Eevald, muldvana ja hallipäine surnumatja, ei jõudnud enam ammu haudu kaevata. Ometi seisis ta iga matuse ajal värske kääpa kõrval ning jälgis tähelepanelikult noorte kolleegide töötegemist. Ainult siis, kui tema käest küsiti, poetas ta mõne asjaliku nõuande. Kõige hoolikamalt jälgis ta Juhanit, oma lapselapselast. Juhanist pidi saama tema mantlipärija. Poiss oli juba siis, kui veel kõndidagi ei osanud, väikese mängulabidaga liiva sisse sügavaid auke uuristanud ning sinna rohu seest leitud hiirte ja lindude laipu matnud. Isegi sipelga jaoks kaevas laps pisikese haua.
Suuremaks sirgudes käis Juhan tihti vanavanaisaga koos kalmistul. Ta ei kartnud surnuid. Kui taadi pika elu ajal polnud keegi hauast üles tõusnud, siis ei saanud seda juhtuda ka edaspidi. Ükskord oli küll üks naisterahvas surnukuuris üles ärganud ja külma üle kaebama hakanud, aga tema polnud elavate hulgast kunagi lahkunudki. Arstid olid naise eksikombel surnuks kuulutanud ja tal vedas, et teda elusana maha ei maetud. Juhani teada elas see naine veel praegugi ja pidas rahulikku pensionipõlve.
„Ma sain kohe aru, et temaga on midagi valesti,“ oli vanavanaisa tookord pead vangutades korranud. Poiss pidas seda tagantjärele tarkuseks ja sai alles palju aastaid hiljem teada, mida taat tegelikult mõtles.
Kui Juhani ema oma poja elukutsevalikust teada sai, katkestas ta vanaisaga suhtlemise päevapealt. „Hull vanamees ajas poisile kärbseid pähe,“ torises ema.
„Poisil pea lõikab. Temast võiks vabalt advokaat või arst saada, aga kus sa sellega! Tema tahab hakata maa sisse auke kaevama. Makstaks selle eest siis korralikku palkagi...“ nõustus isa.
Juhan kuulas vanemate jutu vaikides ära ning käis vanavanaisa juures salaja edasi. Talle meeldis kuulata lugusid surnuaial aset leidnud naljakatest ja ühtaegu õudsetest juhtumitest. Mõne sündmuse juures oli ta väikese poisina isegi viibinud, kuid ei osanud toona veel midagi aru saada ega arvata. Näiteks siis, kui keegi oli öösel kabelisse sisse murdnud ja ühe värske lahkunu ukseauku nööri otsa kõlkuma sättinud, vaatas Juhan rippujat mõtlikult ning otsustas lõpuks: „Onu tahab natuke kiikuda, enne kui ta mulla alla magama pannakse.“
See sündmus oli üks leebematest. Eevaldi silmad olid elu koosul palju hullemat näinud. Õnneks jäi need juhtumid ammumöödunud aega, kui Juhanit polnud siia ilma veel sündinud.
Vanal hauakaevajal terendas juba sajas sünnipäev silme ees, kuid ta ei kavatsenudki koju puhkama jääda. Olenemata ilmast käis ta ikka mööda surnuaia kitsaid radu, luges ristidelt nimesid ja aastaarve, mis olid aja jooksul juba ammu talle pähe kulunud, ning vestles nüüdseks juba täismehe eas Juhaniga.
„On su ema vahel minu järgi ka küsinud?“ päris vanamees, silitades hajameelselt pikka rinnuni ulatuvat halli habet. Ta nägi välja nagu muistne võlur, toetudes kõndimise ajal jämedale pahklikule kaikale, mis meenutas võlusaua. Selle abil oli Eevald nii mõnegi teolt tabatud hauarüüstaja minema peletanud.
„Ei ole,“ tunnistas Juhan. „Ega ta ei tea ka, et ma sinu juures käin.“
Vanavanaisa noogutas ning ta helesinised silmad vaatasid tühjalt silmapiiri. Tundus, et tema jalad mäletasid sissetallatud radu ja astusid edasi iseenesest, vältides salalikke puujuuri ning kividest laotud hauapiirdeid, mille otsa omakseid mälestama tulnud inimesed tihti komistama kippusid.
„Eks tal ole põhjust,“ ütles vanamees viimaks ja vajus ühe kääpa kõrvale asetatud pingile puhkama. Sammaldunud ristilt võis suure vaevaga välja lugeda lahinguväljal hukkunud sõduri nime. „Ta kardab, et sa minu ande endale üle võtad.“
„On siis hauakaevamise oskus tõesti nii häbiväärne?“ teeskles Juhan imestust. Ta ei tahtnud vanavanaisa kurvastada teadmisega, et pojatütar surnumatja ametit teistest halvemaks peab.
„Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida,“ vastas Eevald ning vaatas noormehele silma. Tema ennist tühjana tundunud pilgus oli nüüd rohkem vaimuselgust kui eales varem.
„Kas tead, poiss, miks ma terve oma elu surnutega koos veetnud olen?“ küsis ta.
Juhan tundis külmavärinaid selgroogu mööda alla jooksvat.
„Ei. Miks siis?“
„Sest nad annavad mulle elujõudu,“ ütles vanamees. „Tänu neile olen ma nii vanaks elanud.“
„Elujõudu?“ kordas Juhan. „Aga kuidas? Nad on ju surnud.“
„On,“ nõustus Eevald. „See, mis nad surnuna endast annavad, on mulle elu allikaks. Ma toitun surmast.“
Juhan meenutas, kas ta oli vanavanaisa kunagi söömas näinud, aga ei suutnud ühtegi korda meelde tuletada. Ta pakkus tihti poisile süüa, kuid ei võtnud ise ühtegi toidupala.
Vanamees noogutas, justkui Juhani mõtteid kuulates. „Tõepoolest, ma ei söö eriti palju. Kui matuseid on palju, ei pea ma üldse leiba lauale panema. Kui matuseid on harvem, siis söön ma lisaks surmale ka inimeste toitu.“
See ei saa tõsi olla. Taat on lõplikult aru kaotanud, mõtles Juhan. Ega teda asjata tagaselga Seewaldi Eevaldiks kutsutud.
„Ma sain oma erilisest andest aimu sõjaajal,“ jutustas vanavanaisa edasi. „Süüa polnud suurt midagi, aga mul jätkus endiselt jõudu lahinguväljal võitlemiseks. Isegi haavad kasvasid kiiresti kokku, samal ajal kui teised verest tühjaks jooksid või gangreeni kõngesid. Kas tead, miks see nii oli?“ Juhan raputas pead.
Vanavanaisa muheles omaette ja jätkas: „Ükskord, kui mul oli kõht nii tühi, et silme ees juba virvendama hakkas, astus rindekaaslane minust mõni meeter eespool miini otsa. See tunne, mis mind koos lööklainega tabas... Ma oleksin justkui pool liitrit viina prae kõrvale ära joonud. Paremat kirjeldust on raske leida. Igatahes polnud mul kõht enam sugugi tühi ning ma suutsin ilma igasuguse söögita peaaegu kaks päeva rindel vastu pidada, enne kui lõpuks toidupalakese hamba alla sain.“
„Aga sõjas suri ju kogu aeg inimesi,“ märkas Juhan loogikaviga. „Sul poleks siis üldse toitu tarvis läinud.“
„Maailmas sureb ka kogu aeg inimesi,“ vastas Eevald. „Asi on selles, et ma pean lahkujatega kuidagi seotud olema. Miini otsa astunud rindekaaslane oli mu lapsepõlvesõber. Tunnen siiani ennast kehvasti, et tema surmast omale nii palju kasu sain. Ja need, keda ma matan... Ega ma päris kõiki isiklikult tunne, aga mind seob nendega see, et ma saadan nad viimsele teekonnale. Vastutasuks annavad nad mulle kõik, mida neil sealpool enam tarvis ei lähe.“
„Sellisel juhul ei tasu mu emal küll karta,“ sõnas Juhan vaikselt, suutmata endale tunnistada, et vanavanaisa juttu uskuma jäi. „Ma pole kordagi kellegi surmast oma kõhtu täis saanud.“
„Muidugi mitte,“ vastas Eevald. „Sest mina olen ju veel elus.“
„Aga kui sa sured? Kas sa ikka sured kunagi?“ päris Juhan ettevaatlikult. Tundus kuidagi kohatuna kelleltki midagi taolist küsida.
„Kes teab...“ ohkas vanamees. „Kunagi peab ka minu aeg saabuma. Mõnikord näen ma teda oma voodijalutsis valvamas, aga kui ma ennast liigutan või silmi pilgutan, siis on ta kadunud.“
„Milline ta välja näeb?“ küsis Juhan.
