„Mina,“ vastas pimeduse isand rahulikult. „Pole vaja rohkem kutsuda, ma olen juba siin.“
„Mul olid seal tähtsad asjad sees,“ ütles Timukas endas pulbitsevat viha alla surudes. „Mõnel neist polnud varukoopiaid. Palju ei puudunud, et sa oleksid terve serveri maha põletanud!“
„Kahju,“ vastas Saatan ilma ühegi tundevarjundita. „Miks sa mind kutsusid?“
„Sest ma kuulsin, et sa ei soovi enam minuga koos töötada. Ma tahtsin teada, miks?“
„Ma panin ameti maha. Sinu arukad zombid, nagu sa neid nimetasid, polnud kuigivõrd intelligentsemad kui tavalised viimsepäeva ajal haudadest üles tõusvad laibad. Sellistega oli võimatu koos töötada.“
„Sul tehti elu põrguks,“ muigas Timukas, kuid tõstis Saatana pilku nähes käed kiiresti üles ja hakkas vabandama: „Tegin ainult nalja. Sa ju tead, milline mölapidamatus mind vaevab. Sõnad tulevad välja enne, kui mõte neile järele jõuab.“
„Niisiis võid mind nüüd välja logida,“ ütles Saatan. „Lao oma raamat lagedale ja hakka loitsima.“
„Aga mul pole raamatut.“
„See, et ma Põrgust ära tulin, ei tähenda veel, et...“ Saatana nägu kivistus. „Sul pole raamatut?“
„Tegelikult ma laenasin selle kellelegi,“ vastas Timukas. Tema prilliklaasidelt helkis vastu erksinine kuma, mis paistis Luciferi hõõguma löönud silmadest.
„Kellele?“
„Ma ei mäleta,“ kehitas Timukas õlgu. „Lisaks mölapidamatusele on mul ka halb mälu.“
„Su mälus on sipelgapesa, millesse sind lapsepõlves kinniseotuna visati. Kui soovid, võin seda sulle meelde tuletada,“ vastas Saatan õela muigega suunurgas.
„Mina saan ennast iga kell mängust välja logida, sest olen administraator. Sina võid aga koos oma sipelgatega igaveseks siia jääda,“ ei jäänud Timukas võlgu. „Mul pole vaja paroole raamatust vaadata, sest erinevalt sinust viitsisin ma need endale pähe õppida.“
Metsik läige saatana silmis kustus nagu väljasureva mootoriga auto tuled. Ta vajutas huuled kokku peenikeseks kriipsuks ja surus läbi hammaste:
„Mida sa vajad selleks, et raamatut tagasi saada?“
„Ma tahan oma inimesi tagasi,“ ütles Timukas ning tõusis laua tagant püsti. „Praktika näitas, et sinu meetoditest polnud mingit kasu. Ma olen kindel, et suudan oma patsiente tsirkuses paremini ravida kui sina põrgukatlas. Lisaks soovin ma, et sa mu arvuti töökorda teeksid. Mul olid seal tähtsad asjad sees, kui sa juhuslikult ei teadnud.“
„Ma annan sulle inimesed tagasi. Tahaksin teada, mida sa nendega peale hakkad? Kui neil enne veel mingit mõistusekübet alles oli, siis nüüdseks on nad tõepoolest hullud. Ja arvuti hakkab ka tööle,“ lubas Saatan. „Mul läheb inimeste tagasitoomisega aega umbes neli tundi. Kas sa suudad selle aja jooksul meelde tuletada, kelle kätte raamatu jätsid?“
Timukas vaatas helendama löönud arvutiekraani. Kõik tundus jälle korras olevat. Mehe näole ilmus rahulolev naeratus.
„Teeme ära!“
Kuid viimaseid sõnu ütles ta tühjale toale. Arvuti kuvarile olid tekkinud leegitsevad numbrid, mis muutusid pidevalt: 

3:57:59,

3:57:58,

3:57:57...

