Romaan FATA(L) Morgana II osa: Hingelõks

Uus ohver

 

http://orig10.deviantart.net/49ad/f/2013/217/1/8/don_t_touch_my_computer___mad_alice__by_fimbulknight-d6gpso0.jpg

„Sisesta kasutajanimi.“

Mõelnud natuke, kirjutas ta kasutajanimeks: Leon. Peaaegu sama, mis sünnitunnistusel seisev nimi, aga üks täht rohkem.

„Parool.“

„M1n3 p3r53,“ kirjutas ennast Leoniks ristinu omaette õelalt naeru kõhistades.

„Tühikuid ei tohi olla,“ õiendas arvutiprogramm.

„M1n3_p3r53“

„Liiga lühike parool.“

„Min3_p3r53_0ma_par00liga“

„Parool on sobiv. Tere tulemast mängima Fata Morganat!“

Leoni silmade ees kangastus kujutis avatud raamatust, milles äsjasisestatud parool muutus keerulisteks vanaaegseteks tähtedeks ja sulas pruunikaskollase lehekülje sisse, hajudes seal nähtamatuks. Järgmisena sai ta valida endale rolli ja koha. Leon valis tegevuspaigaks tsirkuse. Ta oli kunagi ammu lugenud raamatut, mille põhjal olid loodud mängu tegelased ja tegevuspaigad ning see konkreetne tsirkus oli talle muljet avaldanud. Hoolimata raamatu autori hukkumisest iseendal loodud stsenaariumiga mängu mängides, tema naise hulluksminekust ja üldisest skandaalist Fata Morgana ümber, mille tagajärjel mäng keelustati, soovis Leon mängida just seda. Tema polnud selline nagu teised. Teda ei saanud ükski lihtlabane arvutimäng peast segi ajada.

Kolm kuud hiljem.

Leon oli juba pool tundi püüdnud ignoreerida tunnet, et keegi jälgib teda. Ta viibis toas üksi. Järelikult polnud see võimalik, et keegi temale kuklasse jõllitaks. Ta asetas viimase mängukaardi ettevaatlikult paika ja kaardimajake oligi valmis. Leon polnud ilmaaegu sisustanud vaba aega tsirkuseteemalise mängu mängimisega. Ta tundis nende väikeste papist lehekeste vastu fanaatilist huvi ja oli korduvalt peas kedranud mõtet proovida kaartidest valmistada sama tõhusaid viskerelvi kui need olid olnud ühel Fata Morgana tegelasel, kelle avatari ta mängides kasutas. Seni lõppesid kõik katsed paigaldada kaartide servadesse žiletiteri lõigutud sõrmede ja vereplekiliste kaartidega. Kuid ta ei kavatsenud niipea jonni jätta.

„Kohe kukub,“ sosistas keegi Leoni selja taga. „ Natuke veel ja...“

„Ja siis? Mis sina sellest saad, kui tema kaardimajake ümber kukkuma peaks?“ vastas talle teine, pisut kähiseva kõlaga hääl. Tundus, nagu selle omanik lõõtsutaks koera kombel.

Nüüd ei suutnud Leon ennast enam tagasi hoida ja vaatas selja taha. Tugitoolil lösutas erkroosa kiilaka pealaega tegelane, kes kandis seljas lillelist hommikumantlit. Tema pea oli kehaga võrreldes ebaloomulikult suur ja keset laupa helendas üksainus roheline silm. Elukas nägi välja nagu salaja Roswelli suveniiripoe kaupade hulka lisatud pilamänguasi, millega sooviti tulihingelisi tulnukahulle vihale ajada. Kuid ta polnud mänguasi. Leon oli teda üpris tihti kohanud Fata Morgana tsirkuses esinejaid välja kuulutamas ja mõnest etendusest osa võtmas. Kuid oma elutoas nägi ta sellist elukat esimest korda. Tugitooli kõrval maas lamas sinine lühikarvaline koeranähvits, kes luges paksu kõvaköitelist raamatut. Justkui kompenseerides kaaslase puudujääke, oli temal kahe asemel kolm silma. Sedagi looma oli Leon arvutimängus näinud. Koeral oli mütoloogilise kõlaga nimi. Kerberos... Ei, Gerberos.

„Mis sa vahid?“ käratas roosa tulnukas Mitex pahuralt. „Hoia parem oma kaardimonstrumil silma peal. Ja miks sa etendusele ei tulnud? Jõid jälle, jah?“

See on kõigest uni. Ma olen liiga palju mänginud ja nüüd näen Fata Morganat juba unes, mõtles Leon ennast rahulikuks sundides. Kõik pealetükkivad mõtted saabunud hullumeelsusest tuli kõrvale tõrjuda, sest tähtsaim terve mõistuse säilitamise juures oli iseendasse uskumine.

„Ma olen normaalne ja näen und,“ sosistas ta iseendale ja sulges silmad. Kui ta need avas, seisis ta endiselt laua kõrval, millel vaevumärgatavalt võbeles kaardimajake. Aga tuba oli muutunud. Nüüd meenutas see rohkem kohta, kus oli välja kutsutud vaime ja avatud põrguväravaid. Elutuba, milles toimus suurem osa raamatu tegevusest, mis pani aluse mängule nimega...

Ma olen Fata Morganas. Ma näen endiselt und.

Mitex ja tema truu kaaslane Gerberos, kes sarnanes legendaarsele põrgukoerale Kerberosele sama palju kui kaelkirjak sinilinnule, põrnitsesid Leoni selge hämmeldusega.

„On sinuga kõik korras?“ küsis Mitex nüüd tooni võrra lahkemalt.

„Üks, kaks, ärka üles,“ leelutas Leon endamisi. Mitex otsis pilguga eset, mis oleks piisavalt raske, kuid käepärane viskamiseks. Ta võttis raamatu otse Gerberose nina alt ja lennutas selle Leonile kuklasse. Tuulehoog, mille raamat õhulennu ajal tekitas, paiskas ümber ka kaardimajakese, paisates Pärsia mustritega vaiba mängukaarte täis.

„Hei, ma lugesin seda!“ protestis koer selges inimkeeles.

„Ja mina vajasin seda,“ vastas Mitex. „Näe, raamat on seal. Mine loe!“

Valutavat kaela masseeriv Leon imestas endamisi sedavõrd reaalse unenäo üle ja keeldus endiselt tunnistamast, et on täpselt samamoodi mängu kleepuvasse võrku sattunud nagu kõik eelmised ohvrid. Ta oli kunagi naernud asjaolu üle, et mängusõltlaste raviks loodud arvutiprogramm, mis pidi virtuaalse põrgu abil sõltuvust ravima, tekitas palju hullema meeleseisundi. Kui sõltlased olid seni kontaktivõimetuna virtuaalses maailmas istunud, unustades söömise ja joomise, siis Fata Morgana kasutajad hakkasid mängumaailma nägema päriselus. Kuid see siin oli ainult uni, ei midagi rohkemat.

Kindlasti mõtlesid nii ka kõik teised, lisas alateadvus omalt poolt. Kusagilt kajas kauget leierkastimuusikat ja lapselikult kõrge naisehääl laulis:

„...ikka veel huilgasid kõrvus

mu süü läbi surnute hääled...“*

 

Mu süü läbi surnute hääled

„Ei või olla!“ Häkker, kes oli oma ameti juba ammu maha pannud ja säilitas hüüdnime ainult harjumusest, hoidis pead käte vahel ja oigas. Kõrvaltoas koera kamminud Nena käsi peatus poolel teel järjekordse tüütu karvatuusti juurde.

„Mis nüüd?“

„See mäng, nad mängivad seda ikka veel!“ kaebas Häkker. „Pärast kõike juhtunut.“

„Hinged jäid mängu ja maailm elab edasi...“ mõtiskles Nena koera edasi kammides. Loomake võpatas, kui pusa lahti harutama hakati, kuid jäi paigale.

„Mitte hinged ei mängi, vaid elavad inimesed! Nad jagavad seda Torrentis!“ raevutses Häkker. „Nad on Morgana mingiks neetud „Videviku saagaks“ muutnud!“

„Sädelevad vampiirid?“ muigas Nena. „ Küllap leiavad need vampiirid peagi tee Põrgusse.“

„Ja tsirkuse on nad uuesti üles ehitanud,“ lisas Häkker masendunult. „Ma ei taha mõeldagi, mida nad Põrguga teinud on.“

„Mis selles siis halba, kui nad edasi mängivad? Meie ei pea ju nendega enam tegelema,“ lohutas Nena ja asus järgmise koera kallale. Tema valgete kääbuspuudlite kasvandus oli kasvanud kahekümne koerani koos kutsikatega. Kümme koera olid kammitud, kümme ootasid oma järjekorda.

„Nena, kallis,“ ütles Häkker. „Kas tead, kustkohast ma seda kõike just lugesin?“

„Kustkohast siis?“

„Sinu vend saatis kirja. Palus sind tervitada ja soovitas mulle seda mängu. Kiidab kui väga lahedat kraami ning imestab, miks selle tootmine keelustati.“

„Minu vend?“ Nena püüdis meenutada, millal ta oma venda viimati silmast silma nägi. Vist viis aastat tagasi, kui käis ta lõpupeol. Nena väikevennast sai infotehnoloogia alase haridusega eikeegi, kelle sarnaseid olid kõik kohad täis. Nii turvafirmad kui supermarketite laod. Arvuti oli noorte seas kuum teema, aga kõigi jaoks ei jätkunud kohti ülikalli teenustasuga IT-abi firmades. Valdav enamus jäi koos oma paberiga lihttöid tegema.

„Kas ta seda ka kirjutab, millega nüüd tegeleb? Kas ta sõidab ikka veel puhastusmasinaga mööda supermarketi põrandaid? Ja miks ta üldse sulle kirjutab?“ küsis Nena. Asjaolu, et tema vend ohtlikku arvutimängu mängib, ootas kusagil aju tagumises sopis õiget aega.

„Ta olevat sinu meiliaadressi kaotanud,“ vastas Häkker. „Seda, mis tööd ta teeb, siin kirjas ei ole. On ainult mängu ülistus. Issand, mida nad Morganaga ometi teinud on!“

Nena kammis masinlikult juba niigi siledat koera ja mõtles pingsalt, kuidas oma vennaga ühendust saada. Tal polnud venna aadressi ja isegi mitte telefoninumbrit pärast seda, kui kutsikad tema mobiiltelefoni närimiskondiks pidasid. Oli ainult meiliaadress, millega polnud suurt midagi peale hakata. Fata Morganasse sattunud inimesed ei püsinud kuigivõrd kaua pärismaailma sidevahendite levis. See kiri võis olla viimane terve mõistuse märk tema venna poolt.

Nena oli üks kahest ellujäänust, kes Morganast enne keelustamist eluga välja tuli. Teine ellujäänu istus kõrvaltoas. Endine hullumaja sanitar ja endine Fata Morgana tarkvara hooldaja. Nad olid ametlikult taastusravikeskuses puhkenud tulekahjus hukkunud. Mitteametlikult pani sanitar ise majale tule otsa ning palju ei puudunud sellest, et tema mees oleks koos patsientidega tulle jäänud. Nena vend oli üks vähestest, kes teadis, et Nena ja Häkker on elus ning tema kaudse abiga olid nad leidnud turvalise koha, kus vaikselt edasi elada, mis oli üpris keeruline, omades kahekümnepealist klähvivat koerakarja.

„Palun tõmba mäng alla,“ ütles Nena vastuvaidlemist mitte sallival toonil.

„Hull oled või? Sa pääsesid sealt hädavaevu eluga!“ Häkker nihutas ennast ratastega kontoritoolil arvutilauast kaugemale ja kiikas kõrvaltuppa.

„Kuule, ta on sul juba ammu peegelsile, kaua sa kratsid?“

„Tõmba Morgana alla,“ kordas Nena ülirahulikult. Tema puhul tähendas rahu peatset plahvatust.

„Ega sa ometi ei kavatse Leod päästma minna? Ta on ju itimees, küllap saab ise hakkama,“ vastas Häkker. Ta peas keerlesid tulekahjus hukkunud mängurite nimed ja elukutsed. Valdav osa neist oli igapäevaselt arvutitega seotud, kuid ometi sai mäng neist võitu. Häkker imestas siiani, kuidas tal oli õnnestunud sealt välja rabeleda. Keegi oli ta välja loginud, aga kes ometi?

Rohkem ei lausunud Nena enam ühtegi sõna. Kui ta oli koertega ühele poole saanud, sulges ta töötoa ukse enda järelt ning läbi ukse oli kuulda klaviatuuri klahvide klõbinat. Häkker vandus endamisi, sest polnud vaja olla selgeltnägija taipamaks, et Nena püüab iseseisvalt pääseda Morganasse. Nõnda ei jäänud mehel üle muud, kui oma naisele järgneda.

Anti-Virus by Sei-Ten

Meister ja Margarita

Gerberos tõstis pilgu raamatust ja vaatas seinal tiksuvat vanaaegsete nikerdustega kella, mille pendel kõikus edasi-tagasi nagu õuduskirjanik Poe inspiratsiooniallikas.

„Nad peaksid varsti tulema,“ sõnas koer. Mitex ei katkestanud pooleliolevat näputööd ning peenike valge lõng ja heegelnõel välkusid lüliliste sõrmede vahel koduperenaisi kadedaks tegeva kiirusega. Leon lamas diivanil, pilk lakke suunatud, ja ootas und. Kui ta suudaks magama jääda, siis ärkaks ta reaalsuses ja kõik saaks korda. Aga und ei tulnud.

„Nad peaksid varsti tulema,“ mängis Leoni aju kuuldud lause uuesti ette. Kes pidi tulema?

„Te ei ela siin kahekesi?“ küsis Leon tulnukalt ja koeralt. Võrreldes raamatust loetuga oli mängus päris palju asju teistmoodi. Tema mäletamist mööda elasid need tegelased hoopiski tsirkuses ja elutuba kuulus laibatükkidest kokkuklammerdatud neiule.

„Hei, kutid!“ hüüdis veidi kareda kõlaga naisehääl ukse juurest. Leon ei olnudki kuulnud tema tulekut. Kuid seal ta seisis – klambritega kokku lapitud neiu, kellest Leon just mõelnud oli.

„Tundub, et meil on külalisi,“ sädistas neiu edasi. Ta sammus kettide ja pannalde kõlinal üle vaiba, jalas erkrohelised võrksukad, ning vajus võõristust tundmata Leoni jalgade juurde istuma. Ennast üleliigsena tundev Leon keris ennast kiiresti koomale ja tahtis püsti tõusta, kuid neiu hakkas kohe valjuhäälselt teda keelama: „Ei-ei, ole aga edasi. Ma lihtsalt olen rampväsinud. Tsirkusetöö pole mingi kontoris istumine, tead isegi. Sa oled ju samuti sealt. Mustkunstnik, eks ole?“

„Leon,“ vastas Leon ettevaatlikult diivanile tagasi vajudes. Ta oli kusagilt kuulnud, et unes võib mõne minuti jooksul terve nädala jagu sündmusi näha. Nii et tal tuli jääda kannatlikuks ja jätkuvalt ärkamist oodata.

„Tema on see kutt, kes kaartidega salatit hakib,“ lisas Mitex, kelle sõrmede vahele oli tekkinud perfektne ämblikuvõrgu muster. „Ta saaks sinu tükeldamiseni palju paremini hakkama kui Timukas eales on saanud.“

„Jumal tänatud, et see õudus läbi sai,“ ohkas neiu kergendatult. „Poleks arvanudki, et pärast uue tsirkuse Põrgusse ehitamist elu nii palju paremaks võib minna.“

„Ja kuhu Hatsune jäi?“ küsis nüüd Gerberos. „Teeb jälle ületunde?“

„Kurat seda teab,“ vastas neiu järsku morniks muutudes. „Vaevalt temagi teab...“

Seni polnud veel keegi neist huvi tundnud, mida Leon üldse nende elutoas teeb. Unes oli see tavaline. Seal võisid viibida kas või presidendilossis, ilma et keegi sind imelikult vaataks.

„Miks sa siin oled?“ küsis neiu Leonile sügavalt silma vaadates.

„Ma ei tea,“ tunnistas Leon. „Kui ma räägiksin, mida ma tean, siis sa nagunii ei usuks.“

„Tee proovi!“ soovitas Mitex. „Me oleme kõike kuulnud ja näinud.“

Neiu, keda Leon teadis mängutegelasena, keda kutsuti Tibiks, oli õudustäratavalt reaalne. Mitte stiliseeritud nukunäoga, nagu enamus animeeritud tegelasi, vaid siniste silmaalustega, pragunenud kahvatute huultega, viltjaks pulstunud oranžide patsidega, kohutava armiga kaelal, millest paistsid välja harvad metallklambrid, hallikasvalge naha ja suurte roheliste silmadega, mille sisse võiski vaatama jääda. Tema riided meenutasid kalavõrgust ja lateksist rebitud räbalaid ning rihmad, pandlad ja haaknõelad näisid ainsatena neid koos hoidvat. Ta oli metsik, hoolitsemata ja omamoodi võluv noor naisterahvas.

„Räägi hoopis sina,“ ütles Leon Tibile. „Räägi mulle, kes ma olen. Sest mina seda ei tea. Ma lihtsalt ärkasin ühel hetkel siin elutoas ja siis lõi tulnukas mind raamatuga „Meister ja Margarita“ ning mu kaardimaja kukkus kokku.“

Õhku täitis Tibi kähe naer. „Või nii? Tundub, et Mitex polnud sinu tuleku üle kuigi õnnelik.“

„Ta tahtis, et ma teda ärataksin,“ õigustas ennast Mitex. „Mida ma siis tegema pidin? Kui sa minu versiooni kuulda tahad, siis jõi see tõbras ennast mälukasse ja marssis vale maja uksest sisse.“

Tibi kallutas ennast Leoni näoga kohakuti ja nuusutas. Leon püüdis kõigest väest hinge kinni hoida, sest ahelsuitsetajana polnud ta sugugi kindel, et tema hingeõhk üht zombit lõplikult tappa ei võiks.

„Alkoholilõhna pole,“ ütles Tibi. „Kas teen talle Timuka laboris narkotesti?“

„Pole vaja, ma magaks hea meelega kusagil nurgas ennast välja,“ segas Leon vahele. „Ma võin ka ära minna.“

„Ole seal, kus sa oled ja eks hommikul näe, mis me sinuga teeme,“ lõi Tibi käega. „Mina lähen nüüd magama. Kui Hatsune vahepeal jõudma peaks, siis nii talle ütlegi, et ajasid uksed segi ja ma ei hakanud sind enam tänavale ajama. Muidu külmutab ta su ära või pureb kõri läbi.“

„Kui lohutav...“ vastas Leon. „Ma ootasin juba midagi hullemat.“

„Ma räägin temaga ise,“ lubas Mitex. „Minge nüüd kõik magama, ka sina, krants. Varsti hakkab päike tõusma ning mul on homme kohutavalt palju rabelemist ees.“

Krantsiks nimetatu luges lõpuni lause, milles kaminast astus välja ühekäeline luukere, kes muutus frakki rõivastatud isandaks, mõtiskledes omaette kokkusattumuse üle, et diivanil lebas üks smokingus mustkunstnik, kes ilmus samuti äkki, kuigi päris luukere mõõtu välja ei andnud, sulges raamatu ja kustutas tule.

http://thumbs2.ebaystatic.com/d/l225/m/mfHxiMdDStP_g8pbVytpWAA.jpg

Tsirkus alati jääb

„Või nii, sa oled nüüd lausa vanakuradi ülesanded enda õlule võtnud,“ lausus Nena huviga uue tsirkuse sisekujundust imetledes. Mängu järgi nimetatud tsirkusekõrts Fata Morgana kõrgus keset Põrgut nagu silotorn või tuumajaama korsten. Halli betoonist valatud silindri seinad olid seestpoolt kaetud erksavärviliste maalingutega nagu venelase peokleit ja lae all säras hõbepaberist kuu koos tähtedega. Areeni kattis pead pööritama panev spiraalne kujund, mida vaadates tekkis tunne, nagu pöörleks must keeris valgel taustal keskpunkti suunas ja kaoks eikuhugi. Taolise efekti saavutamiseks pidi põrandat vaatama kõrgelt ülalt ja see muutis akrobaatide töö tegemise tunduvalt keerulisemaks. Baaris tuhisesid ettekandjad, pea alaspidi, trapetsite peal ringi ning Timuka kinnituse kohaselt pidid laval aset leidma senisest veelgi verisemad etteasted.

