Jutt: Veenus ja mutrivõti

 Tähelaeva jõulud sarnanesid rohkem halvasti ettevalmistatud näitemängule kui ammusurnud pühaku sünnipäeva tähistamisele. Juba jõulude idee ise ei sobinud kosmosetemaatikaga sugugi kokku. Kui Jeesus, seesama surnud pühak, kes jõulude ajal sündis, oli tõepoolest Jumala poeg ning läks pärast surma taevasse oma isa juurde, siis pidanuks hiiglasliku konservikarbiga ringi tiirutav meeskond varem või hiljem Tema Kõrgeaususe ja Ta Pojaga kohtuma.

Kuid kumbagi polnud.
Jõulud ei tähendanud muud, kui järjekordset tavalist päeva tuubitoidu ja kotikeste sisse urineerimisega ning hõre plastikust kuusk rasvaste sõrmejälgedega kaetud illuminaatori taustal ei tekitanud vähimatki pühadetunnet.

Nagu oleks masendavatest jõuludest veel vähe, otsustas mehhaanik Vasja, kes oli alati purjuspäi soovinud oma põrmu Veenuse pinnale sängitamist, heita hinge just jõululaupäeval. Nüüd vedeles keset kosmoselaeva värske laip, aga sihtkohta jõudmiseni oli aega veel umbes ühe kuu jagu. Selle aja jooksul jõudnuks Vasja kindlasti suure osa oma värskusest kaotada. Külmikusse kadunuke kuidagi ei mahtunud, sest see oli pilgeni täis meeskonna toiduvarusid.
„Kuradi Vasja oma matusejuttudega,“ kirus Eevald, laeva kapten. „Sõnuski ära. Iial poleks arvanud, et temasugune täies elujõus mees järsku vedru välja viskab. Mis tal üldse viga oli?“
„Ära vannu õndsal jõuluajal,“ manitses Maarja, kes pidas siinses meeskonnas laevaarsti ametit ning oli sügavalt usklik. „Kui Issand otsustas ta just sellel ilusal ajal enda juurde kutsuda, oli see Vasja jaoks suur au. Muide, ta suri südamerabandusse.“
„Vasja issand ja au oleks pidanud saabuma alles jaanuari esimesel nädalal,“ sekkus vestlusesse habetunud piloot, kellel polnud tarvis pühi ega saunapäeva, et natuke napsu võtta. See hiiglaslik plekkpurk lendas nagunii enamuse ajast autopiloodil.
„Aga mida me temaga nüüd peale hakkame?“ muretses Eevald. „Ta läheb ju sedasi haisema ja hakkab lagunema. Kujutle, kuidas ta mädanenud kehaosad siin ringi hõljuma hakkavad. Pärast peame neid veel mööda laeva taga ajama, et Vasja ikka täies ulatuses Veenuse pinda saaks maetud.“
„Pigem kremeeritud,“ täpsustas piloot. „Ta jõuab enne pinnani jõudmist ära tuhastuda.“
„See kõik juhtub alles kuu aja pärast. Eks siis ole näha, kui paljud meist üldse elusana pärale jõuavad,“ sõnas Maarja. „Praegu võiksime ta näiteks skafandrisse toppida ja trossiga laeva taha hõljuma siduda. Kosmoses on nii külm, et halvaks ta seal küll ei lähe.“
„Pigem mumifitseerub,“ nõustus piloot. „Laseme skafandri seestpoolt vaakumisse ja Vasja kuivabki kokku nagu krimpsus õun.“
„Tema peale skafandrit raiskama?“ röögatas Eevald. „Nagu meil siin varustust niigi vähe poleks! Riputame ta parem niisama laevale sappa.“
Plaan oli hea, aga kadunuke nägi ikka veel nii elus välja, et olnuks patt teda laeva taha lohisema riputada. Masinisti silmad olid pärani, nagu imestaks ta jõulukuuse tipus särava tähe ilu üle, ning seljas olid tal õlised tunked, mida ta polnud laevale astumisest saadik seljast võtnud. Vastumeelsust Vasja keha kallal toimetamise suhtes ei tekitanudki niivõrd palju austus siitilmastlahkunu vastu, kuivõrd kadunukese hügieeniharjumused, mis lubasid oletada, et need tunked olid talle juba ammu naha külge kasvanud. Isegi kõike näinud arst kirtsutas nina ja arvas, et esialgu võiks Vasja keha lihtsalt eraldi kambrisse sulgeda ja siis paar päeva rahulikult mõelda, mis edasi saab. Jõuluaeg polnud ometi laipadega jändamiseks.