Uus elu


Tibi istus köögilaua taga ja kirjutas palavikuliselt endale uut elu. Leheküljed täitusid kohutaval kiirusel, kuid kirjanik polnud päris kindel, kas ta ise neid ridu pärast enam lugeda suudab. Pidev arvutiga trükkimine eelmises elus oli Tibi käekirja loetamatuks muutnud. Siin tal arvutit ei olnud. Täiesti uskumatu, kuidas selles majas elanud morbiidne paar küll ilma arvutita hakkama sai! Kas nad kasutasid kirjatuvisid?
Elutoast oli kuulda vaikset kitarrikeelte helinat. Jälle oli keegi ilma kutsumata tema tuppa hiilinud! Tibi lõi kaustiku kinni ja marssis tuppa vaatama, kes siis seekord külla tuli. Ta lootis, et saab jõudu kasutamata hakkama. Oskus ilma rusikateta probleeme lahendada, eriti kutsumata külaliste puhul, oli Tibi kehas kössitavale hingele ikka veel sama võõras kui hiina keel eskimole, aga õbluke naisekeha ei võimaldanud tal isegi suuremaid mööblitükke paigast nihutada.
Keset põrandat tõstetud toolil istus mustatiivuline ingel ja mängis kitarri. Ainult Retsi laip veel puudus. Või ei puudunud? Tibi ei julgenud igaks juhuks riidekappi vaadata. Ingel pani kitarri kõrvale ja vahtis teda nii armunult, nagu kavatseks kohe abieluettepanekut tegema hakata. Miks see pidi juhtuma just nüüd, kui Tibi oli peaaegu valmis kirjutanud täiusliku maailma, kuhu põgeneda? Oleks siis keegi vähemalt teda tapma tulnud. Kuidas küll sellele inglile öelda, et ta pole tegelikult tema unelmate naine, vaid on hoopis üks valesse kehasse vangistatud mees teisest maailmast? Sõnadega haiget tegemine polnud Tibi jaoks meelepärane tegevus. Füüsiliselt tekitatud haavad paranesid kiiresti, aga hingearmidel oli kombeks eluks ajaks veritsema jääda. Ta teadis seda omast käest ja ei soovinud kellelegi sarnast saatust.
„Tere,“ ütles Tibi. Esimene samm vestluse alustamiseks oli tehtud.
„Ee...“ vastas Hape. Ta oli suurest õnnest päris keeletuks jäänud.
Nende vestluse katkestas kiire koputus välisuksele. Tibi naeratas vabandavalt kiirustas ust avama. Ära ole Timukas, ära ole Timukas, palus ta mõttes.
Tulijaks polnud Timukas. Ukse taga seisis Paul, seljas lumivalge nahktagi ning jalas sama värvi teksapüksid. Tema silmi varjasid suurte klaasidega päikeseprillid, mis suutsid põlenud näopoole peaaegu ära peita.
„Hei, tibuke,“ ütles ta imalalt hambaid paljastades. Nüüd meenutas tema näo prillide alt nähtavale jäänud osa lõriseva hundi koonu. Tibi tundis, kuidas tal sees keerama hakkas, kuigi ta polnud sellesse maailma sattumisest peale söönud midagi peale väikeste valgete tablettide, mis takistasid tema keha koost lagunemast.
„Paul, mida sina siit otsid?“ Küsijaks oli Tibile kitarril serenaadi mänginud ingel. Poolenäolise külalise irve vajus veelgi laiemaks ning Tibi leidis ennast juurdlemas selle üle, kas Pauli hambad olid teravaks viilitud või sündiski ta haihammastega.
„Hape, sa vana tõpranahk! Sa hulgud ikka veel maa peal!“ hüüdis Paul Tibist mööda astudes ja inglit semutsevalt embama hakates. „Uhked tiivad sul. Mulle neid anda ei tahetud. Küllap arvas Timukas, et need ei sobi minu silmade värviga kokku.“
Sobivat võimalust ära kasutades jättis Tibi mehed omavahel muljeid vahetama ja hiilis kitsast esikust tagasi kööki. Tal oli kavas pooleliolev tulevikunägemus külaliste eest ära peita. Ingleid ja muidu kahtlasi tegelasi ei saanud kunagi täielikult usaldada. Kuid kaustikut polnud enam köögilaual. Tibi ei jõudnud kadunud vihikut veel otsima hakata, kui tundis kuklas kellegi jäist hingust. Hatsune tuli lõpuks tagasi! mõtles ta ja pööras õhinal ümber, kuid tema silmad ei kohtunudki oodatud saatusekaaslase omadega.
„Ootasid kedagi teist?“ küsis Paul endiselt naeratades. Tema hääl tekitas seletamatuid külmavärinaid.
„Miks sa tulid?“ küsis Tibi ennast vägisi rahulikuks sundides. Ta ei teadnud, et Paul oskab tema mõtteid lugeda.
„Sul on täna etendus. Mind saadeti sulle järele,“ vastas Paul. „Oled juba hiljaks jäänud.“
„Ja kui ma ei tule?“ Tibi piilus aknast välja ja nägi ehmatusega, kuidas taevas kiiresti tumedaks tõmbus. Kas aeg oli kiiremini liikuma hakanud ja päevast sai Pauli soovi kohaselt õhtu, millal ta pidi tsirkuses esinema?
Paul haaras Tibi paljast käsivarrest ja tegi küünlavahale sarnaneva hallikasvalge naha sisse padaemanda mastist mängukaardi servaga sügava lõike. Kui Paul kaardi haavast välja võttis, välgatas selle servast paberõhuke noatera. Verd ei tulnud ja kahele poole avanevast haavast paistis punane liha. Valu ei olnud. Tundus, nagu oleks keegi pastakaga käe peale joonistanud. Kerge puudutus, kuid mitte midagi rohkemat.
„Kas sa seda kardadki?“ Pauli hääl oli vaikne nagu kaugeneva rongi rataste mürin. „Võib-olla viibisid sa oma eelmises elus vales kehas, kui nii nõrguke oled,“ kõlas nüüd täiesti selgelt keset Tibi kolju sisemust, kuigi Pauli huuled ei liikunud millimeetriti, püsides endiselt tardunud irves.
Tibi rebis ennast Pauli haardest lahti ja virutas talle kogu jõust rusikaga vastu hambaid. Löök polnud nii tugev kui oli plaanis, aga perverssest irvest sai järsku lahtiselt rippuva lõualuuga grimass. Pauli hambajäljed asetsesid punaste aukude reana Tibi sõrmenukkidel. Hetke ennast kogunud, lükkas valge ilmutis lõua paika tagasi ja lõi vastu. Tema lööki võis võrrelda auruvasara omaga. Maailm muutus ähmaseks ning Tibi vajus halli hägusesse sügavikku, jõudes enne teadvuse kustumist veel mõelda: Ja kuhu mu ingel siis jäi, kui mul teda vaja oli?
Paul heitis Tibi üle õla nagu kaltsunuku ja sulas roheliseks värvitud köögiseina sisse. Põrgust äsja vabaks pääsenuna ei tahtnud ta enam kohtuda kolmanda külalisega.
Esikusse jäi vedelema näost kaame ja suletud silmadega Hape, küljest rebitud tiivad hooletult tema jalgade peale visatud.
„Kah mul ingel,“ ütles lamaja kohal kõrguv pikka musta mantlit kandev Lucifer põlastavalt nägu krimpsutades. Saatan vihkas ärajooksikuid. Põrgu ja maa vahel pendeldav Hape oli talle rohkem tüli tekitanud kui kõik teised deemonid ühtekokku. Lucifer sülitas ingli tiibadele tatiläraka, mis helkis hämaruses peaaegu sama eredalt kui ogakujulised needid endise põrguvürsti õlgadel. Saatana siluett muutus üha ähmasemaks, kuni sulas varjudega ühte ning mitte keegi ei plaksutanud tema suurejoonelise etteaste peale, sest ainus publiku rolli sobiv olend lamas endiselt põrandal, pea puhkamas uksemati peal nagu karvasel padjal. Praokil välisukse vahelt hakkas kostma ühtlast sahinat. Sadas vihma.