„Tore on näha, et sa tagasi tulid,“ ütles Timukas. „Arvasin juba, et sa põgenesid ja jätsid meid kõiki siia igavestesse piinadesse.“

„Ma tegelesin maiste asjadega, nagu sa käskisid,“ vastas Nena. „Sinul polnud haigla jaoks enam aega.“ Nena jättis mainimata, et Timuka maine keha oli nüüdseks kõrbenud kontidena mulda sängitatud. Virtuaalmaailma lõksu jäänud hingel poleks keha nagunii enam tarvis läinud, kuid teadmine, et Nena ise haiglale koos oma ülemuse ja patsientidega tule otsa pani, oleks siiski võinud teda pisut ärritada.

„Oleksid sa ainult näinud, mis siin vahepeal toimus,“ ohkas Timukas. Ta jutustas elavalt žestikuleerides sellest, kuidas nad kabelis peidus olles maailmalõppu ootasid ja kuidas see neist lõpuks möödus, ilma et nendega midagi hullu juhtunud oleks. Nädal aega koos kitsas kabelis istudes ilma söömata ja joomata, kui välja arvata hädapärased palukesed, mida mõni taibukam tsirkuseasukas kaasa võttis, muutis nii mõnegi inimese käitumise pehmelt öeldes ebastabiilseks. Kõige lihtsam oli libasurnutel, kes ellujäämiseks toitu ei vajanud. Neid saadeti aeg-ajalt välja jahile ja nad saabusid tagasi, uimaseks löödud põrguvärdjad hambaidpidi käte ja jalgade küljes rippumas. Kabeli põrandale kirstulaudadest ja küünaldest tehtud lõkkel grilliti paharette ja püüti mitte pühakojale tuld otsa panna.

„Kui see jama lõpuks otsa sai, olid kolm meie hulgast üksteist maha nottinud, kaks läksid peast segi ja jooksid minema, üks poos ennast üles ja üks hakkas usklikuks, sest preester, kes meid sinna kabelisse majutas, oli talle liiga veenvalt Jeesusest rääkinud,“ loetles Timukas kaotusi.

„Kas vaimulik tuli koos teiega Põrgusse?“

„Ei, ta jäi endiselt kirikule truuks, aga lubas meid aidata iga kell.“

Selline vastus pani kõike näinud Nenat kulmu kergitama. Mis küll sundis üht jumalasulast Timukat aitama? Soov mitte lahkamislauale sattuda?

„Ega su laborisse mõnda uut mängijat pole sattunud?“ vahetas Nena teemat.

„Ei, aga miks sa küsid?“

„Niisama. Ühe tuttava pärast.“

„Uute tulijate hulk vähenes järsult pärast seda, kui me Põrgusse kolisime,“ ütles Timukas mõtlikul toonil. Tema helehallide silmade terav pilk uuris Nenat tähelepanelikult. „Ega sina ei tea, mis võis selle põhjuseks olla?“

Nena vangutas eitavalt pead. Naise näoilmest võis välja lugeda, et Nena oli mitte ainult puu otsas, kui pauk käis, vaid see puu kasvas üldse teises riigis teisel pool maakera. Timuka selja tagant tuiskas jäise hingusena mööda Hatsune – patsient, kes oli mängust väljunud vahetult enne tulekahju puhkemist vaimuhaiglas. Kuidas ta sai siin olla? Kas surnute hinged pöördusid mängu tagasi? Nena lootis, et teda ei nähtud ja kiirustas hooleta jäänud koeri vabanduseks tuues Morganast välja. Kui tõenäoline oli, et Hatsune hing mäletas haiglas juhtunut?

Kui tõenäoline on, et ma leian oma venna ja me mõlemad pääseme siit elusana?

Katse mängust välja logida õnnestus. Vähemalt seekord. Koerad ootasid juba kannatamatult niheledes, niuksudes ja haugatades välja saamist. Keegi polnud nendega vahepeal tegelenud, sest Häkker istus pulksirgelt mugavas toolis, mitte midagi nägevad silmad ainiti kaugusesse põrnitsemas, ja oli ära. Värske punetav arm juuste vahel reetis, et ta oli kiibi uuesti endale pähe istutanud. Häkker oli sisenenud mängu.

http://49.media.tumblr.com/f4fdd4e697db35fa3237f17650f266f0/tumblr_n14kzw42MD1sihznvo1_500.gif

Külm vastuvõtt

Hele valgus pimestas silmi isegi läbi suletud laugude. Leon tundis kedagi enda lähedal ning tegemist ei olnud skisofreeniaga. Tema ninna tungis tugev parfüüm, millega saanuks edukalt parasiite jooksupealt tappa. Küllap oli tegemist kalli lõhnaõliga. Kodus keegi sellist lõhna ei kasutanud. Pealegi elas Leon üksinda. Kas keegi oli tema korterisse sisse murdnud ja suunas talle taskulambi näkku?

Kui Leoni silmad valgusega harjuma hakkasid ja ta need ettevaatlikult avas, leidis ta endale vastu vahtimast kummalise tegelase, kelle nägu sarnanes osaliselt looma koonule, kuid oli ümbritsetud helesiniste kiharatega. Küllap aimates vastase paanilist hirmu, tõmbus sinikoonlane natuke kaugemale ja loomalikud jooned hakkasid näost aegamööda kaduma, asendudes inimese omadega. Taskulampi polnudki. Oli hoopiski laelamp, mille hiline tulija oli süüdanud teadmata, et keegi tema elutoas magab.

„Khm... Tere,“ ütles Leon. Kus see tulnukas nüüd oli, kes tema kaitseks välja astuda lubas? Ja miks ta ikka veel üles ei ärganud?

„Tere,“ vastas sinikoonlane. Tema suust paiskus pahvakas auru. Õhk oli nii külm, et seda sai peaaegu kildudeks lüüa. „Ma olen sind juba kusagil näinud.“

Leon vedas näole krampliku naeratuse. Seni oli see aidanud, ajades potentsiaalseid vaenlasi hetkeks segadusse ja andes nõnda aega põgenemiseks.

„Sa oled ju see mustkunstnik,“ meenutas Hatsune, kes oli nüüd võtnud täielikult inimese kuju. „Miks sa siin oled?“

„Ajasin purjus peaga uksed segi?“

„Kindlasti.“

„Ma ei tea,“ tunnistas Leon alla andes. „Ühel hetkel istusin kodus laua taga ja järgmisel polnud mu ümber enam kodu. Sa ei usu, ega ju?“

Hatsune meenutas segaseid asjaolusid, kuidas ta ise siia sattus. Ta ei mäletanud, kes ta oli enne tsirkuserahva hulka saabumist. Olid ainult hägused katked. Täiesti meelest pühitud olid aga need hetked, millal ta mängust välja pääses ja peaaegu koheselt suri. Tema hing lipsas nii kiiresti virtuaali tagasi, et kehas oldud aeg kadus nagu unenägu.

„Võib-olla usungi,“ vastas Hatsune. „Kas Timukas saatis su siia, et Tibi sul harjuda aitaks?“

„Harjuda millega?“

Tundus liiga keerulise ja aeganõudvana hakata seletama, et Hatsune sai Tibi majanaabriks siis, kui Timukas oli neiu kaasanud operatsiooni, mille käigus Tibile anti ülesandeks aidata Hatsunel tsirkuseeluga kohaneda. Kõik, kes veetsid liiga palju aega Morganat mängides, sattusid varem või hiljem tsirkusesse, sest verdtarretavates numbrites esinemine pidi mänguritest välja juurutama igasuguse soovi rohkem arvutimänge mängida. Vähemalt oli see varem nii mõeldud. Tegelikult juhtus aga nii, et mängu looja sattus Morganast sõltuvusse ja andis sellele oma hinge, just nagu teisedki karistusmängijad.

Üks asi oli nüüd selge – mustkunstnik, kes elutoa diivanil vedeles nagu hüljatud kaltsunukk, polnud veel Timuka laborisse skalpelli alla jõudnud. Hatsune laotas sõnagi lausumata Leonile teki peale ja tõmbas ennast tugitooli kerra, sest tegelikult oli diivan tema magamisase. Ta ei hakanud ootamatut külalist keset ööd välja viskama. Selliste toimingute jaoks oli mõeldud hommik.

Kui Hatsune oli valjusti norskama hakanud ja üleväsimusest kurnatud Leon lõpuks uuesti uinuda suutis, eraldusid pimedusest kaks varju. Üks neist hiilis hääletult Leoni juurde, kummardus tema kohale, surus suu paokil huultele ning puhus ta kopsudesse uimastavat auru. Kui Leoni uni oli juba enne väga sügav, siis nüüd võis seda võrrelda surmaunega. Ta ei tundnud, kuidas keegi teda jalgupidi mööda vaipa lohistas ja lõpuks üle õla viskas. Varjud kadusid koos värske saagiga sama hääletult kui olid tulnud.

Silmapiiril kõrguva prügimäe kohal punetas koidukuma. Just selle poole varjud suundusidki. Põrguväravad olid nende jaoks avatud.

Santa Hates You "Nothing´s Gonna be Alright" 

Idüll

Varahommikune udu rippus Põrgu ligase pinna kohal. Valgesse auru põimus must suitsuvine, justkui kaheksajala kummituse kättemaksuhimulised haarmed. Tume suits muutus aegamööda tihedamaks, kuni sellest sai pikka musta mantlit kandev Häkker, kelle taevasinised silmad skaneerisid kõike ümbritsevat ülima täpsusega, alustades jalge ees vedelevatest poolikutest kolpadest, säärekontidest ja hammasratastest ning lõpetades taamal kõrguvate võllapuudega. Kodu, mõtles Häkker, kes vanadel headel aegadel Põrgus viibides ennast bossile kohaselt Saatanaks oli nimetanud. Olid alles ajad...

Häkker nuhutas õhku ja kirtsutas nina. Peale tavapärase solgi, lagunevate laipade, väljaheidete ja väävli haisu, mis hõljus siin Põrgu maine säilitamiseks, oli õhus veel midagi. Vere lõhn. Värske vere metalne aroom. Häkker kõndis sinnapoole, kus lõhn oli tugevam. Ta ei pidanudki väga kaugele minema, kui leidis ennast seismas räämas paneelmaja ees, mille ette pargitud autos maiustas keegi surnukeha kallal. Tapetu pea oli väänatud ebaloomuliku nurga alla ja mõrtsukas luristas parajasti tema kaelaveenidest verd juua. Häkkerit märgates tõstis koletis pea ja paljastas ähvardavalt pikad punased kihvad.

Vampiir, nentis Häkker. Üpriski tavaline ning õnneks ta ei sädelegi.

„Head isu,“ ütles Häkker külma rahuga autost mööda kõndides. Ta kuulis selja tagant lirtsuva kõlaga tänusõnu lausutavat. Vähemalt oli see isend hea kasvatuse saanud.

Üldjoontes sarnanes Põrgu tüüpilisele väikelinnale, kui asfaldil vedelevad inimjäänused välja arvata. Kitsaste tänavate ääres kõrgusid ühe-ja kahekorruselised puumajad, seltsiks mõned kooruva värviga viiekorruselised korterelamud. Parkides, mida kasutati ühtlasi matmispaikadena, lõõmasid lõkkeasemed ning nende ääre võis näha lösutamas sarvilisi deemoneid koos põhjaläinud inglite, ülestõusus poolt vahetanud haldjate ja suvaliste külajoodikutega. Ühe kustunud lõkke ääres kössitas keepi mähkunud siluett, vikat muru peal helkimas. Tema oli Surm. Teoreetiliselt oleks ta pidanud mängus hukkunute hinged automaatselt välja logima. Tegelikkuses jäid õnnetud teadvused, kelle keha oli juba ammu arvuti taga nälga ja janusse surnud, kusagile virtuaalsuse ja reaalsuse piirimaile tolknema ning nii mõnigi neist leidis tagasitee virtuaali, muutes mängu omamoodi tondilossiks. Erinevalt mängijatest oli Surm ainult statist – mängu looja poolt valmistatud tegelane, kelle avataris polnud hinge. Statiste oli üldiselt raske mängijatest eristada, sest nad rääkisid ja käitusid täpselt nagu kehastunud tegelased. Oli siiski mõningaid nippe statistide äratundmiseks.

Keegi hüppas ootamatult Häkkerile selga ja üritas üles otsida tema kaelaveene. Hetke pärast jäi temast järele hallikas tolm. Saatana oskused polnud äraoldud aja jooksul kusagile kadunud. Surm tõusis ohates oma kohalt, haaras vikati ja asus tööle. 

http://cdn-mag.itcher.com/mag/wp-content/uploads/2015/02/Constantine.jpg

 

 Taaskasutus Timuka moodi

 

„Kas sa saaksid ulatada mulle skalpelli?“

Kõnetatu ei reageerinud ja jätkas häirimatult oma küünte mustaks lakkimist.

„Palun.“

„Ma ei saa, lakk peab kuivama,“ vastas pikki läikivaid lateksist saapaid kandev liibuva miniseeliku ja rinnahoidjalaadse nabapluusiga naisterahvas, kelle oleks võinud vabalt saata sado-maso teemalistele kursustele praktilisi õppetunde andma. Timukas vandus mõttes, meenutades neid häid aegu, kui ta veel Nenaga koos töötas. Chika, tema praegune abiline, oli küll väga ilus, eksootiliste mandlisilmade ja täiusliku kehaga, kuid lahkamise juures polnud temast karvavõrdki abi. Samas oli tema uimastav suudlus lausa asendamatu, parem kui ükski anesteetikum. Tööväliselt aitas see Timuka unehäireid leevendada ja tööalaselt niitis Chika ohvreid nagu kombain küpset vilja.

Niisiis ootas Timukas kannatlikult, kuni Chika küünelakki kuivatas ja püüdis kuidagi hakkama saada. Tal oli Leoni jaoks plaan. Tiivad, mis Happest kunagi alles jäid, vedelesid kasutult ja ootasid omanikku.

„Kas sa uue kabelidisko puhkemist ei karda vä?“ küsis Chika, lükates rääkimise ajaks nätsu ühte põske.

„Millal ma varem zombisid kartnud olen?“ küsis Timukas vastu. Kirurgimaski kohalt paistvate silmade ümber tekkisid naerukortsud. Talle tegi nalja, et Chika ikka veel kabelidisko pärast hirmu tunneb. See oli kõigest ühe öö kestnud zombide mäss, mille käigus rebiti tükkideks Tibi ja kabelitäis tema sõpru. Nad kõik olid sellel hetkel olnud tühipaljad statistid. Ometi pidas Timukas vajalikuks Tibi uuesti kokku lappida ja tsirkuseartistiks teha. Tema sisetunne ei vedanud alt – juba esimesel etendusel jäi ühe õnnetu mängija hing kehasse jäädavalt pidama ja mängust sai Tibi jaoks karm reaalsus.

„Kui sa teeksid kaitseingliteks hingetud avatarid, oleks võimalus jamade puhkemiseks väiksem,“ arutles Chika edasi.

„Põnevust ja draamat oleks samuti vähem,“ vastas Timukas, õmmeldes samal ajal Leonile musti tiibu selga. „Omavahel öeldes tahaksin ma näha Hatsune näoilmet, kui üks tiivuline tüüp ööpäevaringselt tema kannul jõlkuma hakkab.“

„Aga Tibi? Kas temal siis polegi kaitseinglit?“

„Ta on zombi, kes kasvatab endale ärakukkunud kehaosasid tagasi keha külge. Mis kaitset tal veel tarvis on?“

„Sa oled paha.“

„Ma olen kohutav! Minu ees värisevad kuningad ja impeeriumid langevad põrmu. Verejõed tähistavad mu teekonda ja... Näe, hakkabki ärkama. Sain õigel ajal teise tiiva külge õmmeldud.“

„Vere... mis?“ ei jõudnud Chika järge pidada. „Vaata, ta liigutas!“

„Liigutas jah,“ nõustus Timukas laua kõrvale kükki laskudes. Tiibade õmblemise pärast lamas Leon laual kõhuli, keha alumine pool linaga kaetud, ning tema tõmblevad silmalaud värelesid nüüd otse Timuka vaateulatuses.

„Tere,“ ütles Timukas, kui Leon silmad avanud oli. „Kuidas magasid?“

Värske ingel sulges silmad uuesti. Tema selg valutas. Peas keerlesid mälupildid Tibist ja kaartidest. Sinijuukselisest koerakoonlasest ja roosast tulnukast. Ning koerast, kes luges raamatut.

„Ma olen hulluks läinud,“ ütles Leon sosinal. Kuivanud huuled kleepusid kokku ning ta palus pärast viimast mõtteavaldust juua. Chika tõstis terasest anuma tema huultele ja kõige muu unenäolisest olemusest hoolimata tundus vesi olevat tõeline – külm ja värske.

„Kas sa Šarikule ka juua andsid?“ küsis Timukas töövahendeid puhastades.

„Jah, just andsin,“ vastas Chika. „See ongi tema veekauss. Mul polnud paremat käepärast.“

Palatisse tekkis vaikus, mille katkestas hundikoera nõudlik haugatus. Timuka assistent tagastas veenõu loomale ja naeratas säravalt.

„Pole paha,“ sõnas Chika sõrmega mööda Leoni selgroogu libistades. „Ta näeb natuke selle eelmise moodi välja.“

„Ta ongi see eelmine,“ vastas Timukas. „Keha oli veel täiesti kasutuskõlbulik.“

„Eelmise“ all oli Chika mõelnud Happe, usina hauakaevaja ja lootusetult ebaõnnestunud kaitseingli avatari, mille sees pesitses nüüd Leoni hing. Uue avatari välimust oli mõnevõrra kohendatud, et kohalike hulgas mitte liigseid küsimusi tekitada. Need, kes teadsid, mis Timuka laibakuuris tegelikult toimus, võisid siiski kerge vaevaga ära tunda mustendavate silmaalustega, kontrastselt verevate huulte ja ronkmustade salkus juustega kõhetus tegelases unetu hauakaevaja, kes oli alles aasta eest hulkunud öösiti surnuaias, mille all toona laius veel põrgu, ning nottinud kõiki verejanulisi tegelasi, kes pimeduse saabudes põrgust maa peale tükkisid. Nad tegid seda siiani, kuigi põrgu oli vahepeal prügimäe alla ümber kolinud. Kuid prügimäele tonte jahtima ei läinud enam keegi.