Umbes südaöö paiku Maa aja järgi või vähemalt selle maailmanurga järgi, kustkohast meeskond lendu oli alustanud, jäi piloot korralikult purju ja hakkas „Püha ööd“ jorutama. Laevast möödusid tuhanded sädelevad tulukesed nagu kuuselaternad ning üks hiiglaslik tiivuline olevus lehvitas juhtpuldi taga konutavale piloodile.
„Ingel!“ röögatas piloot ja kukkus valju prantsatusega toolilt maha, kuid põrkas kaalutuse tõttu hoopiski vastu lage. Selleks ajaks, kui ta oli tagasi juhtpuldi taha hõljunud ja uuesti illuminaatorist välja vaatas, polnud inglist enam tiivasulgegi alles. Piloot hõõrus silmi, võttis veel ühe julgustava lonksu kangemat kraami ja läks siis oma nägemusest meeskonnakaaslastele rääkima.

„Kui Gagarin kosmoses käis, jäi mitu inglit rasedaks,“ kõkutas Eevald. Temagi polnud enam päris kaine. „Äkki sa nägid mõnd Gagarini järeltulijat, kes lootis oma isaga kohtuda, aga nägi hoopis Belka ja Strelka kauget sugulast juhikabiinis istumas. Sa võiksid järgmisel korral vähemalt habeme maha ajada, muidu hirmutad veel kõik taevased olendid ära.“
„See ingel tuli kindlasti Vasja hinge järele!“ hüüdis Maarja ja sirutas käed ülespoole, kuigi ilmaruumis polnud nagunii vahet, kuhupoole palvetada. Taevas oli korraga kõikjal.
„Äkki oli see hoopis Vasja, kelle sa kogemata koos prügiga välja viskasid,“ pakkus seni vaikinud geoloog, kelle ülesandeks oli kannatlikult kohalejõudmist oodata ja Veenuse pinnalt proove võtta. Teadlasi ei võetud kosmoselaevas kunagi tõsiselt. Nemad polnud õiged astronaudid ning raamatutarkusest polnud nii tõsises ettevõtmises, nagu seda oli tähtede vahel lendamine, nagunii vähimatki kasu.
Seekord oli tema jutus iva. Piloot ajas silmad punni ja jooksis vaatama, kas Vasja on endiselt alles. Oli küll. Näost natuke hallim kui enne, aga täiesti olemas. Hõljus pulkkangena mööda masinaruumi ja lõi aeg-ajalt oma pead tuhmide kolksatuste saatel kuskile vastu. Pärast surmagi polnud tal töökohast pääsu. Piloot võttis äkitselt tekkinud idee ajel nagist mutrivõtme ning surus selle Vasja kangete sõrmede vahele. Usin õlinäpp ametipostil. Kuna meeskonnaliikmed saatsid keskusele regulaarselt pilte oma tegemistest, poleks keegi nagunii aru saanud, kas Vasja seal ringi tiireldes hingas või mitte. Videokõnesid temaga ei tehtud, sest ta oli ikkagi lihtne mehhaanik, mitte kapten või piloot. Isegi teadlast hinnati siin rohkem kui lihttööde tegijaid, kelle abil kogu see kaadervärk koos püsis ja järjekindlalt edasi lendas.
Ennast kiites selle eest, et oli just päästnud oma meeskonna liigsetest selgituste andmistest keskusele, miks tubli ja terve töömees järsku südamerabandusse suri, sidus piloot Vasja kere ümber jämeda trossi, et mehike ringi lennates nii palju ei kolistaks, ning hõljus tagasi puhkeruumi. Samas jäi prügiluuk, mida ta ennist kontrollinud oli, lukustamata. Peagi piilus kadunuke sealt välja nagu uudishimulik hiir oma urust ja libises aeglaselt välja koos pihku surutud mutrivõtme ja mõne taskust välja pudenenud kruvikeerajaga, mis stoilise rahuga ilmaruumi aerutasid.