***

Kui Paul ja Tibi tsirkusekõrtsi juurde jõudsid, põles maja juba heleda leegiga. Akendest paiskusid suitsupilved ja katus hakkas tasapisi sisse vajuma. Ülevalpool keldrit olid olnud tsirkuseartistide eluruumid. Nemad pidid nüüd kodututeks jääma. Timukas ja Mõõganeelaja vedasid kordamööda tulle jäänud inimesi, loomi ja esemeid välja. Silmamoondajat asendama tulnud nooruke mustkunstnik püüdis elustada vingumürgituse saanud tuvisid ning paksust habemega naisest oli saanud paks habemeta ja kulmudeta naine. Akrobaadid nutsid taga tulle jäänud kostüüme, mille peale nad olid tuhandeid litreid käsitsi peale õmmelnud. Tuletõrje kiire tuleku peale ei saanud selles maailmas loota. Justkui saatuse iroonia sadas hõredat vihma, mis tekitas küll rohkem tossu, aga ei kustutanud leeke.
„T**a...“ vandus Paul ja kukutas Tibi õlalt tuhmi mütsatusega maapinnale. Zombineiu oli ainus peale Timuka, kes ei elanud Fata Morganas. Tulle olid jäänud ka Pauli vähesed isiklikud asjad, mida ta Põrgusse kaasa ei võtnud arvates, et tsirkuses on need paremini hoitud. Ning raamat oli seal!
Habemeta naine valas vett Tibi kärssavatele patsidele, sest Paul oli ta tulekoldele liiga lähedale jätnud. Kaugusest kõlas sireenide huilgamist. Keegi ei pannud tähele, kuidas viirastuslik poolläbipaistev valge kass leekidesse lipsas.