„Enne töö ja pärast lõbu,“ ütles Timukas õpetlikult ja ulatas Chikale põrandamopi. Sinepikollast värvi pruuniplekiline päevinäinud linoleum oli kaetud vereloikudega ning imalat laibalehka levitav poolkarvutu Šarik tükkis neid keelust hoolimata pidevalt lakkuma. Toimuvat loiult jälgiv Leon oli ikka veel uimane, kuid aju töötas täiskiirusel ja paaniliselt. Kõigist mõtetest tõusis esile üks: MIS SAAB EDASI?

http://cdn2.gamefront.com/wp-content/uploads/2014/05/asylum-court-cards-592.jpg

 

Hommikukohv tulnukaga

„Äkki ta oli spioon?“ pakkus Gerberos. „Võib-olla tuli ta siia vaid selleks, et saada meie käest olulist infot ja seejärel jäljetult kaduda!“

„Kindlasti hirmutas teda Hatsune nägemine,“ arvas Mitex. „Temasuguse nägemisest saaks iga heteromees õudusunenäod.“

Mainitud isik magas endiselt tugitoolis, suu lahti ja käed risti rinnale asetatud nagu krahv Draculal. Hatsune norskamine oli nii vali, et Mitex ja Gerberos pidid temast üle karjuma, kuid magajat nad ei seganud. Märkused orientatsiooni kohta olid tingitud asjaolust, et Hatsune oli Morgana maailma sattudes kandnud Jaapanis ülipopulaarse laulva hologrammi Hatsune Miku kostüümi, mille juurde kuulusid vöökohani ulatuvad helesinised juuksed. Sellest tingituna pidi ta tsirkuseski esinedes naise rolli täitma ning publikule esitleti teda Jääkuningannana. Hatsune püüdis vabal ajal iga hinna eest oma mehelikkust tõestada ning üritas korduvalt endal juukseid maha lõigata, kuid need kasvasid paari tunni jooksul tagasi sama pikaks kui enne. Vastupidiselt juustele ei kasvanud tal habe ning oli tulnud ette olukordi, kus Hatsune pidi oma soo näitamiseks püksid või seeliku alla laskma...

Kisa peale ärganud ja elutuppa tulnud unine Tibi ei saanud alguses midagi aru. Ta hõõrus paistes silmi ja haigutas laialt. „Kus see... Külaline, kus tema on?“

„Läks ära, kui meie Malvinakest nägi,“ vastas Mitex. „Kohvi kellelegi?“

„Tõbras,“ vastas Tibi. Kuigi ta oleks väga tahtnud kohvi juua, ei võimaldanud seda tema keha laibastunud olukord. Ainus, mida ta tarbis, oli suur kogus süste ja tablette, mis aitasid tema luu- ja lihaskoe rakkudel kiiresti taastuda.

„Hommik algab meelitustega,“ vastas Mitex ja läks kööki kohvi keetma. Tibi mõtles natuke ja asus siis Hatsunet õlast raputama.

„Kuuled või? Hatsune! Kuuled või?“

„Mh?“

„Kas sa nägid öösel koju tulles siin kedagi võõrast?“

„Võõrast ei näinud. Aga üks tuttav lupard vedeles küll diivanil. Minu koha peal,“ pomises Hatsune läbi une. „Mis siis?“

„Kust sa teda tead?“

„Tsirkusest. Sa oled ju teda näinud. Mängib kaartidega ninjat ja ajab rahvale lolli juttu.“

„Jaa, muidugi tsirkusest, aga kustkohast veel? Ma olen kindel, et tean teda juba ammu, enne tsirkust.“

Hatsune virgus kiiresti ja muutus kuidagi valvsaks. „Vana kallim?“

„Ma ju mäletaksin seda,“ mõtiskles Tibi.

Jääkuninganna muigas kõveralt. „Sa ei mäleta pikki perioode oma elust ja loed minevikku päevikusse kirjutatud sissekannetest. Äkki sirviksid enda päevaraamatut natuke ja tuletaksid meelde, kustkohast sa teda tead?“

Intrigeeriv teema jõudis ka siiani süvenenult raamatut lugenud koera kõrvu. „Vana kallim tuli Tibile külla? Kas see, kelle ta riidekappi üles poos?“

„Mina pole kedagi üles poonud!“ vaidles Tibi kategooriliselt vastu. „Rets tõmbas ennast ise lipsuga riidepuu külge!“ Tibi mälestused hõlmasid suuremaid juppe Kabelidiskole eelnenud sündmustest, täiesti olematuid kaitseingli välja ilmumisest, kes oli legendaarse Kabelidisko ja Retsi surma peasüüdlane ning väga ähmaseid kilde ajast, mil` tema avatari oli hõlmanud Fata Morgana stsenaristi ja samanimelise õudusromaani autori Õudiku hing.

„Ning ta polnud kohe päris kindlasti Rets,“ jätkas Tibi vaiksemalt. Tuppa tekkinud vaikuses imbus kapi tagant välja viirastuslik valge kass, kes muigas kavalalt ja jooksis hääletul tippival sammul otse seina sisse. Kuna kummituslooma nähti siin sageli, ei pööranud keegi talle enam tähelepanu.

„Mis kell on?“ küsis Hatsune. Enam polnud tal mingit tahtmist edasi magada, kuigi pea lõhkus valutada pika öise ülevaloleku ja napiks jäänud uneaja tõttu. Kahtlane eelaimus uuristas järjepidevalt tema hinge. Midagi ebameeldivat oli peagi aset leidmas.

„Pool kümme,“ vastas Gerberos. Hatsune võpatas nii, et oleks peaaegu endale kuuma kohvi sülle valanud, mille Mitex talle mürgiste märkuste saatel serveerinud oli.

„Pool kümme? Mul pidi kell üheksa tsirkuses proov algama!“

„Sa alles tulid tsirkusest,“ lausus Tibi. „Kui sa ikka olid seal.“

„Kus siis veel?“ nähvas Hatsune jooksu pealt riietudes. „Mitex, vala kohv termotassi, et selle kaasa võtta saaksin. Ja telli mulle takso!“

„Kas pakin sulle võileivad ka kaasa, kullake?“ küsis Mitex mesimagusalt naeratades.

„Jah, oleks hea,“ vastas Hatsune tulnuka poole vaatamata ning tardus, üks käsi jaki varrukas, teine väljas. „Sa tegid nalja, jah?“

„Muidugi,“ vastas Mitex oma tavalise häälega. „Pole minu mure, mida ja kuna sa sööd.“

Hatsune tegi põlastava grimassi ja tuiskas uksest välja maja ees ootava soomustatud takso peale. Teistsugused masinad linnast põrgusse ei sõitnud. Kui sõitsid, siis kindlasti mitte ametiautod. Eraisikud olid ise süüdi, kui mõni vampiir, deemon, libahunt või sõjakas haldjas nad sõidupealt maha nottis.

„Mul on täna pärastlõunal proov mustkunstniku assistendina,“ sõnas Tibi äraolevalt. Ta tundus üldse kuidagi liimist lahti olevat, võrreldes tema tavapärase hüperaktiivsusega. Mitex huilgas tunnustavalt. „Siis avaneb sul võimalus tema käest küsida, kus te varem kohtunud olete.“

„Jah,“ vastas Tibi, pilk kaugusesse suunatud. Ta polnud enam ammu nii segaduses olnud. Tibile kangastusid üksikud mälupildid asjadest, mida ta ei tahtnud mäletada. Just nüüd, kui kõik oli tagasi oma rööpasse läinud, lendas tema isiklik maailm jälle kolinaga kummuli.

 

Vereimeja

„Ja kuhu me siis sõidame?“ küsis taksojuht, kellest olid nähtavad ainult mustad juuksed ning neete ja rõngaid täis riputatud kõrvad. Endalegi arusaamatul põhjusel tagaistmele istunud Hatsune imestas parjasti auto tumendatud klaaside üle, kui taksojuhi küsimus tema mõttelõnga katkestas.

„Põrgusse, ma ütlesin juba,“ vastas ta kerge hämmeldusega. Kas ta oli endale kurdi taksojuhi saanud?

„Tsirkusesse?“ küsis taksojuht.

„Nojah,“ vastas Hatsune ebakindlalt. Taoliste küsimuste esitamine pani ta kahtlema. Kas ta ikka pidi täna tsirkusesse minema? Ja kui ei pidanudki, kustkohast siis taksojuht seda teada võis?

Takso peatus põrgu väravate juures ehk täpsemalt öeldes keset prügivälja. Siin-seal kõrgusid mäed kõikvõimaliku sodiga, alustades tühjadest pakenditest ja toidujäätmetest ning lõpetades külmkappide, pesumasinate ja katkiste välikäimlatega. Hais oli hingemattev. See tungis isegi läbi auto suletud uste ja akende. Taksojuht sirutas musta-valge triibulisesse pluusikäisesse mähitud ebaloomulikult pika käe istmete vahelt läbi ja haaras massiivseid hõbesõrmuseid täis lükitud kondiste sõrmedega Hatsunel kõrist. Nüüd oli tema nägu nähtav. Taksojuhi palet kattis paks valge grimm. Silmade juurest jooksid alla mustad jooned ja huuled olid värvitud samuti mustaks. Tegemist polnud doom-metal stiilis muusikat viljeleva bändi liikmega. Taksojuht oli miim. Erinevalt teistest omasugustest oskas ta rääkida. Erinevalt teistest endasarnastest jõi ta elavate inimeste verd.

Külmutamisandega libahunt taipas kohe, et jäätamisest pole seekord mingit abi ning võttis kiiresti looma kuju. Kuid sellestki polnud kasu. Miimi haare ei lõdvenenud. Hatsune tungis teravaid hambaid endale kaela surutavat, kui haare järsult nõrgenes ja Hatsune sai võimaluse ennast vabaks rabeleda. Vampiir vajus kohale, kus ennist oli istunud tema ohver ning vereimeja kahvatust kaelast turritas välja sügavale kõrri tunginud mängukaart. Risti äss, jõudis Hatsune märgata, enne kui ta autost põgenes.

Põrguväravate juures, peadpidi lõhkises WC-potis, vedeles väravavahi massiivne ja tilgatumaks imetud korjus. Kes küll tuli geniaalsele mõttele palgata väravavahiks surelikku? Hundi kuju võtnud Hatsune jooksis keeruliste mustritega kaunistatud raudsete väravate vahelt sisse, hoolimata taksosse ununenud riietest. Üks mängukaart ei saanud vampiiri tappa, isegi kui selle servadesse oleksid paigaldatud puhtast hõbedast lõiketerad, kuid hõbedat ei saanud seal kohe kindlasti olla. Pehme ja painduv metall poleks sobinud relva valmistamiseks. Hundil polnud aimugi, millega tegemist oli, aga hirm, et taksosse jäänud koletis ellu ärkab ja teda otsima tuleb, kannustas teda elu eest liduma. Ta ei peatunud enne, kui oli jõudnud tsirkuse turvaliste seinte vahele.

Mööda prügivälju voogas valge klähviv ja kiljuv vaip, mille kannul kõndis musta tuules lehviva mantli ja tulemerena õlgadele voogavate kiharatega Nena. Jõudnud mahajäetud taksoni, käskis ta koertel peatuda. Kääbuskasvu loomakesed jäidki paigale ning lõõtsutamiseks avatud lõugade vahelt voolav rohekas ila söövitas susinal prügimäe all laiuvat meetrite paksust kõntsakihti. Nena kummardus ja ronis poolest kehast saati tagaistmele. Esiistmete vahele vedeles läbilõigatud kõriga miim. Nena tõmbas kaardi surnu kaelast välja ja silmitses seda tähelepanelikult. Lõiketeraga mängukaart. Viimati kasutas selliseid kaarte Paul – mängutasandeid pidi hulkuv tüütu arvutiviirus, kes oli need kaardid Happelt varastanud. Käisid jutud, et Paul olevat vampiiriks hakanud. Kuid miks ta pidi tapma taksojuhi? Tüüp, kes suutis vaimu kombel läbi seinte imbuda ja vahel ennast valgeks kassiks moondada, oleks saanud seda teha ükskõik kus mujal. Takso oli pahaaimamatute klientide lõksu püüdmiseks, mitte konkurentide kõrvaldamiseks. Miimi silmalaud tõmblesid ning haav hakkas kohas, kust Nena oli improviseeritud viskerelva välja tõmmanud, aeglaselt kokku tõmbuma. Seda märgates virutas Nena mängukaardi vampiirile kõrri tagasi ja ronis autost välja. Koerad jalge ees teed puhastamas, kõndis ta põrgu väravate vahelt sisse.

http://usercontent1.hubimg.com/12576778.jpg

 

Kaitseingel

Vampiiri rünnakust vapustatud Hatsune istus tsirkuse grimmitoas peegli ees ja võttis meiki maha. Isegi proovi ajal nõuti kostüüme ja grimmi, et esinejad ennast võimalikult hästi rolli sisse elaksid. Lumekuningannat mänginud libahundi arvates oli tegemist selge kiusamisega, et kolleegidel oleks võimalust naerda tema üle etendusevälisel ajal, kuid Timuka viha kartes jättis ta pretensioonid valjusti välja ütlemata.

„Te pole need, kes te olete kodus või poes käies. Te pole tavalised,“ oli Timukas öelnud. „Pealtvaatajad on lihtsad inimesed, keda te saate kergesti petta ja panna uskuma mida iganes. Kuid teie olete neist paremad. Te olete erilised.“

„Kamp erilisi idioote,“ oli Hatsune kommenteerinud. Ja Timukas oli temaga nõustunud! See ajas libahunti eriti närvi. Ta oli vihahoos jõudnud peaaegu unustada äsja üleelatud miimirünnaku.

Uuesti peeglisse vaadates märkas Hatsune oma selja taga seina ääres diivanil istumas mustkunstnikku, kes segas kaarte, tõmbas neid ühekaupa välja, pööras ümber ja segas jälle. Selles polnud iseenesest midagi imelikku, aga hetk tagasi teda siin polnud. Kui Hatsune selja taha vaatas, et mustkunstniku käest küsida, kuidas ta sedasi hääletult tuppa hiilida oskas, ei olnud diivanil enam kedagi. Kuid peegelpilt näitas endiselt mustkunstniku kohalolu. Ning tal olid tiivad seljas! Suured mustadest sulgedest tiivad.

Keegi teeb vist nalja, mõtles Hatsune ja püüdis peeglisse rohkem mitte vaadata. Kuid ta kuulis kaartide segamise sahinat. Mis veel hullem – ta nägi kaarte. Väga uduselt, nagu kõrbeliiva kohal kangastuvas miraažis, segasid puna-mustad papist lehekesed ennast ise, hüppasid ühekaupa välja ja läksid pakki tagasi.

„Ma ei lähe sinu trikkide õnge,“ ütles Hatsune. „Vali endale teine ohver.“

Ingel ei reageerinud ning jätkas kaartide segamist.

„Kuulsid? Sul ei ole mõtet minuga vaeva näha!“ ütles libahunt valjemini. Peegel hakkas kattuma härmatisega.

„Minuga räägid või?“ küsis hääl kaardipaki kohalt. „Sa ei tohiks mind näha.“

„Aga ma näen!“

„Imelik,“ vastas hääl ja tundus, et ta mõtleb seda tõsiselt. „Mulle öeldi, et kaitseingleid ei näe keegi.“

„Sa oled kaitseingel?“

„Mind määrati sind kaitsma ja seda ma täna hommikul tegin...“

„Oi perse,“ oigas Hatsune käega vastu laupa lüües. Seda õnnetust küll vaja polnud, et mingi inglinärakas tema kannul jõlkuma hakkaks.

„Ma saan enda kaitsmisega väga edukalt hakkama. Mind pole vaja valvata,“ ütles jääkuninganna häält vägisi vaikseks sundides. „Kas sa selle pärast tookord minu tuppa ära eksisidki?“

„Ei, siis ma polnud veel ingel,“ vastas Leon. Nüüd muutusid ka tema enda piirjooned silmaga nähtavamaks, kuid olid siiski vaevuaimatavad. Hatsune nägi läbi ingli kaame näo tapeedi kuldset mustrit.

„Ega sa juhuslikult Timuka laborisse sattunud pole?“ hakkas pusle Hatsune peas lõpuks kokku minema.

„Sattusin. Lõigati, õmmeldi ja joodeti surnud koera joogiveega,“ kinnitas Leon kohtlaselt naeratades. Ta oli seni istunud, jalg üle põlve, ja kargas nüüd äkitselt püsti, nagu oleksid teda mesilased nõelanud. „Ma olen hull! Täiesti põrunud! Muidu mind siin ei oleks!“ teadustas ta eufooriliselt üles-alla hüpeldes. Selle, miks ta hull oli, jättis Leon igaks juhuks enda teada.

„Lõpeta või ma külmutan su koos nende äraneetud varesesulgedega,“ hoiatas Hatsune. Tal polnud juba enne kuigi hea tuju ja pea lõhkus valutada ning nüüd ilmus see lollakas ingel, kes lubas jäädagi tema kannule jõlkuma.

„Ning kui sa kellegi mu riidekappi üles pood, siis riputan sinu sinna kõrvale,“ lisas ta, kui oli hetke järele mõelnud. Tibi oli kunagi purjus peaga – kuigi Tibi oli zombi, tohtis ta tarbida alkoholi, sest see aeglustas tema keha lagunemist – Hatsunele rääkinud, et Tibi eksmees Rets ei tapnud ennast ise, vaid neiu kaitseingel riputas ta sinna.

„Aga kui ma sinu sinna üles poon?“

„Sa ei saa, sest sa pead mind kaitsma.“

„Ma saan, aga ei tohi,“ täpsustas Leon ikka veel laialt naeratades. „Trikki tahad näha?“

„Ei taha! Kao minema!“

„Kuidas soovid,“ nõustus Leon. „Õhtul näeme.“

„Mida... Mis mõttes?“

„Ma pean sinu majas elama, et kogu aeg õigel ajal kohal olla. Ja kui päris aus olla, siis ei andnud Timukas mulle elamispinda.“

Hatsune vahtis inglit, silmad pärani. „Maga koerakuudis, kui tahad, aga minu majja sa oma jalga ei tõsta!“

„Miks nii vaenulik, seltsimees?“ küsis ingel ilmsüütu lapse kombel kulme kergitades. „Kas ma olen sulle midagi halba teinud? Enda arvates päästsin ma täna su elu.“

„Ma ei vajanud su abi!“ käratas Hatsune, nii et laest jäätükke alla kukkuma hakkas.

„Hea küll, ma pean nagunii minema, sest mul on Tibiga etenduse proov,“ lõi ingel käega. „Eks ma siis ütlen Timukale edasi, et sa ei soovi endale kaitsjat.“

„Aga palun,“ nähvas Hatsune. „Sa oled peaaegu nähtamatu. Kuidas sa etendust teed, kui keegi sind ei näe?“

„See on juba Timuka mure,“ kehitas Leon õlgu. „Ela hästi.“

Talle ei mahtunud pähe, mille eest ta oli just sõimata saanud, kuid erinevalt Hatsunest ei tavatsenud Leon selliste asjade üle pead vaevata. Tal oli palju suuremaid muresid, nagu näiteks asjaolu, et unest ärkamist ei tulnudki ja mängust välja logida ei saanud. Kõrvaltvaatajale võis tunduda naljakas, kuidas Leon meeleheitlikult sõrmedega õhku toksis, lootes leida mängu juhtpaneeli, kuid asjatult. Ta oli määratud siia jääma, samal ajal kui tema keha päris maailmas juhtmete otsas aeglaselt hääbus. Siin peeti teda hulluks. Leon leidis ennast mõtlemas, kas maailm, mida ta oli tõeliseks pidanud, ikka oli tõeline, või püüdsid sealsed hullud samuti tagasi koju pääseda? Võib-olla koosnes kogu niinimetatud „reaalsus“ ainult üksteise sisse lükatud virtuaalsetest tasanditest, kus sai liikuda ainult edasi ning tagasi minna soovijad suleti pehmete seinte vahele.