„Vikatimees? Tema on iga lahkuja enda nägu. Kui kadunuke suremise hetkel musta vihmakeepi kandis ja heina niitis, siis võis ta ju tõepoolest selline välja näha, nagu piltide peale joonistatakse. Jah, iga inimese surm on tema enda moodi,“ vastas Eevald. „Kas sa teadsid seda ütlust, et siitilmast ära minema peab nii, et isegi hauakaevaja su matustel nutab?“
„Olen kuulnud,“ noogutas Juhan, nii et heledad juuksesalgud tema siledale laubale libisesid.
„Poeta siis mind mattes paar pisarat,“ ütles vanamees kätt lapselapselapse õlale asetades. „Aga mitte kurvastusest, vaid rõõmust, et vanamees lõpuks vaevast lahti sai.“
„Mis sinuga juhtus?“ imestas Juhani abikaasa, kui mees õhtupoolikul morni näoga tuppa marssis, vaevumata isegi tere ütlema. „Sa oleksid nagu vaimu näinud.“
Juhan avas juba suu, et vastama hakata, kuid kaasa ümmargune kõhuke, mis lillelise kleidi all tite hoogsatest liigutustest vappus, pani teda ümber mõtlema. Polnud tarvis rasedat hirmujuttudega häirida. Pealegi oleks naine ta nagunii hulluks tembeldanud kuuldes, et Juhani vanavanaisa on surmasööja. Ega Juhan ise ka poleks uskuma jäänud sellist lugu kellegi teise käest kuuldes, aga taat ei ajanud kunagi tühja lora. Tema juttudel oli alati tõepõhi all.
„Ah ei midagi,“ rehmas Juhan käega ja heitis voodile pikali. Ta sulges silmad ning teeskles magajat, kuid imelikud mõtted ja vastuseta jäänud küsimused jäid veel kauaks pähe keerlema.
Eevaldi viimane kohtumine vikatimehega leidis aset vaid kaks päeva enne sajanda eluaasta täitumist. Sama päeva õhtul nägi ilmavalgust Juhani esimene ja viimane tütar. Lapse ema tervis ei pidanud raskele sünnitusele vastu ning ta heitis hinge juba järgmisel hommikul. Nii ei jäänud Juhanil aega lähedaste leinamiseks ega lapse sünni üle rõõmustamiseks. Tal tuli mulda sängitada kaks kallist inimest korraga, vastsündinud lapsuke vanaema süles kurvast sündmusest osa saamas.
Pisitüdruk oli matuste ajal täiesti vait. Ta näis kuulavat jutlustaja iga sõna. Tüdruku terane pilk uuris kõrgel pea kohal sahisevaid kuldkollaste lehtedega puuvõrasid ning naeratas, nagu oleks seal kedagi tuttavat näinud. Seejärel vajusid ta silmad kinni ning hetk tagasi kõhus torkinud näljatunne asendus sügava rahulolu ja pehme rammestusega.
Suuremaks sirgudes käis Juhan tihti vanavanaisaga koos kalmistul. Ta ei kartnud surnuid. Kui taadi pika elu ajal polnud keegi hauast üles tõusnud, siis ei saanud seda juhtuda ka edaspidi. Ükskord oli küll üks naisterahvas surnukuuris üles ärganud ja külma üle kaebama hakanud, aga tema polnud elavate hulgast kunagi lahkunudki. Arstid olid naise eksikombel surnuks kuulutanud ja tal vedas, et teda elusana maha ei maetud. Juhani teada elas see naine veel praegugi ja pidas rahulikku pensionipõlve.
„Ma sain kohe aru, et temaga on midagi valesti,“ oli vanavanaisa tookord pead vangutades korranud. Poiss pidas seda tagantjärele tarkuseks ja sai alles palju aastaid hiljem teada, mida taat tegelikult mõtles.
Kui Juhani ema oma poja elukutsevalikust teada sai, katkestas ta vanaisaga suhtlemise päevapealt. „Hull vanamees ajas poisile kärbseid pähe,“ torises ema.
„Poisil pea lõikab. Temast võiks vabalt advokaat või arst saada, aga kus sa sellega! Tema tahab hakata maa sisse auke kaevama. Makstaks selle eest siis korralikku palkagi...“ nõustus isa.
Juhan kuulas vanemate jutu vaikides ära ning käis vanavanaisa juures salaja edasi. Talle meeldis kuulata lugusid surnuaial aset leidnud naljakatest ja ühtaegu õudsetest juhtumitest. Mõne sündmuse juures oli ta väikese poisina isegi viibinud, kuid ei osanud toona veel midagi aru saada ega arvata. Näiteks siis, kui keegi oli öösel kabelisse sisse murdnud ja ühe värske lahkunu ukseauku nööri otsa kõlkuma sättinud, vaatas Juhan rippujat mõtlikult ning otsustas lõpuks: „Onu tahab natuke kiikuda, enne kui ta mulla alla magama pannakse.“
See sündmus oli üks leebematest. Eevaldi silmad olid elu koosul palju hullemat näinud. Õnneks jäi need juhtumid ammumöödunud aega, kui Juhanit polnud siia ilma veel sündinud.
