Olles juba pikemat aega loomingu lainel, tahaksin oma lugejaid südamest tänada ja tutvustada natuke enda fantaasiamaailma tagamaid.
Te kindlasti teate muusikuid, kes panevad oma hingevalu lauludesse. Mul käib selline muusika taustaks, autoriks depressiooni ja unetuse all kannatav loomeisiksus, keda olen imetlenud ja austanud juba palju aastaid. Tema loomingut kuulates ja vaadates sündis esimene peatükk saagast "Artist ja Ööliblikas". https://artistjaooliblikas.blogspot.com/?m=1
Aga see, mis mul aeg-ajalt mõtteliselt külas käib, on kestnud kauem. Liiga kaua. Tuleb ja läheb. Toob kaasa kummalised karakterid ja jaburad sündmused. Need aitavad mul peas toimuva lahti kodeerida. Kuna ma ei sooviks enda isiklikku elu liiga avalikult laiali laotada, toon vaid mõned näited:
Kookonisse peitunud libliklaps - mina ise oma raskematel päevadel, oodates õiget aega tiibade välja sirutamiseks.
Veidrad tegelased, kes hoolimata oma iseloomuvigadest ja ulmelistest eripäradest on valmis üksteise nimel tegema ükskõik mida - aitäh, teile, kallid sõbrad, te tunnete ennast kindlasti ära.
Lapsed siin ja lapsed seal - just nii ongi. Õnneks viibivad kõik minu lapsed elu ja tervise juures. Ma ei ole kunagi lastele halba soovinud ja see, mis järjejutus juhtus, on minu reaktsioon maailmas toimuvale. Paljudel lastel on päriselt selline elu, nad saadetakse sõtta kohe, kui jaksavad püssi käes hoida. Kallid lugejad, meil siin Eestis võib elu olla vaene, aga nii kaua, kuni suudame oma lapsi turvalisuses hoida, on kõik hästi.
Üksinda laste kasvatamine ja nende eest vastutamine - jällegi päriselul põhinev. Tunnistan, et vahel on väga raske. Aga ma saan hakkama. Me saame hakkama. Oleme alati saanud. Nad on mu inspiratsioon. Mu elu mõte. Motivatsioon jätkamiseks.
Ka joonistav ja üksinda tantsiv veidrik istub siinsamas ja kirjutab seda postitust. Ärge muretsege, ma ei süüta midagi põlema. Teiste mõtteid võin mõnikord aimata... Mul soovitati hiljuti kasutada enda peal vahendit, mida hakkan peagi pakkuma oma uues ettevõttes. Toodet, mis leevendab depressiooni sümptomeid. Kuna see siin pole reklaam, siis ei hakka pikemalt kirjeldama. Aga hingearst läheb ka oma probleemidega hingearsti juurde ja ravitseja ei suuda ravida iseennast. Mina pole kumbagi neist eelpool mainitutest. Ma olen aidanud inimesi enda loodud vahendite abil, nad on saanud enesekindlust juurde ja rabelenud mustast august välja. Minu peal need ei tööta. Töötaks, kui keegi teine teeks mulle midagi analoogset, pannes tegemise ajal eseme sisse oma head soovid ja tükikese enda hingest. Sest mina teen nii, iga enda valmistatud ehte, küünla, unenäopüüdja, pildi, raamatuga...
Kõik möödub, ka see periood. Ma olen masenduses ja õnnelik üheaegselt, sest ilma selle veidra seisundita, mis tekitab soovi tantsida, karjuda, ronida küüntega mööda seinu üles, hüsteeriliselt naerda ja nutta ennast tühjaks, ei oleks kõiki neid raamatuid, veidraid tegelasi, kelle muredele ja rõõmudele te kaasa elate, minu isiklikku väikest imedemaad. Üks inimene nimetas mind kunagi Imedemaaa Alice´iks ja soovitas mul ennast mustast august välja kirjutada. Kui varem olin teinud seda alateadlikult, siis pärast tema sõnade kuulmist hakkasin kasutama kirjutamist teraapiana.
Rõhutan veelkord, et toodud võrdlused olid ainult psühholoogilise sümboolika selgitused ning ma tajun suurepäraselt pärismaailma ja fantaasiamaailma piire. Depressiooni ja ärevushäire diagnoos pole mul doktor Google abil saadud. Käisin paar aastat tagasi spetsialisti juures abi otsimas. Tablette mulle välja ei kirjutatud ja soovitati teha hingamisharjutusi... Nii ma siis kõigun periooditi nagu jojo emotsionaalselt üles ja alla ning elan ennast kirjutades välja. Väldin suhtlemist vahel mitu päeva järjest, tehes ainult hädavajalikke käike kodust välja. Tegemata ei jää miski. Funktsioneerin. Nagu eestlastel on tavaks öelda: elan, aga mis elu see on?
"Oi kui tubli, sa õpid ja püüdled oma ettevõtte loomise suunas," ütlevad need, kes ei tea tagamaid. "Tubli" tõesti teeb seda. Kursused sai läbi näritud, kuigi keskendumine oli nullilähedane. Ma loodan, et kogemata äriplaani sisse järjejutu lõiku ei kirjutanud. Vähemalt ei märganud, et oleks seda teinud, aga ei imesta, kui nii ikkagi juhtus. Taustaks käis see, mis ikka käib, kui lasteaed kuu aega puhkab ja koolivaheaeg on lausa kolm kuud järjest. Ma võin multifilmide laule juba peast laulda. Lapsevanemad, te mõistate mind. Aga ma sain hakkama. Päevad olid jagatud lõikudeks ja aega jagus jupikaupa nii lastele kui õppimisele. See kadalipp pole veel läbi. Ettevõte pole veel loodud ja ettevalmistused käivad. Ma tahan täita oma unistuse ja hakata igapäevase tööna tegelema asjadega, mis on mulle tõesti südamelähedased, pakkudes samal ajal ka teistele rõõmu ja hingerahu. Ma ju suudan seda, eks ole? Must auk ütleb, et ei suuda ja kõik on mõttetu. Sõbrad ütlevad, et suudan. Lapsed pakuvad oma abi ja tahavad samuti midagi luua. See on hea. Nii tuleb mul juurde vajalikku kogemust töötubade korraldamiseks ja oma oskuste õpetamiseks.
Kõik on hästi, ütleb kaine mõistus, samal ajal kui alateadvus tantsib melanhooliaga valssi ja depressioon juhatab ärevat orkestrit. Kõik on hästi ja läheb veel paremaks. On alati läinud, järgmise korrani...
IAMX - Song of imaginary beings