Sõrmenukkidega vastu seinu trummeldades kõndis ta mööda pikka kitsast koridori ja muutus endalegi märkamatult üha materiaalsemaks. Tiivad ei sahisenud enam mööda seinu ja tundusid olevat sootuks kadunud.

„Sa pole siin ainus hull,“ sosistas keegi Leoni selja taga. Hääle suunas vaadates nägi ingel ainult valget kassi, kelle näol tundus laiuvat kaval naeratus. Kuid see ei saanud olla kass, kes temaga just rääkis. Kassid ei räägi.

Ning sinised kolmesilmsed koerad ja roosad tulnukad ei räägi samuti, lisas Leoni terve mõistus sügaval ajusopis.

„Kassid ei räägi. Isegi mitte tsirkuses,“ kinnitas valge ilmutis naerusel sosinal ja imbus seina sisse. Koridori lõpust lähenes esinemiskostüümis Timukas, kapuuts silmil ja vööga keskelt kokku tõmmatud rüü jalge ümber laperdamas.

„Näe, siin sa oledki!“ hõiskas ta. „Ma juba kartsin, et sa ei tulegi. Lähme nüüd sinnapoole, Tibi ootab.“

Hullumeelsele omane mõttelage pilk silmis ja totakas naeratus huulil, järgnes Leon Timukale.

Tagasi kodus

Allilm oli suurem kui linn, mille all see asus. Põrgu südames kõrgusid vanad paneelmajad, plekist ja klaasist seintega supermarketid, milles müüdi põhiliselt alkoholi, alumiiniumilehtedega üle löödud angaarid, tohutusuur katlamaja ja metsistunud surnuaed; äärtes Metsikule Läänele sarnanev kõrb hööveldamata laudadest kokku klopsitud kõrtsidega, piiril kõrgumas võllapuud, vareseparved rippujate ümber kraaksumas. Väljaspool Põrgu piire polnudki midagi peale kõrbe. Räägiti, et nii mõnigi oli liivaväljadele uitama läinud ja seni polnud veel keegi neist tagasi tulnud. Ise kokku keevitatud maasturite ja mootorratastega karmid jõmmid kihutasid Põrgu piiril, nii et tolmupilved tehispäikese varjasid, aga keegi neist ei julgenud sõita kaugemale, kartes surra nälga ja janusse. Nii mõnigi neist oli käinud läbi põrgukatlast, kuid hirm tundmatuse ees oli hullem kui hirm juba tuttavate piinade ees.

Ühes sellistest robustsetest maasturitest sõitis Häkker, keda vanemad põrguasukad mäletasid Saatanana. Kuuldused isanda tagasitulekust levisid kulutulena. Oli neid, kes rõõmustasid tema tagasituleku üle ning oli neidki, kellele meeldis elu ilma Luciferita rohkem. Kuna Timukal polnud mingeid erilisi võimeid peale laipade kokkulappimise ja elluäratamise oskuse, ei kardetud teda niipalju kui Saatanat. Põrgu asukad elasid mõõdukas anarhias ja teostasid omakohut kõigile, kes liiga ülbeks muutusid. Saatana valitsusajal saatis boss isiklikult kõik korrarikkujad katlasse, võllapuusse või mõne sõiduki järel lohisema, kusjuures põrgu maapind polnud sugugi puhas ja sile.

Habemesse kasvanud tursked mehed, kes istusid ringis välikohviku laua ümber, õlleklaasid nina ees ja tsiklid vaateulatusse pargitud, saatsid Häkkeri maasturit pika pilguga. Polnud tarvis olla geenius saamaks aru, kellele auto kuulus. Kellelgi teisel polnud numbrimärki kirjaga 666 SAATAN. Kui maastur neist möödunud oli, jätsid mehed poolikud õlled lauale, istusid tsiklitele ja sõitsid Saatanale järgi, et tähistada rongkäiguga bossi tagasitulekut. Mootorratturid, kes endid kurikuulsate nimekaimude järgi Põrguingliteks nimetasid, olid ja jäid põrguvürstile lojaalseks.

„Ma ei jää siia,“ ütles Häkker juba kümnendat korda tänase päeva jooksul. „Kui ma kogu aeg siin elaksin, kuidas ma siis sinu arvates tööd teeksin? See, mida nad pidevalt näevad, on minu avatar, mis iseseisvalt edasi tegutseb. Sa peaksid ju teadma, veetsid kunagi palju aega Morganas.“

„Jah, ma tean,“ vastas Nena. „Olen mures, sest me oleme vist ainsad, kes pole veel sõltuvusse jäänud. Kõik need surnute hinged, mis avataridesse lõksu jäid... Nagu kummituste majas.“

„Sa pole oma venda ikka veel üles leidnud?“

„Ei...“ Nena toetas selja vastu autoistet ja soojendas käsi kohvikruusiga. Kuigi virtuaalne, maitses kohv täpselt samamoodi nagu päriselus. Küllap tekitas sellist tunnet kujutlusvõime. Räägitakse, et hüpnotiseeritul, kellele sisendati, et teda kohe hõõguva suitsuotsaga torgatakse, oli pärast pastakaga puudutamist tekkinud käele põletusvill. Pole midagi võimsamat inimese mõistusest. Kui ta seda vaid õigesti kasutada oskaks.

„Ma isegi ei tea enam, kustkohast teda otsida,“ kurtis Nena. „Tsirkuses teda polevat. Vähemalt siis polnud, kui ma Timuka käest küsisin.“

„Äkki on vahepeal midagi muutunud? Ta ei pruukinud kohe sõltuvusse jääda,“ arvas Häkker. „Ma peaksin selle Pauli üles otsima. Tema teab kõiki ja kõike, sest ta hulgub üheaegselt igal pool.“

„Ah jaa!“ hüüatas Nena. „Ma leidsin ühe mängukaardi. Miimi laiba seest. Kui ma selle välja tõmbasin, siis hakkas ta ellu ärkama ja pidin kaardi tagasi panema, aga ma jõudsin märgata, et see oli Happe kaart.“

„Panid kaardi tagasi, et miim ellu ei ärkaks,“ naeris Häkker. „Ma oleksin vist sama teinud – kellele neid miime ikka tarvis on. Hape oli see hauakaevajast kaitseingel, kelle pärast zombid kabelis kaose korraldasid, eks ole?“

„Jah, tema,“ nõustus Nena. „Aga Paul varastas Happelt kaardid ja hakkas neid ise kasutama. Samas olevat ta nüüd vampiir, nii et milleks ta kaartidega tapma peaks?“

„Peab tema enda käest küsima,“ sõnas Häkker auto rooli pöörates ja tagasihoidliku, kuid igati korraliku rantšo õue sõites. „Siin on meie uus kodu.“

„Kena,“ ütles Nena. „Ma ei ole siiani aru saanud, kuidas sa terve Põrgu ümber kolida suutsid. Sa pidid pool mängu ümber kirjutama.“

„Põrgu jäi oma endisele kohale. Ma tõstsin lihtsalt värava teise kohta,“ vastas Häkker. „Aga teistel pole vaja seda teada. Las nad arvavad, et ma olen kõikvõimas.“

Sadakond põrguinglit, kes olid sõidu ajal ükshaaval rongkäiguga liitunud, piirasid Saatana uut kodu tiheda rõngana, et keegi ei saaks takistada isandat oma naist süles üle läve kandmast. Nii mõnelgi karmi välimusega mehel tuli liigutusest pisar silma, sest Põrgu karmides oludes nägi harva midagi nii ilusat.

 

Draakonitango

*Peatükis on kasutatud sõnu Vennaskonna laulust „Reis kuule“

„Aga te ei pea üldse minu sõnade järgi tegema. Tehke nii nagu ise tahate,“ lõpetas Timukas pika ja põhjaliku monoloogi teemal: „Kuidas korraldada suurejoonelist mustkunstietendust publikule, kes on juba kõike näinud ja ei üllatuks ka selle peale, kui lava keskele tekiks vulkaan, millest purskaks välja neoonrohelisi sõbralikke dinosauruseid.“

Saali tekkis vaikus. Leon ja Tibi seisid keset lava ning vaatasid nõutult teineteisele otsa. Publik koosnes ainult viiest pealtvaatajast: tulnukas Mitexist, koer Gerberosest, isesüttivast Aramisest, kes magas baarileti najal, Timuka assistendist Chikast ning poolearulisest klaverimängijast Ernist. Timukas seisis lava ees nagu dirigent ning ootas etteaste algust. Leon köhatas ja alustas sissejuhatusega:

„Lugupeetud publik. Täna saate näha enneolematut vaatemängu, millest te olete alati unistanud. Mina ja mu kaunis abiline...“ Mustkunstnik jäi poole lause pealt vait ning tema näoilme reetis pingsat mõttetööd.

„Mis juhtus?“ küsis Timukas. „Kas tekst läks meelest ära?“

„Kas Tibil on päris nimi ka? Või ma peangi teda rahvale Tibina esitlema?“

„Veronica,“ vastas Tibi enne, kui Timukas suudki avada jõudis. „Minu nimi on Veronica.“

„Ilus nimi,“ kiitis Timukas. „Aga läheme siis edasi. Sinu kaunis abiline Veronica...“

„Mina ja mu kaunis abiline Veronica hakkame nüüd etendusega peale. Palun, Veronica!“

Tibi astus Leoni ette, lai kramplik naeratus näol, ning püüdis publikut mitte vaadata. Teda ei häirinud võõraste pilgud, sest tema jaoks tundmatute inimeste arvamusest oli tal ükskõik. Küll aga läks talle korda tuttavate arvamus, sest nendega pidi ta hiljem veel silmast silma kohtuma.

Leon võttis peast klassikalise torukübara ja tõstis selle Tibi pea kohale. Kaabust pudenes naise juustele, näole, õlgadele ja tervele ülejäänud kehale sädelevat pulbrit. Tibi haihtus aeglaselt õhku, nagu oleks tähetolm tema kujutise filmilindilt kustutanud.

Mustkunstnik pani kübara pähe tagasi ja pühkis õhus hõljuvad sädelevad helbeid käeviipega laiali. „Nüüd, kui mu imeilus kaaslane on saadetud ülikaunisse kohta aega veetma, jätkan tänaseks ettevalmistatud soolonumbriga,“ ütles ta uhkelt žestikuleerides ja lavale ilmus suur ümmargune retrotolmuimeja. Sedasorti uunikumi võis näha ainult muuseumis või vanaema pööningul. Mustkunstnik viipas tolmuimeja suunas ning masin tõusis vaevaliselt õhku. Pikk voolik väänles ümmarguse kere küljes nagu lohe kael ja ühtäkki ei hõljunudki lava kohal enam tolmuimeja, vaid seal lendas tõepoolest ehtne tumepunane lohe, pisikesed tiivad seljal meeleheitlikult laperdamas. Vaatajate pea kohalt vihises läbi tuulehoog, mille tekitas trapetsil kiikuv Tibi. Ta hüppas õhus saltosid tehes kiigu pealt otse lohe turjale ning nad tõusid koos kõrgele lae alla. Lohe oli endale vahepeal veel kaks pead juurde kasvatanud ning purskas nüüd kõigist kolmest suust korraga tulekeeli otse Leoni peale. Mustkunstnik süttis heleda leegiga ja põles kõigi silme all kiiresti tuhaks, kuid paar sekundit hiljem ilmus ta juba nähtavale publiku selja tagant. Käte vahel hoidis ta sädeleva tolmuga kaetud Tibi, kelle kramplik missinaeratus oli näol püsinud kogu etteaste aja. Pianist hakkas ajahambal puretud klaveri klahvidel mängima marulist tangot, võttes lisaks sõrmedele abiks augulistest sokkidest välja piiluvad varbad, ning Leon ja Tibi lõpetasid etenduse hoogsa tantsunumbriga. Etteaste lõpus tegid nad sügava kummarduse ja jäid ootama pealtvaatajate hinnangut.

Chika plaksutas demonstratiivse aeglusega, näol tülpinud ilme. Samal ajal hüples klaverimängija eufooriliselt üles-alla, vilistas läbi hõredate pruuniks tõmbunud hammaste ja plaksutas käsi. Talle meeldisid absoluutselt kõik etendused, olenemata kvaliteedist. Mitex kudus kampsunit ja Gerberos oli süvenenud raamatu lugemisse. Neil kadus huvi laval toimuva vastu juba teisest minutist alates. Ainult Timukas seisis ikka veel poodiumi ees, kulm kipras, ning kommenteeris: „Noh, oleks võinud parem olla. Särast jäi puudu. Polnud seda sädet, mis vaatajat sütitaks. Nad on juba kõike näinud. Draakonid ja tango ei huvita enam kedagi.“

„Minu arvates oli tuld liiga palju,“ lisas Chika. „Aramis on juba niigi pool baari sisustust ära kõrvetanud. Pole tarvis, et Leon lavalauad läbi põletaks ja neist etenduse ajal läbi kukuks.“

„Lavale saab ajutiselt plekitahvli peale panna,“ arvas Timukas. „Aga tants oleks siis liiga vali ning me peaksime tango asendama iiri stepptantsuga, et plekikolin kohatuna ei tunduks.“

Baarileti najal tukkunud Aramis süttis põlema – esinejatele poolehoiu avaldamiseks. Letipealne oli juba ammu plekiga üle löödud. Isesüttija kustus sama äkki kui oli süttinud, ajas ennast istukile ja tellis kujuteldavalt kõrtsmikult viina. Alkoholilembuse pärast oli teda tagaselja kutsutud Sisepõlemismootoriks. Baarman, keda leti taga polnud, ei täitnud Aramise palvet ning viimasel ei jäänud üle muud, kui edasi tukkuda. Kuna Aramis üritas seekord valele poole toetuda, kukkus ta valju mürtsuga puki otsast maha. Mitte keegi ei läinud teda üles tõstma ning mees magas leti ees põrandal rahulikult edasi, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud.

„Stepptants ei ole hea mõte,“ arvas Leon, kes polnud baarileti ees toimunut üldse tähele pannud. „Tango näeb efektsem välja.“

„Sa teed mustkunstietendust mitte tantsuvõistlust!“ segas nüüd Mitex vahele. „Tõmba oma kübarast paar krokodilli välja ja pane nemad tantsima!“

„Arvestades, et see on neil esimene ühine etteaste ning nad panid kava paika vahetult enne proovi algust, oli etteaste üpris vaadatav,“ astus Gerberos Leoni ja Tibi kaitseks välja, kuigi ta oli etendust jälginud ainult kolmanda, keset laupa asetseva silmaga, samal ajal kui kaks alumist raamatut lugesid.

„Ma nägin kunagi telekast, kuidas mustkunstnik joonistas paberile tuvi ja see lendas minema,“ meenutas Chika. „Sa võiksid krokodilli joonistada.“

„Ja krokodill lendaks minema?“ küsis Leon varajamatu irooniaga.

„Jaa!“ hüüdsid Mitex ja klaverimängija Erni üksmeelselt.

„Ei, ei!“ hüüdis Timukas. „Me ei saa näidata asju, mis on juba olnud. Keegi ei joonista midagi paberile ja ei ärata ellu! Pealegi poleks meil lendava krokodilliga hiljem midagi peale hakata.“

„Paneme lohega paari?“ pakkus seni vaikinud Tibi.

Leonile meenus lapsepõlves nähtud multifilm, milles draakon eesliga pojad sai, ja ta hakkas omaette naerma. Asi kiskus rohkem klounaadiks kui musta maagia etenduseks.

„Hea küll, aitab tänaseks,“ lõi Timukas käega. „Kohe peaksid Kloun, Pikk Mees ja Žonglöör siia jõudma. Neil on ka tarvis proovi teha.“

„Nad võiksid žongleerida lendavate krokodillidega,“ pomises Erni ja naeris oma nalja peale. Teised heitsid talle kõõrdpilgu, kuid ei lausunud sõnagi, sest kõik olid nii tema kui ülejäänud tsirkuseasukate veidrustega harjunud. Vaatajaskond valgus laiali ning Tibi suundus grimmituppa ümber riietuma.

Peagi sai sädelevast Staari-Tibist kahvatu, õmbluste ja klambripüstoli jälgedega kaetud Zombi-Tibi. Kui neiu garderoobist välja astus, oleks ta uksega peaaegu pikali löönud koridoris seisva Leoni.

„Ütle nüüd, et sa oled siin täiesti juhuslikult,“ ütles Tibi, püüdes ülbe sõnavõtuga varjata seletamatul kombel tekkinud närvilist olekut. Millegi pärast tundus talle, et kui ta oleks elus, siis oleks ta näost üleni punaseks muutunud ja tema südamelöögid oleksid kajanud meetrite kaugusele.

„Ma olen siin täiesti juhuslikult,“ kordas Leon kuulekalt. „Tegelikult tahtsin ma sinult nõu küsida.“

„Ahah.“ Tibi ei teadnud enam, kuhu vaadata ning tema näole venis sama totter naeratus kui ennist lava peal. Mustkunstnik Leon küsis nõu tema, kokkulapitud laiba käest!

Leon ei teadnudki, kustkohast alustada. „Seda, et Timukas määras mu Hatsune kaitseingliks,“ ütles ta pikkamisi ja sõnu otsides. Tibi nägu vajus seda kuuldes pikaks. Hatsune saab kaitseingli, aga tema? Kas zombidel polegi kaitseingleid tarvis?

„Hatsune ei taha, et ma tal kannul käiksin,“ jätkas Leon. „Kui ma Timukale ütleksin, et ei saa kaitseingel olla, siis teeks ta minust surnud sipelgakaru.“

„Hatsune näeb sind?“

„Ma arvan küll. Sina näed ka. Kõik näevad.“

„Ma mõtlen, et kaitseinglina. Kas ta näeb sind, kui sa tema ingel oled?“

„Nojah.“

„Lase Timukal ennast nähtamatuks teha,“ soovitas Tibi, kuid jäi siis mõttesse. „Praegu sa oled samuti ingel?“

Leon võttis vestitaskust uuri, klõpsas kaane lahti ja raputas pead. „Hetkel mitte. Mul pole tööaeg.“

„Nii et ta peab praegu ennast ise kaitsma?“

„Mitte päris.“ Keerulise olukorra seletamine pani mustkunstniku sügavalt ohkama. „Ma muutun ingliks siis, kui seda on vaja. Tüli tekkiski siis, kui ma üritasin vabal ajal ingliks muutuda ja ta mind nägi.“

„Kui ta sind tööajal ei näe, siis on ju kõik korras.“

„Mind ta jah ei näe, aga neid näeb,“ vastas Leon surmarelvadest kaarte lehvikuna laiali tõmmates.

Kord on nokk kinni ja saba lahti, siis saba kinni ja nokk lahti, mõtles Tibi. „Mida sa minu käest tahad?“ küsis ta kannatust kaotama hakates.

„Et sa räägiksid Hatsunega.“

„Millest?“

„Ma tahaks teada, miks mu olemasolu teda häirib? Kui ma õigesti aru sain, siis olevat kõigil Põrgu elusolenditel oma kaitseinglid, et karm olustik neid kohe ära ei tapaks. Teised lihtsalt ei näe oma ingleid.“

„Sul pole, sest sa oled ise ingel,“ täpsustas Tibi.