 
http://img00.deviantart.net/beee/i/2014/310/3/2/smiling_cat_by_zollauchiha-d85hjzr.jpg

 

Revidendid


„Ja siin on meie paranenumad patsiendid, kes suudavad juba iseseisvalt süüa ja ringi liikuda,“ tutvustas Nena, viibates elegantselt puhkeruumi diivanil lösutavate inimvarede poole. Mustade sarvraamidega paksuklaasilisi prille kandev kiilakas ametnik mühatas midagi ja tegi pisikese elektroonilise pliiatsiga tahvelarvutisse märkmeid. Haiglaolustikule kohaselt valge pintsaku rinnataskust paistis rida tavalisi pastakaid, mis ei sobinud kuidagi kokku tema moodsa märkmikuga.
Pastakafetišist revident külastamas vaimuhaiglat. Kui tüüpiline, mõtles Nena, püüdes peita sarkastilist muiet. Kiilakas kummardus ühe aukuvajunud silmadega surnukahvatu naise juurde, samal ajal kui temaga kaasas olnud noored neiud ja üks kõhukas onu Nenale nipiga küsimusi esitasid, püüdes veenduda tema sobivuses ametisse, mida ta oli pidanud juba kümme aastat. Patsient, keda kiilakas uuris, ei liigutanud oimugi, kuid tema tuhmunud silmades välgatas hetkeks elusäde. Äkitselt rabas ta revidendi taskust ühe pastaka ja lõi selle ebainimliku jõuga mehele sügavale rangluude vahele. Haavast paiskus helepunane verejuga, pritsides täis nii lööja kui kõik ohvri ümber kogunenud inimesed. Lööja imetles kramplikult pihku surutud verist pastapliiatsit, näol õnnis naeratus. Tema kujutlusis oli ta lõpuks ometi saanud enda kätte noa, millega Timukas tavaliselt teda lõikus ja löönud selle keset lava oma piinajale rindu. Etendust vaadanud publik aplodeeris maruliselt ja loopis lavale veripunaseid roose. Verepritsmeid ja lilli lendas kõikjale. Äkitselt tungisid lavale värd-deemonid, kes hakkasid tal käsi ja jalgu väänama, hambad irevil ja ila lõugade vahelt tilkumas.
„Aidake! Palun aidake!“ karjus naine meeleheites, pekstes appi kutsutud sanitare käte ja jalgadega. „Ajage nad ometi minema!“
Timukat pole tsirkuses. Saatan ei kontrolli enam patsientide ajusid. Kõik on nii sügaval perses, et pressib juba hammaste vahelt välja, mõtles Nena, manades näole särava naeratuse. Päästa polnud enam midagi. Teisedki puhkeruumis viibijad muutusid järku agressiivseteks. Nena lipsas kähku toast välja ja lukustas enda järel ukse. Kinniste palatite uste tagant oli kuulda röökimist. Kisa ja mürgel kestsid kaua, näiliselt lõputult. Kuni saabus vaikus. Tundus, et keegi polnud jõudnud abi kutsuda, sest muidu oleksid siniste vilkuritega autod seisnud juba ammu maja ees.
Kui vaikus oli kestnud veel mõne minuti, läks Nena keldrisse moppi ja ämbrit otsima. Talle ei meeldinud korralagedus.

 

 

Maises reaalsuses


*Kasutatud on lõiku Kaidi Kanguri luuletusest „Hingedeöö“.