Vanal hauakaevajal terendas juba sajas sünnipäev silme ees, kuid ta ei kavatsenudki koju puhkama jääda. Olenemata ilmast käis ta ikka mööda surnuaia kitsaid radu, luges ristidelt nimesid ja aastaarve, mis olid aja jooksul juba ammu talle pähe kulunud, ning vestles nüüdseks juba täismehe eas Juhaniga.
„On su ema vahel minu järgi ka küsinud?“ päris vanamees, silitades hajameelselt pikka rinnuni ulatuvat halli habet. Ta nägi välja nagu muistne võlur, toetudes kõndimise ajal jämedale pahklikule kaikale, mis meenutas võlusaua. Selle abil oli Eevald nii mõnegi teolt tabatud hauarüüstaja minema peletanud.
„Ei ole,“ tunnistas Juhan. „Ega ta ei tea ka, et ma sinu juures käin.“
Vanavanaisa noogutas ning ta helesinised silmad vaatasid tühjalt silmapiiri. Tundus, et tema jalad mäletasid sissetallatud radu ja astusid edasi iseenesest, vältides salalikke puujuuri ning kividest laotud hauapiirdeid, mille otsa omakseid mälestama tulnud inimesed tihti komistama kippusid.
„Eks tal ole põhjust,“ ütles vanamees viimaks ja vajus ühe kääpa kõrvale asetatud pingile puhkama. Sammaldunud ristilt võis suure vaevaga välja lugeda lahinguväljal hukkunud sõduri nime. „Ta kardab, et sa minu ande endale üle võtad.“
„On siis hauakaevamise oskus tõesti nii häbiväärne?“ teeskles Juhan imestust. Ta ei tahtnud vanavanaisa kurvastada teadmisega, et pojatütar surnumatja ametit teistest halvemaks peab.
„Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida,“ vastas Eevald ning vaatas noormehele silma. Tema ennist tühjana tundunud pilgus oli nüüd rohkem vaimuselgust kui eales varem.
„Kas tead, poiss, miks ma terve oma elu surnutega koos veetnud olen?“ küsis ta.
Juhan tundis külmavärinaid selgroogu mööda alla jooksvat.
„Ei. Miks siis?“
„Sest nad annavad mulle elujõudu,“ ütles vanamees. „Tänu neile olen ma nii vanaks elanud.“
„Elujõudu?“ kordas Juhan. „Aga kuidas? Nad on ju surnud.“
„On,“ nõustus Eevald. „See, mis nad surnuna endast annavad, on mulle elu allikaks. Ma toitun surmast.“
Juhan meenutas, kas ta oli vanavanaisa kunagi söömas näinud, aga ei suutnud ühtegi korda meelde tuletada. Ta pakkus tihti poisile süüa, kuid ei võtnud ise ühtegi toidupala.
Vanamees noogutas, justkui Juhani mõtteid kuulates. „Tõepoolest, ma ei söö eriti palju. Kui matuseid on palju, ei pea ma üldse leiba lauale panema. Kui matuseid on harvem, siis söön ma lisaks surmale ka inimeste toitu.“
See ei saa tõsi olla. Taat on lõplikult aru kaotanud, mõtles Juhan. Ega teda asjata tagaselga Seewaldi Eevaldiks kutsutud.
„Ma sain oma erilisest andest aimu sõjaajal,“ jutustas vanavanaisa edasi. „Süüa polnud suurt midagi, aga mul jätkus endiselt jõudu lahinguväljal võitlemiseks. Isegi haavad kasvasid kiiresti kokku, samal ajal kui teised verest tühjaks jooksid või gangreeni kõngesid. Kas tead, miks see nii oli?“ Juhan raputas pead.