„Ja sul ei ole, sest sa pole enam elus,“ lisas Leon.

„Ah, see ka veel,“ pomises Tibi ning vedas suu uuesti peaaegu kõrvuni. „Mul pole vaja tema käest midagi küsida,“ ütles ta pinguldatud naeratusest moonutatud häälel. „Hatsune ei muretse nii palju sinu kui minu pärast. Ta on armukade.“

Selline avaldus ajas Leonil juhtme põhjalikult kokku. „Et te... Olete lesbid?“

„Hatsune pole naine ja minu arvates üritab ta oma mehelikkust tõestada kõigile, kes ette satuvad,“ seletas Tibi. „Kas ta sulle polegi veel kurtnud, kuidas tal juuksed kogu aeg tagasi kasvavad, aga näol ei tärka õrna habemeudetki?“

„Aga ta kandis ju...“

„Esinemiskostüümi? Oled sa teda vabal ajal kleidiga näinud?“

„Sina ei kanna ka vabal ajal kuigi palju kleite ja seelikuid,“ vastas Leon. Tekkis pinev vaikus.

„Hea küll,“ andis Leon alla. „Te olete suhtes ja Hatsune arvab, et ma tahan sulle külje alla ujuda, tuues ettekäändeks kaitseingliks olemise. Sain ma õigesti aru?“

„Me pole suhtes,“ täpsustas Tibi. „Hatsune saadeti minu juurde, et ma aitaks tal kohaneda siinse eluga ja...“

„Mida iganes,“ segas Leon vahele, lugedes nõnda teema ammendatuks. Hatsune kahtlused polnud päris asjatud, kuigi Tibi polnud Leoni peamiseks eesmärgiks. Ta oli tõepoolest inglisaatusega päris rahule jäänud. Vähemalt ei lõigutud teda laval elusast peast (kui nii saab elava surnu kohta öelda) tükkideks, nagu Tibiga tehti.

Tibi vaikis süüdlaslikult ja kui Leon minekule pöördus, haaras neiu tal käisest. „Oota! Kuskohast ma sind tean?“

„Tsirkusest?“ pakkus Leon.

„Ei, varem... Kas oled varem ka ingel olnud?“

„Enda teada mitte. Miks sa küsid?“

„Sa meenutasid mulle kedagi,“ vastas Tibi ja lasi Leonil varrukast lahti. „Ma ei oskagi muud soovitada, kui et lase ennast kellegi teise kaitsjaks teha. Timukas pole nii julm kui esmapilgul tundub. Ta saab aru.“

„Mhmh,“ mõmises Leon, surus käed taskutesse ja kõndis mööda pikku kitsast koridori väljapääsu poole, Tibi teda nukra pilguga saatmas.

Loodetavasti etendus siiski toimub ja meie tants ei jäänud viimaseks, mõtles neiu. Muidugi toimub! Miks peaks Leoni ingliks või mitte ingliks olemine mõjutama etenduse toimumist?

„Jäädki siia seisma või?“ Tibi langetas pilgu, kuni see kohtus Mitexi suure rohekalt hiilgava silmaga. „Kodus pole midagi süüa ja sina unistad siin!“ jätkas tulnukas. „Täna on sinu kord süüa teha. Ja mind ei huvita põrmugi, et sina ei söö.“

„Jah,“ vastas Tibi alistunult ja sundis ennast liikuma.

„Juhtus midagi või?“ küsis tulnukas leebemal toonil.

„Ei, mitte midagi pole juhtunud,“ vastas Tibi. Tõepoolest, mitte midagi polnud juhtunud. Neiu peas kõlasid kordusrežiimil laulusõnad: 

„Vaikivad huuled, kui sisemus karjub. Enam me sinitaevast näha ei saa.“* 

Nagu paljusid muidki asju, ei suutnud ta meenutada, kuna ja kustkohast ta seda laulu oli kuulnud

.

Vennaskond "Reis kuule" 

 

Jälgedel

„Ma sain IP kaudu teada su venna koduse aadressi.“ Häkker vaatas võidukalt Nenale otsa. „Noh, mis sa arvad?“

„Et sul läks ikka neetult palju aega. Ta võib selle aja peale juba surnud olla,“ vastas Nena. „Kus ta elab?“

Häkker nimetas aadressi, mis ei asunud mitte ainult teises riigis, vaid ka selle riigi teises otsas.

„Oled sa kindel?“ küsis Nena. „Meil kuluks sinna jõudmiseks kaks päeva. Lennukiga sõites. Ja kuidas temasugune näljarott üldse nii kaugele reisida sai?“

„Ma olen täiesti kindel,“ vastas Häkker mitte nii väga kindla häälega. „Küllap ta reisis välismaale rasket raha teenima, nagu nüüdisajal moes on. Kas sina oled kindel, et ta on mängus?“

„Jah, ma nägin teda,“ vastas Nena. „Ta näeb mängus teistsugune välja, aga tema olek ja käitumine on jäänud samaks. Isegi nime väljamõtlemisega pole ta eriti vaeva näinud.“

„Vaat, kes räägib,“ muigas Häkker.

„Mina olen Nena ja ma näen välja just selline. Ükski mäng ei saa ega tohigi mind muuta,“ võttis Nena kaitsva hoiaku. „Hakkame minema või jääd siia?“

„Kohe või?“

„JAH!“

„Aga kes koertega jääb?“

„Neile on hoidja olemas.“

Nenal oli peale venna veel sugulasi. Nad olid isegi tema ja Häkkeri matustel käinud. Kõik peale venna, kellel oli juba siis liiga vähe aega...

Häkker ohkas sügavalt ja kahetses, et oli IP aadressi kaudu jälgi ajama hakanud. Ta pakkis sülearvuti õlakotti, olles enne visanud kiire pilgu peale lennukite väljumisaegadele, pani kingad jalga ja rahakoti taskusse.

„Hea küll, lähme siis.“

„Aga su töö?“ jäi Nena kõhklema.

„Kallis, internet on kõikjal. Ma saan oma tööasjad ilusti tehtud.“

„Peaasi, et sa Morganasse ei lähe. Meil ei ole enam administraatori õigusi ja väljalogimine on tunduvalt keerulisem.“

„Jah, ma mäletan. Keegi tahtis kohe minema hakata.“

Maastur numbrimärgiga 666 SAATAN jäigi sügavale metsa peidetud majakese ette, sest oleks linnas sõites äratanud liigselt tähelepanu. Nena ja Häkker läksid lennujaama jalgratastega ja jätsid needki linna piirile maha. Polnud kerge olla ametlikult surnuks kuulutatud, kuid võimalike elumärkide korral tagaotsitav.

 

Öö lapsed

Timukas trummeldas närviliselt sõrmedega vastu lauda. Ta oli ilmselgelt millestki häiritud. Kui Chika mehele kohvi valas, tänas Timukas viisakalt, kuid jättis joogi puutumata ja lasi sellel maha jahtuda. Lõpuks ei pidanud Chika enam vastu, virutas kohvitassi põrandale kildudeks ja hüüdis: „Mis kurat sul ometi viga on?“

Timukas vaatas naisele sõbralikult naeratades otsa ja vastas: „Ma kohe ei teagi, millest alustada. Kas sellest, et mul on närvihaige naine, kes määrib meie uut valget vaipa kohviga või hoopis sellest, et vampiirid on tunginud üle põrgu piiride ja söönud ära nii Klouni kui Köietantsija.“

Chika turtsatas vihaselt ja kõndis uhkel sammul toast välja. Ta ei kavatsenudki enda järelt koristada. Timukas jätkas sõrmeotstega lauaplaadile koputamist ning tema peas hakkas küpsema plaan.

***

„Ma ju ütlesin, et ärge ronige sinna, kuhu pole vaja!“ Paul tammus mööda keskaegse lossi troonisaali ringiratast ja heitis oma alluvate suunas tigedaid pilke. Ennist Hatsunet rünnanud miim, kelle kaelal polnud enam jälgegi mängukaardil tekitatud haavast, hargnevate silmadega võrksukki ja suures ulatuses ihu paljastavat kleiti kandev blondiin, kes meelitas oma ohvreid lõbutüdrukut mängides, ja umbes viieaastase poisi välimusega eriti näljane vampiirihakatis, seisid välisukse juures, pea alandlikult õlgade vahele tõmmatud. Nemad kolm olid keelust üle astunud ja põrgusse toitu otsima läinud.

„Aga sa ise käid ju kogu aeg Põrgus!“ protestis lapsenäoga vampiir. Paul jõllitas teda pilguga, mis paneks isegi kriiksuvad põrandalauad igaveseks vaikima.

„Kellena ma seal käin?“ küsis ta ülimaheda hääletooniga. Pauli puhul tähendas see, et ta oli raevus ja võis iga hetk enesekontrolli kaotada.

„Kassina...“ vastas poiss nüüd kartlikult maha vaadates.

„Just nimelt. Kassina,“ vastas Paul ikka veel sõbralikult. „Ma ei tapa Põrgus kedagi peale hiirte ja rottide, sest ma olen seal kass. Aga mida tegite teie?“

„Tapsime inimesi,“ piiksatas blondiin.

„Mitte lihtsalt inimesi, vaid tsirkuse inimesi!“ röögatas Paul. „Mul oli Timukaga kokkulepe, et me ei sega teineteist. Et tema hangib endale värdjaid igalt poolt mujalt kui vampiiride hulgast ning vampiirid ei näri tema värdjate kaelu. Mis te arvate, mis nüüd juhtuma hakkab?“

Süüdlased ei tahtnud selle peale isegi mõelda, mis edasi saama hakkab. Äkitselt surmrahulikuks muutunud Paul sikutas vargsi seinal rippunud jämedat nööri ning tõmbas korraga kõik kardinad akende eest, jäädes ise samal ajal varjulisse nurka. Karjuvate ja tulutult läbi lukustatud ukse põgeneda püüdvate vampiiride nahk kattus suurte põletusvillidega ning nad nägid välja palju hullemad kui Paul, kelle näo vasak pool koosnes auklikuks põlenud lihast.

„Olgu see teile hoiatuseks,“ lausus Paul kardinaid tagasi akende ette lastes. „Ja kaduge nüüd mu silmist!“ Seda ei lasknud patustanud endale kaks korda öelda. Paul ootas, kuni oli saali üksinda jäänud, ning muutis ennast kassiks. Loom ronis graatsiliselt nagu iluvõimleja riietest välja ja haihtus õhku.

http://img08.deviantart.net/93be/i/2003/12/5/5/gothic__dark.jpg

Tööpakkumine

Seekord Leoni magamisasemelt ei röövitud. Ta oli ärkvel ning vahtis tühja pilguga lakke, püüdes meenutada Põrgule eelnenud elu. Leoni suureks meelehärmiks oli suur osa mälestustest hakanud tuhmuma. Kas nad süstisid talle midagi sellel ajal, kui tiibu külge õmmeldi? Või kuulus mälu kustumine loomuliku osana hulluks mineku juurde, mida virtuaalis olemine tekitas? Kas tal üldse oli veel kuhugi tagasi pöörduda? Kui kaua tema keha sedasi toidu ja veeta vastu pidada võis? Leoni arvates oli ta Fata Morgana maailmas veetnud vähemalt nädala, kuid siin võis aeg vabalt teisiti kulgeda.

Tsirkuse laoruumis oli Leonile vaba nurgake eraldatud ning seal, katkise madratsi peal, ta lebaski. Ukse alt paistis kollane valgusetriip. Äkitselt triip kustus, kuigi Leon polnud eelnevalt kuulnud ühtegi sammu. Ometi pidi keegi seisma ukse taga. Kõlas vaikne koputus uksele.

„Sisse,“ vastas Leon tundes, kuidas tal kõhus külm klomp tekkima hakkab. Halb eelaimus ennustas, et külaliseks ei saa olla keegi, keda ta ootaks. Uks avanes ja valguse taustal kõrgus tume siluett.

„Meil on vaja rääkida,“ ütles külaline eelnevalt tervitamata.

„Aga palun! Räägi,“ vastas Leon.

„Mitte siin,“ lausus külaline kontrollivaid pilke enda ümber heites. „Tule kaasa!“ Leon tõusis vaevaliselt püsti ning järgnes külalisele.

„Miks sa seekord mind ära ei röövinud?“ küsis ta sosinal, kuid Timukas tõstis sõrme huultele ja sisistas.

„Mul polnud vaja sind röövida. Sa oled juba siin,“ vastas ta peaaegu hääletult. „Mul on sulle üks pakkumine.“ Milles pakkumine seisnes, ta veel ei rääkinud. Timukas hiilis mööda kaootiliselt valgustatud koridore kiiresti edasi, nii et Leon jõudis temaga vaevu sammu pidada. Lõpuks jõudsid nad pisikesse tuppa, mille keskel seisis vereplekiline laud. Seinad olid maast laeni täis suuri sahtleid. Selles toas olid taassündinud kõik tsirkuseartistid. Timukas tegeles oma lemmikhobiga edasi ka siis, kui mäng oli ammu kaotanud distsiplineeriva mõtte ning omandas salakauba staatuse. Labor polnud enam karistus, vaid lõbustusasutus neile, kes ei lamanud laual.

„Mul on sulle uus tööpakkumine,“ sõnas Timukas operatsioonilauale nõjatudes. „Sa poleks enam kaitseingel, kuid saaksid valvuritööga edasi tegeleda.“

Uus tööpakkumine? Leon lasi peast läbi kõik lühikese kaitseinglikarjääri jooksul toimunud sündmused. Enda arvates oli ta oma tööga hästi hakkama saanud. Kas Hatsune esitas ta peale kaebuse?

„Tegin ma midagi valesti?“ küsis Leon hääle värinat varjata püüdes. Hõbedase läikega terasest instrumendid läikisid kurjakuulutavalt sinakas valguses ja nekromandi läbitungiv pilk uuris teda kui röntgeniga.

„Ei, sa said väga hästi hakkama,“ vastas Timukas pikkamisi. „Selle pärast tahaksin ma, et sa hakkaksid tsirkust valvama. Täpsemalt siis tsirkuseartiste. Sa ei peaks seda kõike üksi tegema. Mul oleksid lisaks sinule veel mõned valvurid.“

„Miks ma neid valvama pean?“

„Sest suremus on liiga suureks läinud,“ vastas Timukas. „Ma suudan nad küll ellu äratada, aga mul on lisaks zombidele vaja ka elusaid inimesi. Kogu see laipade lagunemise aeglustamine ja muu jama...“ Timukas vangutas pead. „Ära tüütab, noh! Kujuta ette, et sul on õhtul etendus akrobaadiga ja siis selgub kümme minutit enne etenduse algust, et ta vedeleb kusagil rentslis ja sa pead hakkama teda ellu äratama. Nii ei saa!“

Leon noogutas agaralt. Kuigi ta oli Timuka väidetega nõus, poleks ta julgenud vastu vaielda ka siis, kui talle oleks öeldud, et ta peab hakkama maailma suurimaks idioodiks.

„Niisiis hakkad sa hoolt kandma selle eest, et vampiirid minu artiste ära ei sööks,“ võttis Timukas eelneva jutu lühidalt kokku.

„Aga libahundid?“

„Nad teavad, et minu inimestest peab eemale hoidma,“ vastas Timukas. „Koeri saab dresseerida, aga vampiirid on selleks liiga lollid.“

„Selge...“ Leon kõõritas ikka veel skalpelli, kääride ja sae suunas. „Ja mida ma täpsemalt tegema pean?“

„Sa pead tapma kõik vampiirid, kes Põrgu väravatest läbi astuvad.“

„Pea nüüd hoogu! Mõned tsirkuseartistid elavad linnas ja on ikkagi vampiiride poolt ohustatud.“

„Enam mitte,“ vastas Timukas. Ta sidus maski ette ja hakkas instrumentidega kolistama. „Ära karda, ma teen su ainult vampiiride vastu immuunseks. See pole valus.“

See oli valus. Nii väikeste operatsioonide puhul Timukas tuimestit raiskama ei hakanud.

Päästeoperatsioon

Vastupidiselt kõigile ootustele ja kartustele polnudki Nena venna elupaika raske üles leida. Nad ei pidanud isegi ust maha murdma, sest see oli lukustamata. Lisaks vaevu elusale noormehele leidsid nad toast noore neiu, kes viibis samuti sügaval virtuaalses unes. Nad olid pesemata, söömata, joomata ja tualetis käimata. Toas hõljus paks hingemattev lehk, mis ei häirinud põrmugi unne suikunud paari kohal ringi tiirutavaid kärbseid. Tundus, et neiu näeb mõnevõrra värskem välja, nagu oleks tema ühinenud mänguga pisut hiljem. Mõlemad mängijad pomisesid midagi omaette, liigutasid loiult käsi ning nende nägudel vaheldusid emotsioonid.

„Viime su venna minema ja las see tibi jääb siia,“ arvas Häkker.

„Kuidas me ta sinu arvates minema viime? Riputame enda seljale sildi: TAGAOTSITAVAD INIMRÖÖVLID?“ küsis Nena venna pulssi katsudes.

„Mille jaoks me siis üldse siia tulime?“

„Kutsuks neile kiirabi ja läheks ise kiiresti minema?“

„Kallis, me oleksime neile kiirabi kutsuda saanud ka siis, kui me siia tulnud poleks. Sa ju teadsid aadressi.“

„Ma tahtsin kindel olla,“ vastas Nena. „Imelik, minu teada elas ta üksi.“

Häkker kõndis mööda tuba ringi ja uuris kõike, kuni sahtlite ja neiu käekoti sisuni.

„Naise nimi on Roosi, aga ta on oma märkmiku kaanele suurelt kirjutanud Roxy. Ta ei ela siin. Kogu elamise peale on ainsad naisterahvale kuuluvad asjad kingad esikus ja käekott,“ vastas Häkker uhkelt nagu krimisarja uurija. Nena noogutas vastuseks, valides telefonis kiirabi numbrit.

„Aga kui nad meie nimesid ja seotust isikutega küsivad?“ muretses Häkker, sorides samal ajal neiu käekotis. „Ohoo, vaata, mis ma leidsin!“

„Siis ütle, et sa oled sõber või onupoeg või kes iganes,“ vastas Nena. „Lõpeta nüüd see tuhnimine, muidu peetakse meid veel murdvarasteks!“

Kiirabi lasi ennast kaua oodata, kuid tegutses lõpuks kohale jõudes kiiresti ja professionaalselt, kutsudes kohale ka politsei, kes konfiskeeris koheselt arvuti koos mänguga ja eraldas korteri kollase lindiga. Õnneks jäid nad Häkkeri ja Nena võltsdokumentida rahule, esitamata liigseid küsimusi, kuid neil keelati riigist lahkuda.