Tõusva päikese kumas punetavad sillutisekivid lagunesid Lego klotsidena koost ja seinad varisesid pikslite hunnikuks. Taevast jäi järele hall hägu, mis pikkamööda muutus valgeks värviks. Värviks, mis kattis suurt pinda. See pind võis olla sein või lagi. Pilku mööda ruumi ringi libistades ei leidnud Hatsune probleemile lahendust. Nii lagi kui seinad olid ühtmoodi hallikasvalged. Aga voodi tema all pidi seisma ikkagi põrandal. Seega lamas ta jälle haiglavoodis. Aseme kõrval rippus tilguti. Veeni ühendatud voolikusse tilkus roosakat vedelikku. Seekord Hatsune isegi ei vaevunud üles tõusma, et proovida seinaga ühte sulavat valget ust avada. Küllap olid Timukal temaga uued plaanid ja surnumanaja juurest põgeneda polnud mõtet, sest ta oleks varem või hiljem nagunii järele jõudnud.
Ukse tagant oli kuulda tempokat kontsaklõbinat. Hatsune sulges silmad. Sammud lähenesid üha ning peatusid alles tema voodi juures. Libahunt imestas endamisi, et polnud kuulnud ukse avamise ja sulgemise häält. Pesupulbri järele lõhnav tegelane askeldas midagi tilguti kallal, nii et nõel vastikult veenis liikus ja Hatsune pidi tõsiselt pingutama, et mitte nägu krimpsutada. Millegagi ta ennast siiski reetis, sest tegevus tilguti kallal peatus ja Hatsune tundis, kuidas keegi tema näo kohale kummardus.
„Oled sa ärkvel?“ küsis vaikne naisehääl. Hatsune ei vastanud ja püüdis hingata võimalikult sügavalt. Umbes nii arvas ta magajaid hingavat.
„Miku?“ ei jätnud naine jonni. „Kas sa kuuled mind?“
Miku? Hatsune Miku oli tõepoolest tegelane, kelleks kehastatuna ta Timuka laborisse sattus, aga seni olid kõik teda kõnetanud eesnime pidi.
„Kuule, Miku, kas nad panid sellele animetibile sinu järgi nime?“ Kellele oli kuulunud see pilkav hääl? Kes oli tema sünnipärast nime alati nalja tegemiseks kasutanud? Isver, mul on päriselt nii tobe nimi?
Mikut kõnetada püüdnud naine lahkus palatist sama hääletult kui oli tulnud. Tilguti nõel häiris üha rohkem ja Hatsune, kes ei teadnud enam isegi, kes ta on ja kus viibib, tõmbas nõela ettevaatlikult käsivarrest välja.

Palati uks polnudki lukus. Samas, miks see oleks pidanud lukus olema? Ta viibis ju ainult haiglas, mitte vanglas. Peas trillerdas leierkastimuusika ja keegi laulis lapselikult heleda häälega. Hatsune püüdis keskenduda käesolevale hetkele, aga laul kestis edasi, kuigi peas leierdanud muusika vaikis. Keegi laulis päriselt:

„...kui varjud väändusid
ning maailm süttis põlema.

Tuhk pudenes sõrmedest, kui
tulest astusin välja.
Su sammude kaja mu hinges ei hääbunud,
ikka veel huilgasid kõrvus
mu süü läbi surnute hääled...“*

Laul lähenes üha, kuni koridori käänaku tagant ilmusid nähtavale kaks naist. Üks neist, valge kitliga põetaja, hoidis käevangus teist, kahvatut ja takkus juustega haiglaöösärgis neidu, kelle mitte midagi nägevad silmad vaatasid Hatsunest läbi ja huuled laulsid sõnu, mida ta oli just äsja kuulnud.

„Mu tallad on söeks tulisest teest,
mida ette ju kuulutasid
nii väga ammu
sinu hukatuse joonistajad,“*

sosistas ta nüüd õige tasa ja Hatsunele tundus, et need sõnad olid määratud temale. Miks ennustas see tüdruk temale põrgutuld? Või oli ta sealt just tulnud?
„Sa tunned teda, Miku,“ ütles Nena. Hatsune krimpsutas oma päris nime kuuldes nägu. Äsjaärgatud unes omandatud nimi oli tema jaoks harjumuspärasemaks muutunud.
„Ta ei saa ise mängust välja ja vajab sinu abi,“ jätkas Nena. „Aita tal lugu lõpuni kirjutada. See on tema väljapääsukoodiks. Loitsuraamat teda ei aita.“
„Miks?“ küsis Hatsune, taipamata, mis toimub. Mis mäng? Mis kood?
„Sest Õudik kirjutas loo, mille põhjal sai Fata Morgana maailm üles ehitatud. Ta kirjutas iseenda Veronica sisse. Nüüd peab ta ennast sealt välja kirjutama. Siis saab Veronica lõpuks ometi vabaks,“ selgitas Nena.
Kuigi Hatsune endiselt millestki aru ei saanud, hakkasid talle vaimusilmas kangastuma mälupildid Veronicast. Omaette hoidvast tütarlapsest, kes elas koos süngeid jutte trükkiva kirjaniku Õudikuga. Veronica oli joonistanud neile juttudele illustratsioone. Musti kui öö. Deemonitest, hukatusest ja puhastustulest. Kuni saabus ideaalne pakkumine – müüa jutud koos illustratsioonidega arstile, kes töötas välja võõrutusravi mängusõltlastele. Mängu nimega Fata Morgana.
Miku ehk Mängur, nagu teda omade hulgas kutsuti, Veronica ja Õudik olid naernud mängusõltlaste üle ja arvasid, et nemad ei sureks kunagi mingi arvutimängu pärast nälga ja janusse. Õudikul loodud sünge võõrutusmaailm tundus paraja karistusena neile, kes ei suutnud ennast õigel ajal välja logida. Nad tegid kihlveo, mille pidi võitma see, kes kõige varem mängust väljub. Kaotaja pidi minema võõrutusravile.
„Kes võitis?“ küsis Hatsune. „Kas Õudik?“
„Õudik on surnud,“ vastas Nena, juhatades Veronica seina äärde ritta asetatud toolide juurde. Haiglakoridorid sarnanesid tsirkuse tagaruumidega ja küllap need seda olidki, sest Õudiku juttudes polnud ühtegi sarnast.
„Kas sa siis oled nõus Morganasse minema?“ küsis ta.
„Aga miks sa ise ei lähe?“
„Mina pean siin toimuval silma peal hoidma.“
„Mida ma tegema pean? Ja millest Tibi peab kirjutama?“
„Ärkamisest,“ vastas Nena. „Kui sa juba sinna lähed, palun otsi loitsuraamat ka üles. Küll Timukas juba teab, mida sellega edasi teha.“
Hatsune istus Tibi kõrvale ning silitas tema kondiseid õlgu ja hallikasmusti juukseid. Nii et Õudik oli surnud ja Veronica saatus sõltus temast.
„Kui ma lähen, kas ta saab siis terveks?“ küsis Hatsune.
„Ma ei tea,“ vastas Nena ausalt. „Aga meil pole enam midagi kaotada. Me oleme juba nagunii mängu kaotanud.“
Alles nüüd märkas Hatsune verepritsmeid Nena ja Veronica riietel ning taipas, et toimumas on midagi rohkemat kui ainult mäng.