Samal ajal, kui hiiglaslikku krabi meenutav sõiduk tähtede vahel uitas, arutlesid Universumi Meelelahutajad selle üle, kas võtta need imelikud nelja jäsemega elukad oma lendava tsirkuse pardale või mitte.
„Läbi põleva rõnga hüppamises pole neist vist eriti asja,“ arvas kuldselt sätendavate tiibadega ingel. „Samas näevad nad üsna minusarnased välja, ainult väiksemad. Kääbuseid on alati näha tahetud.“
„Keda sa siin kääbuseks nimetad?“ küsis kümneaastase inimlapse mõõtu putukasilmadega jõll, kellesarnaseid Maal tihti lendavate ketaste ja inimröövidega seostati. „Aga klounideks sobiksid nad päris hästi. Eriti see, kes sind nähes toolilt maha kukkus. Ma pole ammu nii palju naernud.“
„Me peame neile järele minnes ettevaatlikumad olema,“ arvas sültjas rohkete silmadega amööb, kes juhtis kogu Universumi Meelelahutajate truppi. „Kui räätsik ennast ühele neist kääbustest ilmutas, ajas see silmad suureks ja ei liigutanud enam. Kardan, et teda enam kasutada ei saa.“
„Nad panid ta oma laeva külge lendama. Ilma valge koorikuta, mille sisse nad tavaliselt peitu poevad, kui laevast välja tulevad. Me võiksime ta lihtsalt kaasa võtta ja...“jutustas ingel.
„Õhupallina kasutada!“ hüüdis putukasilmadega tegelane. „Meie teatril ei olegi veel maskotti.“
„Ja see pulk, mida ta pihus hoiab, võiks osutada ukse poole, kui teater on külastajatele avatud,“ lisas õhinasse sattunud amööb.
Nööri otsas hõljuv kääbus tsirkuselaeva katuse kohal hõljumas. Polnud sugugi paha mõte.
Rõõmsat viisijuppi vilistades haaras inimsilmale nähtamatu kosmosesõiduki piloot ühega oma arvukatest kombitsatest juhtkangist kõvasti kinni ja võttis kursi inimeste tähelaevale.

„Tool logiseb. Varsti tuleb põranda küljest lahti. Kus mutrivõti on?“ torises Eevald ja lasi pilgul ringi uidata. Siin leidus kõike muud peale tööriistade. Küllap oli Vasja oma eluajal kõik vähegi kobedamad mutrivõtmed ja kruvikeerajad enda tarbeks kõrvale pannud. Rott selline.
„Kutsu Vasja appi,“ soovitas piloot oma koikult. Ta polnud uue aasta vastuvõtmisest veel päriselt toibuda jõudnud.
„Loll oled või? Mis ma sellest Vasjast appi kutsun?“ pahandas kapten. „Ega ta surnust peast enam toole remontima hakka!“
„Tema käes on mutrivõti,“ pomises piloot. „Peaks just sellele toolile sobima. Ma ise kasutasin seda kunagi sama tooli peal, kui Vasjal pohmakas oli ja ta veeklaasigi üles tõsta ei jaksanud.“
„Selle pärast see tool sihuke ongi,“ vastas Eevald masinaruumi poole hõljudes. Hakka selle näruse mutrivõtme pärast veel laibaga jändama. Aga häda sundis. Lisaks toolile oli siin laevas teisigi asju, mis pärast Vasja surma logisema hakkasid nagu head sõpra taga leinates. Poleks arvanudki, et ühe lihtsa töömehe kaotus niipalju jama võis põhjustada.
Kui Eevald lõpuks pea masinaruumi pistis, polnud seal enam Vasjat ega mutrivõtit. Prügiluugist tulvas sisse jäist külma ning kapten jõudis napilt ukse kinni lükata, enne kui temagi oleks koos prahiga kosmosesse lennanud. Tal polnud aimugi, kui napilt oli kogu nende meeskond pääsenud Universumi Meelelahutajate tõmbenumbriks saamisest.
Mutrivõtmest oli ikkagi kahju.