„Kurat! Nüüd peame jälle uued dokumendid hankima. Muidu jäämegi siia,“ vandus Häkker, kui nad olid korterist ja majast piisavalt kaugele jõudnud. „Kalliks läheb see sinu venna päästmine.“

„Nii kaua, kuni me pole mõrvas kahtlustatavad, ei huvita meie lahkumine kedagi,“ vastas Nena. „Minu arvates oli kogu see värk liiga ülepingutatud.“

„Keegi ei garanteeri, et nad ellu jäävad.“

„Meil on nüüd aega,“ lausus Nena mõtlikult. „Kuni nad haiglas tilgutite all lamavad, saan ma minna virtuaali ja teda ärkama veenda.“

Fata Morgana oli kui massihüpnoos, mis korra ajju kinnistatuna toimis ka ilma juhtmeteta. Kõik mängijad nägid sama maailma ja said omavahel suhelda nii kaua, kuni nad viibisid samal tasandil. Nena ei teadnud, millisel põhimõttel sidepidamine ilma võrguta töötas kuid ta teadis, et see on võimalik, sest oli kõik omal nahal läbi teinud. Inimese aju oli kui superarvuti, mille funktsioone tavakasutaja ei tundnud. Telepaatia oli täiesti olemas ja igati reaalne asi, kuigi meedias tembeldati mõtete ülekandmine, täpselt nagu hüpnooski, soolapuhumiseks. Oskamatus midagi kasutada ei välistanud selle olemasolu.

 

Teel Põrgusse

„Ma ei koli Põrgusse elama!“ Hatsune istus demonstratiivselt keset elutoa põrandat maha ja keeldus kaasa minemast. Aramis ja Muskel, kes hoolimata lühikesest kasvust ja kõhnast kehaehitusest suutis veoautosid paigalt tõsta, vahetasid pilke. Tibi kükitas Hatsune kõrvale ning püüdis teda ümber veenda.

„See on meie endi huvides. Sa ei saa linna jäädes oma eluga riskida,“ rääkis ta leebel toonil nagu ema jonniva lapsega.

„Timukas saatis mulle juba kaitseingli kannule. Mida mul enam karta,“ vastas Hatsune. „Ma olen ju kõigest libahunt, kes suudab kõik vastased üdini läbi külmutada. Minusugust nõrgukest peabki kaitsma.“

„Minu teada pole Leon enam sinu kaitseingel,“ täpsustas Aramis. „Ta tehti Põrgu valvuriks. Tema ülesandeks on vampiiride maha nottimine Põrgu piirides.“

„Heh, Paul ei saagi nüüd enam edasi-tagasi siiberdada nagu vanasti,“ naeris Muskel rämeda häälega. „Paras talle raisale!“

„Paul on üldse mingi imeloom,“ kommenteeris Mitex samal ajal asju pakkides. Tal oli kavas kõik kaasa võtta, mis seinte, lae ja põranda küljest lahti tuli. „Alguses oli ta libasurnu, siis oli ta juba libakass, nüüd on ta libakassist vampiir...“

„Aga endiselt surnud,“ lisas Gerberos. Tema varanduseks oli hiiglaslik raamatukogu, mille Muskel lahkelt auto peale tõstis. Soomustatud furgoon seisis otse majalobudiku trepi ees ning sellega olidki mehed Tibi ja tema majanaabreid kolima tulnud.

„Paki nüüd oma kleidid kohvritesse ja hakka tulema,“ muutus tavaliselt ülirahulik Aramis kärsituks. „Meil pole lõputult aega oodata.“

„Ma ei kanna töövälisel ajal kleite!“ hüüdis Hatsune. „Ma olen mees!“

Aramis ja Muskel irvitasid avalikult ning Tibi toppis pealetükkivat muiet alla surudes Hatsune asju suurde prügikotti. Kui kõigi pagas sai auto peale pandud ja Hatsune üksinda keset tühja tuba istuma jäi, ei jäänud temalgi enam muud üle, kui kaasa minna. Surnuaia vahetus läheduses asuv vana puumaja jäi maha koos arvukate mälestuste, mõnekümne roti ja ühe majavaimuga.

***

„Nii ei tohi teha,“ pomises Paul uskumatult pead raputades. Tal oli just keelatud Põrgusse siseneda, sest ta oli vampiir. Kuigi ta omas sellel hetkel üldse kassi kuju, ei lasknud valvur Hades teda ikkagi läbi, põhjendades oma tegu läbinägelikkusega.

„Tavalised kassid ei räägi,“ oli Hades öelnud. Lisaks lubas ta, et kui Paul piisavalt kiiresti jalga ei lase, ässitab ta kassile kolmepealise verekoera kallale. Paul kräunatas solvunult ja jättis otse põrgu värava ette mälestuse, mis prügimäel nagunii kedagi ei seganud, kuid asi oli põhimõttes. Tema, kes oli nii kaua Fata Morgana tsirkuses ennustajana töötanud! Tema, kes oskas lugeda inimeste mõtteid! Nad vahetasid ta mingi mustlanna vastu välja ja see eit ei osanud teha muud kui rääkida kõigile klientidele kristallkuuli kohal käsi väänates stamplausetest koosnevat juttu! Sama hästi oleksid nad võinud sinna panna rääkiva nuku.

Paul istus ikka veel prügimäe serval ja mõlgutas musti mõtteid, kui temast kihutas mööda laiguline soomusmasin. Värava juures hüppas kabiinist välja Aramis, kes rääkis midagi Tibist, Hatsunest ja kolimisest. Juhust kasutades hiilis kass auto alla ja haaras põhja alt kõigi küüntega kinni. Sedasi rippudes ületas ta edukalt Põrgu piiri. Tal polnud plaanis juua tsirkuseasukate verd. Põrgus leidus palju teisigi söögikõlbulikke inimesi. Paul tahtis kohtuda Timukaga ja temaga tõsiselt vestelda.

 

 

Kokkulepe

„Sulle sobib valge värv,“ sõnas Timukas ilma igasuguse sarkasminoodita, olles äsja avastanud tsirkuse lavatagusest minilaborist valgesse linasse mähitud Pauli. Ilmutis istus seina ääres põrandal nagu muumia ja naeris valjuhäälselt Chika üle, kes seisis temast nii kaugel, kui see pisikeses ruumis võimalik oli ning hoidis ühes käes enesekaitseks skalpelli.

„Chika, kullake, vampiiridele skalpell ei mõju,“ pöördus Timukas naise poole. „Võta parem see kirves sealt. Saad ühe hetkega pea maha koksata.“

Pauli naeratus kustus silmapilkselt. „Oota nüüd, ma tulin ainult rääkima!“ hüüdis ta.

„Aga muidugi,“ vastas Timukas lahkelt. „Räägi julgelt ja Chika hoiab seni kirvest käes ega tee sulle midagi.“

„Omavahel rääkima,“ lisas Paul Chika poole kõõrdpilke heites. „Kui soovid, võid ise kirvest mu kõril hoida, aga lase palun rääkida.“

Sõna „palun“ kasutamine oli Pauli puhul nii haruldane, et vampiiril pidi tõesti viimane häda käes olema. Timukas viipas peaga ukse poole. „Chika, palun mine paariks minutiks välja. Ma tulen varsti.“

„Mida?!“ Pruunisilmne neiu vahtis Timukat nagu põrunut ning hakkas siis meest kiiresti ja ohtrasõnaliselt jaapani keeles sõimama. Nekromant vaatas väikesekasvulist naist, kelle käed vehkisid nagu tuuleveski, naeratas õrnalt ja ütles midagi jaapani keeles. Chika vakatas poolelt sõnalt ning ta käed vajusid alla. Timukas embas oma naist, suudles teda huultele ja saatis ukse taha ootama. Paul, kellel polnud pärast inimeseks moondumist ühtegi riietuseset peale lahkamislaualt laenatud vereplekilise lina, küsis varjamatu uudishimuga: „Mida sa talle ütlesid?“

„Et ta on imekaunis, kui vihastab,“ vastas Timukas. „Millest sa rääkida tahtsid?“

„Jah, ta on tõepoolest ilus,“ nõustus Paul himuralt naeratades, kuid vahetas Timuka näoilmet nähes ja kirveteemalisi mõtteid kuuldes kiiresti teemat: „Ma tahtsin paluda sinult teenet. Sa suudad surnuid ellu äratada. Sa tegid kunagi minust zombi. Kas sa saaksid mind muuta tagasi selleks, kes olin varem? Ma ei taha enam vampiir olla. Pole kunagi tahtnud.“

„Tahad tagasi zombiks? Või hoopis arvutiviiruseks?“

„Ükskõik kelleks, peale vampiiri. Inimene olla oleks muidugi kõige parem, aga seda on vist palju palutud...“

„Aga mida ma selle eest vastu saan, kui sind inimeseks muudan?“

„Kas see oleks võimalik?“ Pauli silmad lõid särama nagu lapsel, kellele on antud lootust hinnalise kingituse saamiseks.

„Mida ma vastu saan?“ kordas Timukas. põrnitsedes Pauli pilukil silmil läbi paksude prilliklaaside.

„Ma...“ Sõnad takerdusid ja Paul vajas mõtlemiseks aega. „Mida sa tahaksid?“

„Kas sa raamatut mäletad?“

„Seda raamatut?“

„Jah, seda. Ma tahan raamatut, milles on kirjas Fata Morgana andmebaasi koodid.“

„Milleks? Sa ei saa nagunii ennast välja logida, sest su keha põles ära koos sinu hullumajaga.“

Timuka silmades välgatas korraks midagi, mis reetis, et ta polnud oma keha hävimisest teadlik. Ta oleks pidanud aimama, et nii pikaajalise mängus viibimisega ei saa keha normaalselt talitleda, kuid ta oli lootnud, et Nena tema maise kesta eest nii kaua hoolt kannab. Aga lood olid hoopis niisugused. Mitte kellegi peale ei saanud enam kindel olla.

„Raamatus on muudki vajalikku. Põhimõtteliselt on selles terve Fata Morgana. Mul on vaja raamatut, sinul on vaja inimeseks saada. Kas vahetame?“

„Tee mind inimeseks, siis ma toon raamatu.“

„Too raamat, siis teen.“

„Kui ma sellisena raamatut tooma läheksin, tapaksid su koerad mind kohe.“

„Kui sa siia tulid, ei tapnud sind keegi.“

„Ma tulin kassina. Raamatut ei saa ma kassina tuua,“ võttis Paul abiks hädavale. Tegelikult polnud kassiks olemine teda kunagi takistanud raamatut ära viimast.

„Aga ma tulen siis sinuga kaasa,“ pakkus Timukas.

„Kas sa pead mind päris lolliks?“ Pauli ainus kulm tõusis imestusest poole laubani. „Sa tapad mu kohe, kui oled raamatu tagasi saanud. Sa just mõtlesid sellest!“

„Hea küll,“ ohkas Timukas. Ta oli juba unustanud, et Paul suutis mõtteid lugeda. „Teeme ära. Sa saad inimeseks.“

Paul kallutas pea viltu ja kuulas hoolega Timuka mõtteid. Lõpuks ta noogutas.

„Olgu, ma usun sind. Mida ma nüüd tegema pean?“

Vastuse asemel osutas Timukas lahkamislauale ja mõtles: Ma ei hakka sind lahkama. Heida pikali ja sa ärkad inimesena. Paulil ei jäänud üle muud valikut kui käsku täita ja lauale heita. Justkui telepaatilise kutse mõjul astus tuppa Chika, värskelt punaseks värvitud huultel üleolev muie. Kuigi Paul ei osutanud vähimatki vastupanu, köitis Timukas ta rihmadega laua külge ja fikseeris pea terasest klambrite abil. Seejärel surus ta Paulile suhu moodustise, mis kattis kinni vampiiri teravad hambad, jättes hingamise jaoks vabaks ainult ninasõõrmed. Chika kummardus vampiiri näo kohale ning puhus tema kopsudesse mürgist auru. See mõjus kõigile – nii elavatele kui libasurnutele. Paul uinus, jättes mõtteis eluga hüvasti. Teadvuse varjutanud pimedusekardinale jäi eredalt kumama viimane mõte: Mul pole õrna aimugi, kus raamat on. Õnneks ei osanud Timukas mõtteid lugeda.

 

Ettepanek

*Jutus on kasutatud Ruja laulu "Rukkilõikus".

Tsirkusekõrts oli täna õhtul külastajate jaoks suletud. Ümmarguste laudade ümber istusid väsinud artistid, kellele oli antud kauaoodatud võimalus ennast täis juua ja hommikutundideni pidutseda. Need, kes istuda ei tahtnud, rippusid lae all või ronisid ämbliku kombel mööda seinu. Kondiväänajatest siiami kaksikud kõlkusid trapetsiga klaveri kohal, jalad kaelte taha väänatud, ja ajasid juttu pianistiga, kes ei teadnud, kumba pead rohkem vaadata, ilma et teine kadedaks muutuks. Klounimaalinguga Žonglöör, kes asendas vampiiride poolt ära söödud Klouni, loopis baarileti taga pudeleid nelja käega, sest ta oli Timukalt sünnipäevakingiks kaks tükki lisaks saanud. Aramis leegitses tavapäraselt baaripukil, kuni Mitex vahtkustuti tema peale tühjendas. Muskel hooples minevikus korda saadetud vägitegudega ning lubas koguka Habemega Naise väikese sõrme abil üles tõsta. Kokku lükatud laudade ümber lobises suurem hulk akrobaate ja köietantsijaid.

Hatsune ja Tibi istusid oma laua taga kahekesi ja vaikisid nagu pensionäridest abielupaar. Kumbki neist ei leidnud õiget jututeemat.

„Ei tea, millega Timukas jälle tegeleb?“ küsis Tibi pilguga üle baarisolijate libistades. „Viimasel ajal on teda harva väljaspool etendusi ja proove näha.“

„Küllap vorbib värdjaid juurde,“ arvas Hatsune. „Tal on nüüd mingi vampiirivastane programm käsil.“

„Ah nii,“ vastas Tibi. „Leon mainis midagi. Temast tehti ka vampiirikütt.“

„Jumal tänatud!“ ohkas Hatsune. „Vähemalt ei jõlgu ta enam minu kannul.“

„Jah,“ vastas Tibi, jäädes tühjusesse põrnitsema. Miski näris teda seestpoolt. Mitte vaglad või muud satikad, vaid hinges näris kummaline rahutus.

„Tibi,“ ütles Hatsune ja võttis tal ettevaatlikult käest. „Ma mõtlesin, et äkki... Noh, Põrgu äärealadel on maju, mida antakse poolmuidu ära ja...“

Tibi ei vastanud ühtegi sõna.

„Tibi, kas sa oleksid nõus minuga koos elama hakkama?“ küsis Hatsune ühe hingetõmbega.

„Me juba elame koos,“ vastas Tibi. „Teisel korrusel, pisikeses toas koos Mitexi ja Gerberosega. On sul veel midagi meelest läinud?“

„Ma mõtlesin, et...“ kokutas Hatsune. „Päris kahekesi. Ilma Mitexi ja Gerberoseta. Et me... Sina ja mina...“ Noormees punaseks värvunud nägu moodustas helesiniste juustega totra kontrasti, mida hämaras baaris õnneks eriti näha polnud. Hatsune tavapärasest jäisusest polnud enam jälgegi. Ta kohmitses midagi tasku kallal ning järsku läikis Tibi sõrmes helesinise kiviga kihlasõrmus. Neiu üllatunud pilku nähes ütles Hatsune kiiresti: „Sa ei pea kohe vastama. Mõtle nii kaua, kui tahad.“

„Ei,“ vastas Tibi pead raputades ja hakkas hüsteeriliselt naerma, endal pisarad silmist voolamas. Teiste tsirkuseasukate pilgud pöördusid neile. Tibi tõusis toolilt ja jooksis uksest välja, jättes Hatsune üksinda tähelepanu keskpunkti. Siiami kaksikutega rääkinud pianist poetas naistele kiired vabandused, astus poodiumilt alla ja kummardus Hatsune kõrva äärde, küsides: „Kas toon sulle midagi kangemat juua?“

Hatsune noogutas vastuseks. Tema silmad olid suletud, sest ta ei tahtnud näha kolleegide parastavaid pilke. Polnud tarvis olla geenius taipamaks, mis oli juhtunud. Peagi ilmus Hatsune ette lauale klaas kangema kraamiga. Libahunt neelas selle ühe sõõmuga ja nautis tunnet, kuidas alkohol mööda keha sooja lainena laiali valgus. Sisemine soojus ei olnud aga piisav, et sulatada jääd, mida Hatsune enda ümber tekitas.

„Sa külmetad sedasi neiud ära,“ ütles pianist, kes oli märkamatult uuesti tema selja taha ilmunud. „Vaata, mõned juba lõdisevad. Äkki lähme õue?“

„Okei,“ vastas Hatsune monotoonselt. Nii raske oli sisemuses mässavaid emotsioone endas hoida. Ta oleks tahtnud laamendada, karjuda, kellelegi kõrri karata, tappa nii kaua, kuni jõud otsa saab ja lõpuks iseennast oksa tõmmata. Kuid seda kõike ei saanud teha siin, teiste ees. Pianist Erni kõndis fännidele õhusuudlusi jagades ja sulise kaabuga lehvitades väljapääsu poole, murtud Hatsune tema järel. Maja nurga juures pani Erni suitsu ette ja pakkus Hatsunele.

„Ma ei suitseta,“ vastas Hatsune, kuid võttis pakutud sigareti siiski vastu. Pianist tõmbas paar mahvi, enne kui küsis: „Mis teil juhtus? Läksite tülli?“

„Võib ka nii öelda,“ vastas Hatsune. „Ta jättis mu maha.“

„Nii kohe ütleski või?“

„Ei, aga...“

„Aga?“

„Ma tegin talle ettepaneku ja tema vastas eitavalt.“

„Või kohe ettepaneku...“ Erni muigas tahtmatult, kuid tõmbus kohe tõsiseks ja pani käe Hatsune õlale. „See ei tähenda veel, et ta su maha jättis. Las rahuneb natuke. Äkki tuli su ettepanek talle liiga ootamatult.“

„Mida sina ka tead?“ Hatsune niuksatas haledalt ja lõi rusikaga vastu seina. Niuksumisest said valuoiged.

„Rahune nüüd, muidu teed endale veel tõsisemalt viga,“ lohutas Erni. „Ega mina ei teagi midagi. Ma ei teadnud isegi seda, et sul oli Tibiga suhe. Olin küll kuulnud, et te kõik ühe katuse all elate, aga ma pidasin sind... Pole tähtis.“

„Pidasid mind naiseks? Homoks? Värdjaks?“ Hatsune hakkas omaette itsitama. „Persse kõik! Mida ma lootsin? Mida kuradit ma ometi lootsin? Aga Leoni löön ikkagi maha.“

„Mida tema sulle tegi?“

„Ma võin kihla vedada, et tal on Tibiga suhe. Pärast tema tulekut läks kõik perse.“

„Hatsune, või mis su nimi päriselt oligi, naisi on kogu maailm täis. Ei tasu ühe pärast sedasi hulluks minna. Mul on ka suhteid luhta läinud. Ma tean väga hästi, mida sa praegu läbi elad. Aga see läheb üle. Kunagi kindlasti.“

„Jah, võta üks peatäis viina selle peale!“ soovitas ei tea kustkohast välja ilmunud Aramis. Ta lehkas kõrbenud riide ja alkoholi järgi ning oli ikka veel kaetud valgete vahutükikestega. Käes hoidis ta poolikut viinapudelit.