 

Kabelil on katus ja tuul ei puhu sisse

I


„Kabelil on katus ja tuul ei puhu sisse,“ jorutas Aramis keset ruumikat pühakoda, häirides nõnda surnute igavest rahu. Põrandale tehtud lõke andis natuke sooja ja seinte äärde kokku pressitud koduta jäänud tsirkuseartistid vaidlesid omavahel, millest tuli alguse võis saada. Põrgust vabaks päästetud Aramis oli kambaga ühinenud puhtast solidaarsusest. Timukas ei unustanud mainimast, et katlakütja pääses sealt just tänu temale. Seda, et Timukas ta sinna saatis, ei hakanud keegi igaks juhuks meelde tuletama, sest olukord oli niigi halb.
„Ja teie ütlesite alati, et ma panen sigaretiga magama jäädes tsirkuse põlema,“ naeris Aramis. „Nüüd panite ise endale tule otsa.“
„Põrgus magasid sa konihunniku otsas ja tuld pidi katla all ikka Hape hoidma,“ vastas sarviline tüükaid täid deemon. Temagi andis kunagi tsirkuses etendusi, enne kui ta Põrgusse patustanud usklike hingi karistama saadeti. Nüüd, olles jälle tagasi inimeste hulgas, ei tundnud ta siinse ja sealse elu vahel kuigi suurt erinevust. Tuld ja hala leidus parajal hulgal mõlemal pool.
„Aga kus Hape on?“ küsis keegi teiste selja tagant. Kuna küsija oli väga lühikest kasvu, oli temast kuulda ainult naljakat porgandihäält, mida kõrvadega mütse kandvad tegelased lastenäidendites teevad.
„Läks vist Tibile külla,“ teadis keegi teine.
„Tibi on ju siin. Puhkab lahtises kirstus peapõrutust välja,“ lausus kolmas. Nii tõepoolest oli. Timukas istus erkroosa polstriga sarga kõrval, Šarik nr 5 truult jala kõrval lamamas, ja valvas, et keegi Tibi kirstu ümber ei lükkaks, seda põlema ei paneks või valgeks küülikuks ei võluks. Või siis sellele otsa ei istuks, sest habemeta ja kulmudeta kogukas naine oli suutnud oma keharaskusega purustada ühe lauakese, mille peal tavaliselt kirste hoiti.
Õhus oli tunda apokalüpsise hõngu. Timukas ei rääkinud oma kaaslastele, et tsirkus põletati maha kättemaksuks kihlveo rikkumise eest. Saatan oli vabaks lasknud kõik Põrgu inglid ja deemonid, sest nad poleks seal ilma temata nagunii hakkama saanud, aga raamat oli endiselt leidmata.
„Issand olgu meile armuline!“ hüüdis uksest sisse tormav üleni higine ja hingeldav Isa Valge. Tänu temale oligi see seltskond majutatud tühja kabelisse. Surnukuuri keelduti minemast, sest nüüd, kus Põrgu maa peale oli roninud, kardeti sahtlites lamavate laipade ülestõusu.
„Mis juhtus?“ küsis Timukas, kobades vargsi kirstu alla peidetud kalašnikovi järele.
„Põrgu loomaaed on vabaks lastud. Need elukad närivad kõri läbi kõigil, kes nende teele satuvad!“ selgitas Valge suletud ukse najale istuma vajudes. „Ja nagu oleks sellest veel vähe,“ jätkas ta, „hakkasid haldjad samuti mässama. Nad tungisid surnuaeda ja kaevasid surnukuuri tagant oma liigikaaslase üles. Mind nähes haarasid nad labidad ja hakkasid mind taga ajama...“
Valgele kõige lähemal seisnud Mitex tõusis kikivarvule ja lükkas kohemaid raske riivi ukse ette. Aknaid kaitsesid õnneks raudsed trellid, mis olid pärast kabelidiskol juhtunut paigaldatud kõigile kabelitele ja isegi kirikule. Akrobaadid hakkasid vaiksel pominal palvetama. Timukas, kes teadis, et abi jumala poolt loota ei ole, lootis, et Nena teda varsti mängust välja logib. Seda plikat polnud juba pikemat aega näha olnud. Küllap tegeles ta tähtsusetute maiste sündmustega nagu kontrollreidi jaoks ette valmistumine ja muu taoline. Miski sealpool toimuv ei saanud olla nii tähtis kui siinne olukord. Abi kutsumiseks vajas ta raamatut, mida tal enam ei olnud.
„Võtku kurat seda Luciferi,“ kirus Timukas.
„Mis sa ütlesid?“ küsis hämmeldunud sarvik tema selja taga.
„Ah, ei midagi,“ lõi Timukas käega.
Õuest kostis kisa, kraapimist ja kiledaid kolksatusi, mida võis tekitada labidate tagumine vastu telliskividest seina. Keegi viskas kive akendesse ja väiksemad neist kukkusid trellide vahelt sisse. Olukord oli nii halb, et isegi Timukas otsustas vandumise asemel koos Valgega paar palvet lugeda, et närve rahustada. Kuid abi ei saabunud taevast ega Põrgust.
http://img07.deviantart.net/343a/i/2010/242/5/8/night_chapel_background_by_indigodeep-d2xn5db.jpg