Vanavanaisa muheles omaette ja jätkas: „Ükskord, kui mul oli kõht nii tühi, et silme ees juba virvendama hakkas, astus rindekaaslane minust mõni meeter eespool miini otsa. See tunne, mis mind koos lööklainega tabas... Ma oleksin justkui pool liitrit viina prae kõrvale ära joonud. Paremat kirjeldust on raske leida. Igatahes polnud mul kõht enam sugugi tühi ning ma suutsin ilma igasuguse söögita peaaegu kaks päeva rindel vastu pidada, enne kui lõpuks toidupalakese hamba alla sain.“
„Aga sõjas suri ju kogu aeg inimesi,“ märkas Juhan loogikaviga. „Sul poleks siis üldse toitu tarvis läinud.“
„Maailmas sureb ka kogu aeg inimesi,“ vastas Eevald. „Asi on selles, et ma pean lahkujatega kuidagi seotud olema. Miini otsa astunud rindekaaslane oli mu lapsepõlvesõber. Tunnen siiani ennast kehvasti, et tema surmast omale nii palju kasu sain. Ja need, keda ma matan... Ega ma päris kõiki isiklikult tunne, aga mind seob nendega see, et ma saadan nad viimsele teekonnale. Vastutasuks annavad nad mulle kõik, mida neil sealpool enam tarvis ei lähe.“
„Sellisel juhul ei tasu mu emal küll karta,“ sõnas Juhan vaikselt, suutmata endale tunnistada, et vanavanaisa juttu uskuma jäi. „Ma pole kordagi kellegi surmast oma kõhtu täis saanud.“
„Muidugi mitte,“ vastas Eevald. „Sest mina olen ju veel elus.“
„Aga kui sa sured? Kas sa ikka sured kunagi?“ päris Juhan ettevaatlikult. Tundus kuidagi kohatuna kelleltki midagi taolist küsida.
„Kes teab...“ ohkas vanamees. „Kunagi peab ka minu aeg saabuma. Mõnikord näen ma teda oma voodijalutsis valvamas, aga kui ma ennast liigutan või silmi pilgutan, siis on ta kadunud.“
„Milline ta välja näeb?“ küsis Juhan.
„Vikatimees? Tema on iga lahkuja enda nägu. Kui kadunuke suremise hetkel musta vihmakeepi kandis ja heina niitis, siis võis ta ju tõepoolest selline välja näha, nagu piltide peale joonistatakse. Jah, iga inimese surm on tema enda moodi,“ vastas Eevald. „Kas sa teadsid seda ütlust, et siitilmast ära minema peab nii, et isegi hauakaevaja su matustel nutab?“
„Olen kuulnud,“ noogutas Juhan, nii et heledad juuksesalgud tema siledale laubale libisesid.
„Poeta siis mind mattes paar pisarat,“ ütles vanamees kätt lapselapselapse õlale asetades. „Aga mitte kurvastusest, vaid rõõmust, et vanamees lõpuks vaevast lahti sai.“
„Mis sinuga juhtus?“ imestas Juhani abikaasa, kui mees õhtupoolikul morni näoga tuppa marssis, vaevumata isegi tere ütlema. „Sa oleksid nagu vaimu näinud.“
Juhan avas juba suu, et vastama hakata, kuid kaasa ümmargune kõhuke, mis lillelise kleidi all tite hoogsatest liigutustest vappus, pani teda ümber mõtlema. Polnud tarvis rasedat hirmujuttudega häirida. Pealegi oleks naine ta nagunii hulluks tembeldanud kuuldes, et Juhani vanavanaisa on surmasööja. Ega Juhan ise ka poleks uskuma jäänud sellist lugu kellegi teise käest kuuldes, aga taat ei ajanud kunagi tühja lora. Tema juttudel oli alati tõepõhi all.
„Ah ei midagi,“ rehmas Juhan käega ja heitis voodile pikali. Ta sulges silmad ning teeskles magajat, kuid imelikud mõtted ja vastuseta jäänud küsimused jäid veel kauaks pähe keerlema.
Eevaldi viimane kohtumine vikatimehega leidis aset vaid kaks päeva enne sajanda eluaasta täitumist. Sama päeva õhtul nägi ilmavalgust Juhani esimene ja viimane tütar. Lapse ema tervis ei pidanud raskele sünnitusele vastu ning ta heitis hinge juba järgmisel hommikul. Nii ei jäänud Juhanil aega lähedaste leinamiseks ega lapse sünni üle rõõmustamiseks. Tal tuli mulda sängitada kaks kallist inimest korraga, vastsündinud lapsuke vanaema süles kurvast sündmusest osa saamas.
Pisitüdruk oli matuste ajal täiesti vait. Ta näis kuulavat jutlustaja iga sõna. Tüdruku terane pilk uuris kõrgel pea kohal sahisevaid kuldkollaste lehtedega puuvõrasid ning naeratas, nagu oleks seal kedagi tuttavat näinud. Seejärel vajusid ta silmad kinni ning hetk tagasi kõhus torkinud näljatunne asendus sügava rahulolu ja pehme rammestusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar