Kolmapäeval, üheksandal aprillil, toimus Kirjanike Maja keldrisaalis ehk Arhiivis luuleõhtu, millel esitasid oma loomingut Poogen.ee portaalis tuntuks saanud luuletajad ehk Sõnavägised. Mitmed neist on jõudnud tasapisi internetist raamatukaante vahele ja selle tõestuseks olid välja pandud värviliste kaantega luulekogud, mida kõik endale osta võisid.
Lisaks Poogna liikmetele oli kohale tulnud meisterliku näitlejaandega Luulur, kes on kuulsust kogunud ülimalt ilmeka luuletuste lugemisega ning Tajo Kadajas, kes kindlasti enam tutvustamist ei vaja. Tajo on kirjutanud väga ilusaid meloodiaid Poogna luuletajate tekstidele ja laulab neid tekste hingestatusega, mida võib võrrelda siitilmast lahkunud Urmas Alenderiga. Viimase laule on Tajo samuti taasesitanud ja teeb seda siiani, tuuritades juba pikemat aega koos Taavi Petersoniga Eestimaa kaunites paikades.
Kuigi olen Poogna liige juba aastast 2006, olen hoidnud üsna madalat profiili ja pole Poogna kokkutulekutele seni veel jõudnud. Korra oleksin peaaegu jõudnud, aga siis sattus kolimine täpselt samale päevale ja olin mööblit tassides mõttes koos nendega, kes kohvikulaua taga istusid.
Seekord lõpuks jõudsin. Seisin arglikult Arhiivi eesruumis ja ütlesin arglikult "Tere" neile, kes minust mööda tuiskasid. Kui pikkade valgete juustega noormees mu tervitusele sõbralikult naeratades vastas nagu heale tuttavale, sain lõpuks piisavalt julgust edasi astuda. Selgus, et kahtlasevõitu koridori taga peitus hubane kohvik, kus oli parajasti käimas maleturniir ja valmistuti luuleõhtuks. Valgejuukseline noormees, kes hiljem osutus Kareluseks, püüdis korraga viibida kahel rindel - nii maleturniiril kui luuletuste lugemisel. Sellega sai ta ilusti hakkama. Ülejäänud Poogna rahvas kogunes saali tagumisse otsa suure laua ümber ja kuigi nägin täpilise pluusiga Kaidit mööda vilksamas, ei julgenud ma neid segama minna.
Luuletuste lugemine osutus ülimalt huvitavaks, sest igaüks esitas nii enda kui tulemata jäänud liikmete loomingut erilise kaasaelamisega. Mereliilia kujutles ennast kassiks, Kaidi põles armastuse leekides keset sood ja huntide ulgumist, Luulur ümises ja huikas sõnadega žongleerides... Need on vaid eredamad näited, sest esmakordselt Poogna nimede taga peitunud nägusid nähes ei oska ma kõiki veel omavahel kokku viia. Või isegi kui oskan, kardan eksimist.
Tajo laulis täiesti uusi laule ja loeti veel mõned luuletused. Kui Luulur otsi kokkutõmbama hakkas, arvasin, et nüüd on saabunud aeg minul kaasa võetud kahe lühikese luuletuse ettekandmiseks. Kuid selgus, et Luuluril oli tekkinud täpselt sama mõte ja hiilisin viisakate kummarduste saatel tagasi oma kohale. Esinemisjärjekorda ootama. Uustulnukana polnud mul aimugi, et tema, kes seni esinejaid välja kuulutanud ja auhindu jaganud oli, samuti esineda tahtis :D
Kui oma luuletustega lõpuks ühele poole sain, võeti mind kiiresti ja rõõmsameelselt seltskonda vastu. Kahjuks ei saanud ma teistega koos edasi kulgeda, sest olin ennast juba mujale ära lubanud ja sinise baklažaani kujuline tõld veeres Kirjanike Maja ette mind ballile viima. Kuid püüan järgmisel korral taas kohal olla. Ja Poognas eksisteerin endiselt. Ning Facebookis. Reaktoris. Kodulehel. Youtube´is... Virtuaalne isiksus, nagu me kõik. Kaasaegses infoühiskonnas internetiavaruste poolt allaneelatuna.
Lõpetuseks lisan ühe laulu, mida esitab Tajo Kadajas. Laulu sõnade autor on Poogna liige, kes kirjutab nii luulet kui proosat. Üks kauaaegne lemmiklugu ühelt kauaaegselt lemmikult.