II

Õudiku päevaraamat:

Pääsemine


Leidsin ennast lamamas erkroosa vooderdusega kirstust. Otse minu näo kohal rippusid helesinised juuksed, mis raamistasid üht tuttavat nägu.
„Kas ma olen sulle kunagi öelnud, et sa oled kuradima ilus naine?“ sosistas Hatsune. Tema pikad luidrad sõrmed silitasid ämblikujalgadena minu juukseid ja lahtisest särgikaelusest paistvat paljast õmblustega kaetud nahka ning paanika paisus mu sees nagu halvaks läinud toit, mis otsib meeleheitlikult sisikonnast väljapääsu.
Ma ei ole naine! Naise keha ei tee minust veel naist! kisendasin mõttes, kuid kõrist ei pääsenud kuuldvale ainsatki heli.
Meie ümber kõrgus pimeduse sein. Püüdsin ennast liigutada, et võimaliku ohu korral ennast kaitsta või põgeneda, aga ei suutnud. Jälle need Timuka trikid, mõtlesin kasvava hirmuga. Must sein hajus ning nägin nüüd seinal lõõmavaid tõrvikuid ja pruune varje seinte ääres. Need olid magavad inimesed. Läbi värvilistest vitraažidest kirikuakende ei paistnud midagi peale pimeduse.
Hatsune nägu kaugenes ja tema pilk tardus, justkui oleks ta muutunud vahakujuks. Proovisin uuesti kätt liigutada. Käsi oli üllatavalt kerge nagu udusulg. Tõusin üles ja avastasin õudusega, et mu keha jäi kirstu lamama.
Olen ma surnud? mõtlesin. See polnud küll maailm, kuhu olin soovinud pääseda. Aga ma sain oma kehast välja ja nüüd võis see nekrofiilist pervert Tibi kehaga ette võtta, mida iganes soovis.
Pehmelt, just nagu unes, kõndisin magavate inimeste vahel. Siin oli isa Valge, krutsifiks rinnale surutud, seal, kohe kirstu kõrval, tukkus Timukas, koer jalgade juures nohisemas. Šarik pidi ju surnud olema. Või polnud see enam sama loom? Timuka vasak käsi toetus püssipärale. Järelikult oli ta valmis enesekaitseks, kuid kes pidi ründama? Mis siin vahepeal toimunud oli?
Ja siis avas mu keha silmad. Tibi vaatas arusaamatuses Hatsunet, küsis temalt midagi, kuid ma ei kuulnud sõnu. Kõik muutus ähmaseks ja minu ees avanes uue elu vihik, mida olin juba jäädavalt kadunuks pidanud. Kirjaread, mis uduselt taustalt selgesti välja paistsid, koosnesid kirjavahemärkidest, üksikutest sõnadest, numbritest ja matemaatilistest sümbolitest. Kakofoonilist tantsu vihtuvate koodide rägastikus hõljus valge kassi nägu. Pool sellest oli kaetud võigaste põletusarmidega. Kahetsesin kogu südamest, et varateismelisena eakaaslastele mulje avaldamiseks haiget rentslis vedelenud kõutsi happega kõrvetanud olin, nii et tollel pool nägu lihani ära söestus. Minu hüüdnimeks sai toona Hape.
Hiljem, kui minust, enda arvates ülilahedast satanistist, sai kirjanik, hakati mind Õudikuks kutsuma. Selline siis oligi mu karistus halvasti elatud elu eest – jääda igavesti seiklema oma fantaasia süngeimatesse nurgatagustesse.



Tere tulemast tasandile Uus Elu.
Täname teid, et mängite Fata Morganat.
https://36.media.tumblr.com/a5aff13bdfb2648594cfb58e86fdc006/tumblr_nusf8ztVPL1reyxklo1_500.jpg

 

 Põrgusõit


„Hei, Mängur,“ ütles peenike, pisut kähisev hääl Hatsune kõrva juures. Veronica lamas haiglavoodis ja ainult mõni sentimeeter temast kaugemal oli Hatsune koiku. Mõlema käsivarde jooksis voolik, millest tilkus roosakat vedelikku.
„Veronica, sa oled tagasi!“ hüüdis Hatsune rõõmu varjamata. Veronica püüdis samuti naeratada, aga pragunenud huuled tegid haiget.
„Kus Õudik on?“ küsis ta.
„Õudik...“ Mängur otsis sobivaid sõnu. „Õudik jäi mängu.“
„Ahah,“ ühmas Veronica ja sulges silmad. „Ma nägin nii imelikku und, kas tead,“ sosistas ta. „Mina olin mees ja sina olid naine... Aga samas polnud ka. Sa olid rohkem nagu mehe kehas naine ja mina naise kehas mees. Ja siis sa...“
„Tasa, kõik on möödas,“ püüdis Mängur teda rahustada. „Sina oled sina ja mina olen mina.“

Kuubikujuline valge palat hõljus keset lõputut ühtede ja nullide segadikku. See polnud ainus. Neid oli veel, igaüks tähistamas erinevat tasandit. Ühes võitlesid Fata Morgana ellujäänud asukad põrgusigitistega, teises kandis Õudik karistust iseenda lolluste eest, kolmandas tegid robot-kassapidajad väsimatult tööd ja nõnda edasi. Hulk elamata elusid jätkus virtuaalis teadmata, et neil pole enam maist keha.

Punased tulekeeled limpsasid taastusravikeskuse ehk maakeeles öeldes hullumaja aknaauke, kui leekide kumas hõõguvate punajuustega Nena kaugenes hoonest väärikal sammul, seljas punaste pritsmetega kaetud haiglakittel. Ta astus kõrgesse tumerohelisse maasturisse, kus teda ootas juba Häkker, keda mängus Luciferina tunti, käivitas mootori ja sõitis minema täpselt kaks minutit enne tuletõrje saabumist.
„Nii et leidsid ikka raamatu üles?“ küsis Nena. Ta ei lootnudki enam Häkkerit maja eest ootamas leida. Haiglat põlema süüdates arvas ta, et kõik peale tema jäid tulle.
„Mis raamatu? Sina logisid mu välja,“ vastas Häkker imestunult. Nad pöörasid kõrvalteele ja sõitsid edasi mööda künklikku metsarada. Pakiruumist oli kuulda kiledat haukumist. Auto rappumine ei meeldinud puuri vangistatud kääbuspuudlitele.
„Mina mitte. Järelikult oli raamat kellegi teise käes,“ vastas Nena. „Kellegi, kes tahtis ise kogu mängu edasi juhtida.“
„Las ta siis juhib,“ sõnas Häkker ja ohkas sügavalt. See mäng ei lõppenud iialgi, just nagu ööst ööse järgnev košmaar. Maastur veeres üha sügavamale metsa vahele ja Nena ümises omaette viisijuppi, mida oli ennist laulnud Veronica haigla koridoris. Sõnadest enamus oli juba ununenud, peale ühe rea, mis teda lakkamatult kummitas:
„Ikka veel huilgasid kõrvus mu süü läbi surnute hääled.“*

http://sd.keepcalm-o-matic.co.uk/i/keep-calm-game-has-not-over-yet.png

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

...

Jälgijad