Raamat "Silmad"

 Kindlasti on paljud teist mõelnud, miks mina, ulmekirjanik, otsustasin järsku avaldada põnevusromaani, mis huvitaks pigem naislugejaid. Miks pole enam vampiire, kodukäijaid ja friigitsirkust? Kuhu kadusid inglid ja deemonid?

Kõik sai alguse sahtlinurka vedelema jäänud ühisprojektist. Algseks ideeks oli kirjutada krimi-naistekas detektiivist ja kuriteos kahtlustavast naisest. Kahjuks või õnneks olen ma detektiiviromaane väga vähe lugenud. Mul lihtsalt ei jätku kannatust kaasamõtlemiseks. Sirvin kiiresti raamatu viimaseid lehekülgi ja vaatan, kes oli tegelik mõrtsukas. Igatahes vajus käsikiri unustusse kohe, kui kaaskirjutaja, kes oli enda peale võtnud detektiivi karakteri kirjeldamise, loobus projektist. Ma poleks isegi parima tahtmise juures  suutnud ennast kriminaaluurijaks kujutleda. 

Aastaid hiljem, jäädes pere pesamunaga lapsepuhkusele, leidsin jälle aega kirjutamiseks. Lugesin pooliku käsikirja läbi, mõtlesin natuke ja hakkasin kogu lugu otsast peale kirjutama. Naispeategelane jäi samaks ja temaga juhtunud lugu, millest said alguse kõik ülejäänud sündmused, jäi samuti alles. Detektiivi enam ei olnud. Asendasin ta psühhopaadist laibalahkajaga, sest segaste ja muidu veidrate karakterite kujutamine on mulle alati meeldinud. Mind inspireeris maailmakuulsa õuduskirjaniku Stephen King´i tsitaat: "Inimesed arvavad, et olen väga kummaline, Kuid see on vale: mul on väikese lapse süda, see on minu laual klaaspurgis." Otsustasin, et minu poolt loodud tegelaskuju peab koguma silmamune ja siseorganeid. 

Naistegelane, kes algsest versioonist alles jäi, sai endale uue näo nii otseses kui kaudses tähenduses. Mingis mõttes mõjus temast kirjutamine teraapiliselt, sest sain selle tegelaskuju sisse valada oma hinge kogunenud emotsioonid, läbielamised ja valu, segatuna sarkasmi ja musta huumoriga. Tegemist on väljamõeldud karakteriga ja kõik raamatu sündmused on samuti välja mõeldud, aga need lugejad, kes mind paremini teavad, saavad aru, et see naine on mu sisemise mina peegeldus. Soovitan kõigile, kes vajavad psühholoogilist abi, aga ei saa või ei julge minna oma tunnetest võõrale inimesele rääkima, kirjutada emotsioonid endast välja. Paber või kirjutusprogramm ei sega vahele ega soovita teha hingamisharjutusi või lämmatada oma tundeid tablettidega. Nad võtavad kõik vastu ning kirjutajal hakkab palju kergem.

Lisaks õudusele leidub mu romaanis üht-teist üleloomulikku. Selgub, et kõike polegi võimalik seletada kokkusattumuste ja liiga elava kujutlusvõimega. Vahel juhtub asju, mis pööravad elu jooksul omandatud uskumused ja maailmavaated pea peale. 

Ja kui juba õudusest juttu tuli, tasub ära mainida, et "Silmade" süžee oluliseks pöördepunktiks saab halloween. Kahjuks ei ilmu raamat piisavalt kiiresti, et seda kolli-ja kommipühade letile lisada, aga kindlasti on halloween "Silmade" müügile tuleku ajal kirjandushuvilistel veel hästi meeles.

Lõpetuseks võin öelda, et need lugejad, kes teavad mind kui veidrate õuduslugude kirjutajat, leiavad kindlasti "Silmadest" vana tuttavat närvikõdi. Tegevus toimub nii surnukuuris kui surnuaias ja klaaspurkides hulpivad silmamunad on jubedate sündmuste vaikivateks tunnistajateks. Samas saavad oma elamuse ka naistekate lugejad, sest sügavaid tundeid, draamat ja suhete klaarimist jagub küllaldaselt.