„Mul on ka kusagil naine ja mõned lapsed.“ Aramis rüüpas pudelist sõõmu ja jätkas: „Aga praegu olen ma siin ja see tähendab, et kallist aega ei tasu muretsemise peale raisata, kuni on, mida juua.“

Lohutajaid tuli üha juurde ning igaühel oli mõni nõuanne varuks. Hatsune seisis nende keskel, tuhaks põlenud sigaret peenikeste sõrmede vahelt pudenemas, juuksed niiskele näole kleepunud ja pisarad aeglaselt mööda põski voolamas. Itsitamisest oli saanud võigas kivistunud irve. Hatsune ei kuulnud üksikuid sõnu. Kõik hääled sulasid ühtlaseks müraks ning soov põgeneda muutus üha tugevamaks. Ülahuul hakkas vaevumärgatavalt tõmblema ja lihased pinguldusid. Keha kattus üleni sinakashallide karvadega ning muutus riiete jaoks liiga väikeseks. Lohutussõnu jaganud tsirkuseartistid tõmbusid instinktiivselt kaugemale, lastes hundil põgeneda. Asfaldile maha jäänud riided korjas Erni üles ja viis garderoobi. Teised ootasid, kuni hunt silmist kadunud oli, ja hakkasid siis omavahel temaga juhtunu üle arutlema. Öises tehistaevas kumav kunstlik täiskuu heitis tsirkusele hõbedast valgust ja üle kõnepomina kõlas Aramise kähisev bass: „Memm kinkis mulle kar-ra-biini ja taat tõi ne-li padrunit!“*

Tagasi õue tulnud Erni ühines temaga ooperlikul tenoril: „Ja õeke see tõi meremiini ja veli neli pagunit.“

„ Mul karmanis on parabellum, on karmanis ka aatompomm,“ jätkasid nad koos laulmist, kuni keegi, kelle und häiriti, nad kolmanda korruse aknast külma veega üle valas. Üleüldises möllus ei kuulnud keegi kaugelt kostuvat südantlõhestavat hundiulgu.

Jalutuskäik zombiga

Alguses Tibi jooksis. Jalad liikusid automaatselt, kuni jõud otsa sai ja Tibi hingeldama hakkas. Kui imelik – süda verd ei pumpa, aga kopsud hingavad õhku küll, mõtles ta seisma jäädes. Käsi rinnale tõstes märkas ta, et sõrmus oli ikka veel tema sõrmes. Kivi helkis kuuvalguses nagu kassi silm. Tibi püüdis sõrmust ära võtta, kuid hõbedast rõngas kiilus sõrmenuki taha kinni ja ei liikunud enam edasi. Oli see ikka hõbe? Libahundid ei pidanud ju hõbedat välja kannatama. Sellisel juhul valge kuld? Hatsune pidi ikka neetult kaua raha koguma nii väärtusliku sõrmuse kinkimiseks.

„Kõtt, süütunne!“ ütles Tibi iseendale. Väärtuslik või mitte, aga üks kalliskiviga rõngas ei kohustanud teda veel abielluma. Eemal sillerdas must veepind ja tänavalaternate valguses joonistusid välja silla kontuurid. Sinnapoole Tibi oma sammud seadiski. Ta ronis käsipuu peale, istus ja lasi jalad vee kohale rippu. Kui sõrmus vette visata, siis lahustuks see paari sekundiga, sest Igaviku jõgi sai alguse linna keemiatehase juurest ja ei voolanud asjata prügimäe all. Õnneks ei tundnud Tibi lõhnu. Enamus Põrgu elanikest oli kaotanud lõhnataju, sest siinset õhku oleks saanud peaaegu noaga lõigata. Jõe kohal keerlesid hägused udupilved ja siin-seal hulpis prügi, mida söövitav vedelik lahustada ei suutnud.

Kui ikkagi visata sõrmus vette? Tibi väänass sõrme käe küljest lahti ja võttis sõrmuse üle murtud kondi ära. Ehet teise käe rusikas hoides kasvatas ta sõrme oma kohale tagasi. Nüüd oli sõrmus vaba.

„Aga miks sa ei viska?“ sosistas Paul. Tibi võpatas ja sõrmus libises tal käest, kukkudes vaikse plumpsatusega vette. Tibi oleks samuti jõkke pudenenud, kui Paul poleks temast kinni haaranud.

„Nii tähtis oli see sõrmus sulle, et tahtsid kohe järgi minna?“ noomis Paul Tibi sülle võttes ja üle käsipuu tagasi sillale tõstes. Neiu vahtis teda hirmunult, kortsutas kulmu ning küsis: „Sa polegi vampiir?“

„Ja kui oleksin? Sinus ei voola verd,“ vastas Paul. Tema erevalge jaki õlgadel helkisid kuldsed pagunid. Timukal polnud talle tsirkuse kostüümilaost midagi muud selga anda. Oli küll valgeid kleite ja trikoosid, kuid neid keeldus Paul vastu võtmast.

„Mis sõrmus see sul oli?“ küsis ta, tundes ennast pisut halvasti väärtusliku ehte hävitamise pärast.

„Kihlasõrmus,“ vastas Tibi poolsosinal. Neiul polnud aimugi, miks ta suvalise vampiiriga nii isiklikel teemadel vestleb. Võib-olla oli tal lihtsalt vaja kellegagi rääkida. Ta polnud ammu kellelegi südant puistanud. Hatsunega ei saanud rääkida. Ta solvus kergesti, hakkas tujutsema ja märtrit mängima. Süüdistas teisi endale liiga tegemises ning ei kuulanud kunagi teiste muresid, sest tema enda probleemid olid alati esikohal.

Paul taganes sammu võrra. Ta oli lugenud Tibi mõtteid ja säärane murede laviin hirmutas teda. „Oota, see tüüp, kes mu kunagi kaardimängus võitis, see siniste juustega hunt, kinkis sulle sõrmuse?“ küsis ta, valmistudes pikema hala kuulamiseks. Meeleheitel naisterahvast ei sobinud sedasi üksi jätta. Mine tea, äkki hüppabki veel sillalt alla. Neetud, kas Timukas keeras mind inimeseks muutes emotsioonidele vinti juurde, et sellised mõtted pähe tükivad? kirus Paul ennast mõttes. Tibi oli tal kunagi lõualuu paigast löönud ning nüüd muretses ta selle plika vaimse seisundi pärast. Mees, nõrkus on su nimi, eriti naisolendite juuresolekul...

„Pole tähtis,“ vastas Tibi Pauli poole selga pöörates. „Nagunii oleksin jõkke visanud.“

„Tüübi või sõrmuse?“

Tibi turtsatas naerma, kuid ei vaadanud endiselt Pauli poole.

„Aga kuidas sa siia said? Kas vampiirikütid ei tee piisavalt head tööd?“ vahetas ta teemat.

„Ma pole enam vampiir ja teistel keelasin ma siia tulla. Mitte, et nad kuulaksid...“

„Sa pole enam vampiir?“ Tibi pöördus välgukiirusel ümber ja silmitses Pauli nägu. „Näita hambaid!“

„Mida?“ küsis Paul naerma puhkedes ja nõnda temale antud käsku täites.

„Ei ole jah vampiir,“ nõustus Tibi. „Aga kuidas see ometi võimalik on? Vampiire ei saa inimesteks muuta.“

„Vampiiriks olemine on vere kaudu nakkav haigus nagu süüfilis. Ma sain vastumürki. Tegelikult pole ma veel päris inimene, aga paari nädala jooksul peaks asi korda saama. Otsest päikesevalgust ma veel hästi ei talu.“

„Tulid tagasi Põrgusse elama?“

„Kodu on ikka üleval...“

„Miks sa siis siin oled?“

„Koju hakkasin minema,“ vastas Paul. „Aga sina jäid teele ette.“

„Ma astun kohe kõrvale,“ ütles Tibi silla servale tõmbudes. „Mine koju.“

„Ja sina?“

„Pean ka sinu juurde tulema?“

„Ei... Sa tahad tulla?“ Pauli hääles kõlas lootusrikas noot.

„Mitte seda!Tegin ainult nalja.“ Tibi köhatas ja jäi mõtlikult vett silmitsema. Koju minna ta ei tahtnud, sest seal oleks teda oodanud Hatsune. Armukade mees hakanuks kohe küsima, kuhu sõrmus kadus ja miks ta ettepanekut vastu ei võtnud. Üles, eelmisse elukohta, oli pikk maa ja pimedas hulkus ringi palju ebameeldivaid elukaid, kes ei saanud talle viga teha, aga olid siiski hirmutavad...

„Minu kodu on lähemal,“ ütles Paul. „Ma kuulen, mida sa mõtled. Aga sa võid ikkagi rääkida. Kui soovid.“

„Miks sa mind enda juurde kutsud?“

„Kutsusin või?“ Häbematu irve reetis Pauli kavatsusi, kuid Tibi ei tahtnud endiselt üksinda koju kõndida. Samas võis ta lasta ennast saata.

„Lähme jalutame,“ viipas Tibi käega. „Räägi mulle, mis su näoga juhtus.“

„Õnnetus juhtus,“ vastas Paul Tibile järgi minnes. „Jutusta parem sina. Äkki mõtled veel ümber ja lähed koju tagasi.“

„Ei lähe!“

„Miks?“

„Tahan üksi olla.“

„Näha on.“

„Mitte niimoodi üksi. Ma ei taha Hatsunega koos olla. Ta arvab, et mul on keegi teine, aga mul pole. Tahan lihtsalt rahu.“

„Leon pole sellega kuidagi seotud?“

„Mis temast?“

„Sa mõtlesid tema peale mitu korda samal ajal, kui ütlesid, et sul pole kedagi teist.“

„Ta meenutab mulle kedagi.“

„Hapet.“

„Keda?“

„Kas sa Kabelidiskot mäletad?“

„Ei, aga mulle on sellest palju räägitud.“ Jahe tuulehoog pani napis riietuses neiu külmast värisema. Paul võttis jaki seljast ja heitis Tibi õlgadele, püüdes samal ajal hammaste plagisemist tagasi hoida. Alles ta sai inimeseks, nüüd jääb veel haigeks ka.

„Hape oli kunagi üleval hauakaevaja,“ jutustas Paul. „Siis tegi Timukas temast ingli ja saatis põrgusse, deemoniks. Temast sai sinu kaitseingel. Sa kutsusid ta vaimude äratamise loitsuga kogemata välja ja teispoolsuse värav jäi lahti. Kabelidisko ajal ärkasid surnud ellu ning sinust sai üks ilus laip. Sinust ja paljudest sinu sõpradest.“

„Kuidas Leon selle ingliga seotud on?“

„Ta sai siia saabudes endale Happe keha.“

„Siia saabudes? Keha? Mitte midagi ei saa aru.“

Paul avas suu, kuid sulges selle kohe. Kui ta oleks Tibile öelnud, et terve nende elu on ainult arvutimäng ja kehad tühipaljad avatarid, oleks neiu peast päris segi läinud. Just nagu siis, kui Tibi kehas oli kirjanik, kes üritas endale uut elu kirjutada, et mängust välja pääseda.

„Leon ongi Hape, aga ta ei mäleta enda eelnenud elu,“ võttis Paul teema lühidalt kokku. „Ajalugu kordus ja Timukas pookis talle uuesti tiivad selga.“

„Nii et ta ei mäleta mind,“ ohkas Tibi. „Vaata, varsti hakkab koitma.“ Põrgus päikest ei paistnud, kuid kuu hakkas tuhmuma ja roosaks tõmbuv taevas andis märku tehispäikese peatsest sisselülitamisest.

„Kurat, ma ei jõudnudki täna öösel üles,“ vandus Paul. „Ma ei kannata päikesevalgust.“

„Jää siis Põrgusse.“

„Mis mul üle jääb...“ Kõndimisest valusad jalad ei kuulanud enam sõna ja Paul vajus bussipeatuse pingile istuma. Rõske hommikune udu tungis läbi särgi kontideni välja. Näljatunne näris magu. Nälg inimeste toidu, mitte vere järele, oli imelik ja võõras tunne. Kuna ta üldse viimati midagi normaalset sõi?

„Su kõht koriseb,“ konstateeris Tibi. „Toon sulle midagi burgeriputkast?“

„Pole vaja,“ vastas Paul kangelaslikult kannatades ja aevastas. Immuunsüsteem jäi vist paigaldamata. Tibi laotas jaki hoolitsevalt Pauli õlgadele tagasi ja istus tema kõrvale.

„Mida sa nüüd inimesena teha kavatsed?“ küsis ta.

„Lubadust täita,“ vastas Paul. „Ma andsin ühe lubaduse ja kui ma seda ei täida, saab minu uus elu üpriski lühike olema.“

„Mida sa lubasid?“

Enne kui Paul vastata jõudis, käis hele sähvatus, mis põletas augu eksvampiiri jakikäisesse ja pingi seljatoe sisse. Leon - sähvatuse põhjustaja - vahtis Pauli, kulm kortsus.

„Miks see ei mõjunud? See pidi ju vampiiridele mõjuma.“

„Ma pole enam vampiir! Tahad ka hambaid vaadata?“ karjatas Paul viimaseid jõuvarusid kokku võttes. „Mida kuradit sa mu jakiga tegid?“

„Tugev UV-kiirgus,“ vastas Leon sinakat leeki peopesas hüpitades. „Ma olen nüüd täisvärdjas. Tiibadega tuleloopija.“

„Kõrvetad suvalisi ette sattuvaid inimesi ja küsid alles pärast tapmist, kas oli vampiir või mitte,“ lausus Paul süngelt jakikäises olevat auku uurides. „Mille jaoks sul tiibu tarvis on?“

„Timukas ei viitsinud neid ära võtma hakata,“ vastas Leon ja istus pingi teise serva Pauli kõrvale. „Hommik saabub.“

„Ei või olla! Pärast ööd tuleb hommik,“ vastas Paul.

Tibi oli kogu selle aja vaikinud ja saapaninasid põrnitsenud.

„Mis temal viga on?“ küsis Leon Tibi poole osutades. „Segasin teie jutuajamist?“

„Tal on armuasjad,“ vastas Paul. „Saatis oma kuti pikalt.“

„Ei saatnud!“ hüüdis Tibi. „Mul polnudki mingit kutti! See kõik oli arusaamatus.“

„Ah selle pärast Hatsune mööda linna ulguski,“ taipas Leon. „Tahtsin temalt küsida, mis juhtus, aga tema ainult urises ja jooksis minema.“

„Ega ta mingeid lollusi ei teinud?“ küsis Tibi. „Jõkke ei hüpanud? Kellelegi kallale ei läinud?“

„Ei tea. Mul polnud aega teda vahtida,“ vastas Leon. „Mis teil siis juhtus?“

„Ta viskas oma kihlasõrmuse jõkke,“ ruttas Paul rõõmsalt seletama. „Hatsune tegi talle ettepaneku ja Tibi jooksis selle peale minema.“

Punastav Tibi ei teadnud enam, kuhu vaadata. Kogu Põrgu teadis, mis juhtus. Kuidas ta nüüd tsirkusesse tagasi läheb?

„Ja sinul, Leon, soovitan ma Hatsune nägemisulatusse mitte sattuda,“ lausus Paul endiselt irvitades.

„Mida mina tegin?“

„Sa tead ise paremini, mida tegid,“ vastas Paul ja tõusis pingilt püsti. „Hakkan nüüd minema. Saage ilusti hakkama ja ärge rumalusi tehke.“

„Kuhu sa lähed?“ küsis Tibi. „Sa ei saa koju minna ja raha pole sul vist samuti, et süüa osta.“

„Ta tahab süüa?“ küsis Leon ning tõusis samuti üles. „Kuule, Paul, ma saan sulle natuke anda, et tänase päeva üle elaksid.“

„Ei, ma ei taha su raha,“ tõrjus Paul. „Miks sa üldse mulle raha anda tahad?“

„Südametunnistus käsib,“ vastas Leon. „Mine söö midagi, enne kui kokku vajud.“

Sõnagi lausumata võttis Paul raha vastu, embas Tibi, suudles teda põsele ja kõndis kiirel sammul majade vahele. Leon saatis teda pilguga ja pöördus siis Tibi poole.

„Mis sul ikkagi juhtus?“

Vastuse asemel puhkes Tibi nutma ning Leonil ei jäänud üle muud, kui lasta oma pintsaku õlg pisaratega läbi leotada.

Naised on nii kuradi kummalised. Ainult nutavad või karjuvad su peale, mõtles Leon masinlikult neiu takuseid patse silitades ja silmapiiril kõrguvaid võllapuid silmitsedes. Hommik oli alanud nii Põrgus kui maa peal.

 

Pole kerge olla inimene

„Hei, Paul!“

Kiirtoitu nosiv värske inimene võpatas, tõmbas suutäie kurku ja hakkas läkastama. Teda kõnetanud Nena koputas abivalmilt rusikaga Pauli seljale. Koerad urisesid eks-vampiiri peale ning üks neist oli sedavõrd lähedal, et tema sülg oleks äärepealt sulatanud augu nii Pauli kinganinasse kui selles olevasse varbasse.

„Vaevalt jõuan surelikuks saada kui kõik mind juba tappa tahavad,“ kähises Paul, kui oli hingamise enam-vähem korda saanud. „Mida sa tahtsid?“

„Sind tappa muidugi,“ vastas Nena ilmsüütu ilmega.

„Ma suudan endiselt mõtteid lugeda,“ lausus Paul silmi pilukile tõmmates ja Nenat teraselt põrnitsema jäädes. „Vastuseks su arvukatele küsimustele: jah, ma olen nüüd tõepoolest inimene ja seda tänu Timukale. Jah, ma tean, kus asub Leon ja nüüd tean ma ka seda, et ta on sinu vend. Timukas pole hulluks läinud, mul oli temaga kokkulepe.“

„Sa ei vastanud, kus mu vend on,“ tuletas Nena meelde, tõmmates samal ajal koerte jalutusrihmu koomale.

„Ma nägin teda äsja, vaat sealpool. Istus koos Tibiga pingil,“ näitas Paul. „Kas sa viimast uudist Tibi kohta juba tead?“

„Uudist?“

„Tibi saatis Hatsune pikalt ja ta vist sebib Leoniga,“ seletas Paul. „Aga ma pean nüüd liikuma. Mul on vaja enne õhtut natuke magada, kuid mul pole veel kohta, kus magada.“

Nena muutus väga tõsiseks ning tõstis ühe käe üles, paludes Paulil peatuda. Asjaolu, et Leonil võis olla Morganas keegi, kelle pärast ta tahtis seal olla, purustas lootuse veenda Leoni mängust väljuma.

„Kas Leon teab, kustkohast ta tuli? Kas ta tahab tagasi minna?“ küsis ta.

„Vist mitte. Mis siis?“

„Kas raamat on sinu käes?“

„Nüüd tahavad kõik minult raamatut... Ei ole, aga ma otsin selle üles ja viin nagunii Timukale. Küll sa siis tema juures loed.“

„Järelikult ei saa teda välja logida,“ ütles Nena rohkem iseendale. Paul põrnitses teda, friikartul poolel teel suu juurde ja kuulas tähelepanelikult iga mõtet.

„Timukas teab juba, et tal pole keha,“ ütles Paul. „Mina rääkisin talle. Ei, ära lase koeri lahti! Ma ei teadnud, et ei tohi rääkida!“

„Kui ta teab, milleks talle siis raamatut vaja?“ imestas Nena.

„Administraatori õiguste taastamiseks muidugi.“

„Põrgus? Kas ta ei teagi veel, et Saatan tuli tagasi?“

„Vaevalt Timukas tal uuesti valitsema hakata lubab.“

„Kelle poolel sina oled, Paul? Saatana või Timuka?“

„Oleneb,“ vastas Paul laialt irvitades, nii et friikartuli tükid hammaste vahelt paistsid.

„Mida sa tahad?“ küsis Nena. „Meie pakuksime sulle kaitset Timuka sõdurite eest. Meil on terve Põrguinglite armee.“

„Kui Timukas raamatu saab, muudab ta teie Põrguinglid kärbseparveks.“

„Aga tal pole veel raamatut.“

„Sinul samuti mitte.“

„Kas sul on vähimatki aimu, kus raamat olla võiks?“

„Võib-olla... Aga miks ma seda sulle ütlema peaksin?“

„Ei pea,“ vastas Nena ennast minekule seades. „Eks sa kerja edasi ja otsi üksinda oma raamatut, kuni mõni vampiir su nahka paneb. Sa oled nüüd ju ainult inimene.“

„Mitte päriselt. Ma oleksin juba maa peal, kui päikest kannataksin.“

„Kurb lugu tõepoolest,“ nõustus Nena koerte kannul eemale jalutades. Tema jaoks oli vestlus lõppenud.

„Ja sina ise? Kas sa suudad tagasi minna või on su keha juba ära mädanenud?“ hüüdis Paul talle järele, kuid vastust ei tulnud. Paul virutas vihahoos jalaga vastu teel vedelenud kivi, kuid oli oma võimeid üle hinnanud ja tundis taas, mida tähendab valu. Inimene olla polnud sugugi kerge.

***

Kui Nena Paulil näidatud kohta jõudis, polnud seal enam Leoni ega Tibi. Tsirkusest ei tasunud neid otsida, sest vaevalt nad ennast tekkinud segaduses avalikult näidata julgesid. Kus nad siis olla võisid? Kuulduste järgi oli Tibi koos kaaskonnaga kolinud tsirkusesse elama, aga Leoni kohta puudusid igasugused andmed peale selle, et ta Morganas etendusi andmas käis ja vampiire küttis. Kus ta küll elada võis? 

 

Saladused

„Siin sa siis eladki.“ Tibi vaatas hindava pilguga roostetavat vagunelamut, kuhu Leon hiljuti sisse oli kolinud. Laual vedelesid pesemata nõud ja laua all tühjad pudelid. Akna all seisis üles tegemata voodi, taburetil kõrgus virn raamatuid. Voodi jalutsisse olid kuhjatud puhtamad riided ning mustemad paistsid kraanikausi kõrval oleva räämas pesumasina luugist välja.

„Jah,“ vastas Leon, oskamata edasi käituda. Istet pakkuda ta ei julgenud, sest taburetid olid liiga räpased. Seisma ei sobinud külalist samuti jätta. Tibi võttis ilma luba küsimata voodil istet ja hakkas raamatuid sirvima.

„Ma pole veel jõudnud arvutit hankida ja nii ma siis oma vaba aega sisustan,“ vabandas Leon. Enamus raamatuid olid erialased – mustkunstist, kuid leidus ka ilukirjanduslikke teoseid.

„Sedasi üksi oledki?“ küsis Tibi. Ta oli harjunud, et tsirkuses elati alati hulgakesi koos.

„Nojah,“ kehitas Leon õlgu. „Harjumuse asi.“ Ta keerles ühe koha peal ringi, otsides meeleheitlikult midagi, mida sobiks Tibile pakkuda. Neiu oli zombi. Mida zombid söövad ja joovad? Toorest liha? Ajusid? Verd? Ühtegi neist Leoni külmkapis ei leidunud. Tibi lehitses raamatut, kuid oli näha, et tema mõtted viibivad mujal.

„Ma ei tohiks siin olla. Annan Hatsune kahtlustele veel rohkem alust,“ arutles ta.

„Saadan su tsirkusesse tagasi?“

„Ei!“

Nüüd oli Leoni mõistus päriselt otsas. Ta istus Tibi kõrvale voodiservale ja vahtis koos temaga avatud raamatut.

„Jäämegi siia niimoodi?“ küsis ta, kui sedaviisi kümme minutit möödunud oli.

„Ma ei tea,“ vastas Tibi. „Ma ei tea enam midagi. Isegi seda ei tea, kes ma olen.“

„Sina oled Tibi nimega Veronica.“

„Kas ma ikka olen? Lugesin päevikust, et olin ennast mingil ajaperioodil meheks pidanud, siis sai minust järsku Veronica... Aga äkki ma olen tõepoolest naise kehasse vangistatud mees?“

„Kummale poole orientatsioon kisub?“

„Ei tea...“

„Hatsunega koos elades ongi raske aru saada,“ nõustus Leon. „No kas sa tahaksid, et ta oleks rohkem mees või naine? Kui sul oleks valida.“

Tibi kehitas õlgu. Äkitselt jäi ta pilk pidama raamatuvirna kõige alumisele raamatul. Ta tõmbas välja põlenud äärte ja kolletanud lehtedega loitsuraamatu. Sama teose, mille abil Tibi oli kunagi teispoolsuse väravad avanud ja surnud ellu äratanud.

„Kust sa selle leidsid?“ küsis ta.

„Vedeles siin, kui sisse kolisin,“ vastas Leon. „Keegi oli seda vist lõikelauana kasutanud. Isegi tuli pole raamatule palju kahju teinud.“ Tugevaid nahast kaasi katsid tõepoolest lisaks põletusjälgedele arvukad noalõiked.

„Peida ära!“ sosistas Tibi. „Timukas otsib loitsuraamatut juba pikemat aega. Mine sa tea, mis ta sellega korda saata tahab. Kui mina kunagi siit ühe loitsu lugesin, tõusid koolnud hauast ja rebisid mu tükkideks. Ja oma kaitseinglit hakkasin ma samuti nägema...“

„Kumb hullem oli? Koolnud või kaitseingel?“

Sina olidki see ingel, mõtles Tibi ja oleks punastanud, kui tema soontes verd voolanuks. Mitu korda saab üks ja sama tüüp tema suhteid purustada? Retsi poos ingel riidekappi üles. Mida ta küll Hatsunega teha võib?

„Peida ära,“ kordas Tibi ja haaras raamatu enda kätte. „Ma peidan ise ära. Mis luuk see sul põrandas on?“

„See avaneb vaguni alla,“ vastas Leon, kuid tegi luugi siiski lahti. Vaguni all oleva maapinna asemel leidis ta luugi alt puust kasti, mille sees oli kortsunud kaantega vihik. Niiskust saanud lehekülgi katsid veidi laialivalgunud pastakajälgedega kirjutatud read.

„Mis seal kirjas on?“ küsis Tibi uudishimulikult lähemale pugedes.

„Ma ei teagi... Oleks nagu kellegi unistused.“

Tibi võttis vihiku enda kätte ning mida rohkem ta luges, seda enam ta käed värisema hakkasid.

„Minu kaustik,“ ütles ta nii vaikselt, et tema sõnu pidi huultelt lugema. „Ma kirjutasin endale uut elu, aga vihik kadus. See on sama kaustik! Ma ise varastasin selle!“

„Varastasid kaustiku ja kirjutasid endale uut elu?“ Leoni laup tõmbus pingsast mõttetööst kipra. „No võta siis vihik tagasi, kui see sinu oma on. Ma panen raamatu siia asemele.“

Vastust ei tulnud. Tibi oli silmapilkselt Leoni voodile magama jäänud, kaustik kramplikult ristatud käte vahel rinnale surutud. Mustkunstnik asetas raamatu peidukohta, sulges põrandaluugi ja heitis ettevaatlikult Tibi kõrvale. Tiivad jäid üle voodi serva alla rippuma ja allapoole jäävat kätt polnud kuskile panna, kuid Leon oli ikkagi õnnelik. Ta asetas oma käe õrnalt magava neiu ümber, püüdes teda mitte äratada. Tibi magas nii sügavalt, et teda poleks ka puhkpilliorkester häirida suutnud. Kuigi Leon polnud üle kahekümne nelja tunni magada saanud, lamas ta veel kaua, silmad avatud, ja mõtles: Kas see siin ongi Tibil kirjutatud uus elu? Kui Tibi oleks prohvet, kas leiduks siis temalgi neiu elus kohta? 

 

Otsingud

Raamatut polnud vanas tsirkuses, kui Paul oli tormanud seda läbi tule ja leekide välja tooma. Keegi oli temast ette jõudnud. Kuigi tulekahjust oli nüüdseks möödunud paar aastat, ei teadnud Paul siiani, kelle käes raamat olla võis.

Alustuseks otsis ta läbi Tibi endise kodu, sest seniste kogemuste põhjal oli raamatul olnud regulaarselt kombeks sinna sattuda, nagu oleksid sellel jalad all olnud. Kuid seda polnud seal.

Seejärel tuhnis Paul tsirkuse varemetes, mis olid juba ammu maatasa trambitud, kuid raamatut polnud ka seal. Hullumise äärel ja surmani väsinud Paul andis lõpuks alla, kui taskulambi patarei tühjaks sai ja ta keset pilkast pimedust abituna vihma kätte seisma jäi. Kas tasus üldse vaeva näha? Inimeseks olemine polnud pooltki nii ihaldusväärne, kui ta mäletas. Mis siis, kui Timukas ta lõpuks ikkagi ära tapab?

„Sinu aeg ei tule veel niipea,“ lausus keegi Pauli vasaku kõrva vahetus läheduses. Kõnelejast polnud näha muud, kui ainult kaks sinist hõõguvat silma.

„Surm?“ oletas Paul.

„Mina,“ vastas Surm. Vihma tibutas lakkamatu järjekindlusega ja Paul mõtles kadedusega, et Surmad ei pea taoliste tühiasjade pärast kunagi muret tundma. Just nimelt Surmad, sest üks Surm poleks eales kõikjale jõudnud.

„Kui minu aeg veel käes pole, miks sa siis siin passid?“

„Igav hakkas,“ vastas Surm ja haigutas häälekalt. „Sinu ponnistuste vaatamine oli palju huvitavam kui järjekordse tööotsa ootamine.“

„Sa teadsid, et raamatut pole siin?“

„Loomulikult.“

„Kas sa tead, kus see olla võiks?“

„Ma tean, et raamatu leidmine toob kaasa palju tööd. Aga ma ei viitsi asjatult rabada,“ vastas Surm uuesti haigutades.

„Sa ütlesid, et minu aeg ei tule niipea. Kas ma leian raamatu ja Timukas ei tapa mind?“

„Ma pole raamatu ja Timuka kohta midagi öelnud,“ lausus Surm arulagedalt naerma hakates. Ikka veel naerdes jooksis ta tihedasse pimedusse ja hiilgavad silmad kaugenesid üha, kuni kustusid nagu kaks langenud tähte ja alles jäi ainult pimedus.

Paul polnud kummalisest vahejuhtumist veel toibuda jõudnud, kui pimedus teda ründas.

***

Tõusev päike värvis taevaserva punaseks, muutis Põrgu kohal laiuva prügimäe roosaks nagu Barbie mängumaja ja kuulutas puhkeaja saabumist kõigile maa peale pagendatud ööolenditele.

Isa Valge, kohaliku kiriku staažikas vaimulik, põlvitas püha veega auklikuks kõrvetatud vampiiri korjuse juures ning püüdis oma kehaga varjata päikesekiiri, mis oleksid mälestuse tema ammusurnud naisest lõplikult põrmustanud.

„Ma olin tema matustel. Ma käisin iga päev tema haual. Kuidas ta sai ometi...“ pomises vaimulik monotoonselt nagu pühapäevahommikust jutlust pidades.

„Tänud elu päästmise eest,“ sõnas Paul kohmetult teisel pool lahkunu keha seistes. Alles mõne päeva eest oleks võinud tema ise olla mõne vampiiriküti ohver. Kas Valge üldse aimas, kelle naha ta just päästis? Nad olid omal ajal, kui Paul veel hauakaevajana töötas, tihti kokku saanud ning sama vaimulik andis tema matustel viimaseid õnnistusi kaasa. Kas püha isa kutse-eetika hulka kuulus ka nende inimeste elu päästmine, kellele ta kunagi mulla peale ajanud oli?

„Ta peab saama sängitatud pühasse mulda, hoolimata pattudest, mis ta endale tahtmatult korda saatis,“ otsustas vaimulik ja kattis laiba oma laia rüüga. Tundus, et ta polnud tänusõnu kuulnud või lasi need meelega kõrvust mööda.

„Äkki oleks mõttekam lasta tal siiski tuhaks muutuda, koguda tuhk tolmuimejaga kokku ja hiljem urnis maha matta. Vähem kaevamist,“ käis Paul välja enda arvates hiilgava idee. Preester põrnitses teda, lõi risti ette ja vastas ainult: „Andku jumal sulle andeks.“ Seejärel võttis ta tapetud vampiiri hellalt sülle, pööras Pauli poole selja ja astus surnuaia väravate vahelt sisse. Päike paistis läbi vaimuliku heledate juuste, pannes need oreoolina särama.

http://orig04.deviantart.net/f3a8/f/2010/235/7/e/forbidden_graveyard_by_littlepopsickle.jpg

 

Hatsune

...oli tõepoolest koju jõudnud. Öö jooksul sai rünnatud kolme joodikut ja kaht narkomaani. Joodikud pääsesid ainult ehmatusega, aga üks narkomaan lõpetas oma maised piinad. Kuna tegemist oli ainult statistiga, ei muutunud mängus tema lahkumise tõttu suurt midagi.

Hatsune lamas oma toas lahti pakkimata kilekottide otsas ja vahtis pimedust. Mitex ja Gerberos norskasid kusagil allpool. Tibi polnud siin. Hatsune oleks tema hingamise unepealt ära tundnud. Peale selle – Tibi norskas teistmoodi kui Mitex ja Gerberos.

Mis oli ometi valesti läinud? Pärast vana tsirkuse mahapõlemist kaotas Tibi mälu ja tükkis tihti omaette laulma, aga ta ei nimetanud ennast enam meheks ja hakkas Hatsunesse pisut paremini suhtuma. Kõik oli hästi, kuni tuli Leon. Kas Tibi armus temasse tõepoolest esimesest pilgust, et nõnda Hatsune pikalt saatis? Mille poolest see mustkunstniku-värdjas siis temast parem oli?

Libahunt vandus pikalt ja sisukalt ning ajas ennast istukile. Taskust libises välja tulemasin. Kustkohast ta selle veel oli saanud? Hatsune klõpsas tulemasina põlema ja nõrk tulekuma valgustas tema siniseid kiharaid. Neetud juuksed! Nende pärast ei suutnud ükski naine temas meest näha! Äralõikamine juuste vastu ei aidanud. Aga põletamine? Seda tasus proovida. Imal kärsahais täitis peagi pisikese toa ning Gerberos hüppas esimesena jalule.

„Kas sa oled päris lolliks läinud?“ hüüatas järgmisena üles ärganud Mitex, kustutades tuld Gerberose tekiga. Oma tekki poleks ta selle tarbeks kasutada raatsinud. Hatsune viskas vihahoos tulemasina vastu seina ning seletamatul kombel lahvatas kohas, kuhu see kukkus, silmipimestav leek.

On siinmail alles võimsad tulemasinad, jõudis ta mõelda, enne kui instinktide mõjul hundiks moondus ja uksest välja tormas. Mitex tahtis jääda tuld kustutama, aga Gerberos haaras hammastega tema öösärgist ja tiris tulnuka koridori. Suitsuhaisu peale olid üles ärganud teisedki tsirkuseartistid ning kiire tegutsemise tulemusena ei levinud tuli Tibi toast kaugemale.

„Kui ma Hatsune kätte saan, siis ma löön ta maha,“ lubas Mitex. „Kõik mu heegeldustarbed jäid tulle. Juba teist korda!“

Gerberos pidas paremaks mitte mainida raamatuid, mida tal enam polnud. Nagunii poleks tema kaotus kellelegi korda läinud.

„Kus Tibi on?“ küsis unesegane ja ähmi täis Timukas otsivaid pilke enda ümber heites. „Ega ta ometi tulle jäänud?“

„Ta pole veel koju jõudnudki,“ vastas Mitex pahuralt. Kuna magada polnud nagunii enam võimalik, vajas ta kiiresti üht kanget kohvi. Timukas rahunes veidi, hõõrus prilliklaasid puhtaks ja vaatas tekkinud kahjude suurust.

„Noh, seekord vähemalt ei põlenud terve tsirkus maha,“ püüdis ta olukorrast helgemat poolt leida. Gerberos ainult niutsatas vastuseks. Ta pidi leppima tänahommikuse Põrgu Kuulutajaga, mis oli kõige kollasem ajaleht üldse. Koera jaoks võrdus see väga halva naisteka lugemisega. Parem juba üldse lugemata jätta.

Chika kõõlus üle ukseläve suitsevasse tuppa, sonkis kuumi rususid kinganinaga ja puhus suust välja suure roosa nätsumulli.

„Mina küll Tibi nahas olla ei tahaks, kui ta tagasi jõuab,“ lausus Chika kaastundlikult, kui oli nätsu jäänused tagasi suhu toppinud. „Tal pole nüüd midagi selga panna...“

„Tibi riietus juba varem räbalatesse. Küllap mõne riba ikka leiab,“ jäi Timukas optimistlikuks. Rõõmsat meloodiat vilistades jooksis ta trepist alla baari, et endalegi hommikukohvi teha. Gerberos ohkas sügavalt ja astus väga ettevaatlikult rusude keskele, lootes vähemalt poolt läbivettinud raamatut leida. Kuidas see vanasõna oligi – parem pool raamatut kui tühjad kaaned?

 

Külaline minevikust

„Leon, kallis!“

Hüüdja hääle peale ehmunud Leon kukkus üle voodi serva valju kolksuga maha. Tibi ringutas läbi une ja pööras ennast selili. Ukse juures kõrgus tikk-kontsadel seisva võimsa büstiga blondiini siluett.

„Lõpuks ometi leidsin su üles!“ sädistas blondiin edasi. „Ma pidin selle jaoks nii paljudel meestel kaela kahekorra käänama, et neilt mingisugustki infot välja pigistada.“

„Kes...“ Leon neelatas ning maigutas kuivanud huuli. „Kes sa oled?“

„Nalja teed või?“ piiksatas külaline heliredeli ülemist otsa kõrgelt ületades. „See olen mina, Roxy! Ära mängi mingi võõra litsi pärast lolli!“ Võõra litsina mõtles ta ikka veel sügavalt magavat Tibi.

„Roxy? Roosi...“ meenutas Leon. Tema vaimusilmas hakkasid ähmased kangastuma pildid naisest, kes jäi reaalsusesse maha. Või siiski ei jäänud, kui see võrksukkade ja paljastava nabapluusiga mimm oli tõepoolest tema.

„Kuidas sa siia said?“

„Tulin,“ vastas Roxy ilmse rahuloluga selle üle, et ta Leonile lõpuks ometi meenus. „Kui ma nägin, et sa oled virtuaali läinud, siis tulin sulle järgi, et sind tagasi viia.“

„Tagasi viia?“ Mõte oli iseenesest hea, aga vaevalt Roxy seda teha suutis. „Kuule, kui kaua sa oled siin olnud? Kas sa ise oskad veel tagasi minna?“

Roxanne vakatas, kuid kogus ennast kiiresti ja hakkas naerma, nagu oleks lihtsa mõistatuse lahendamisega hakkama saanud. „Sa tahad, et ma ilma sinuta ära läheksin? Tahad oma litsi kaissu jääda? Otsi lolli!“

„Jää siis siia,“ andis Leon alla. „Millega sa vahepeal ka tegelenud oled?“

„Ma sain vampiiriks!“ teatas Roxanne uhkelt. „Ma meelitan mehi enda juurde, et nad verest tühjaks imeda. Teised lollid ajavad oma saaki taga, hihii!“

Selle pärast ta ongi tänavatüdruku moodi riides, mõtles Leon. Ta on tänavatüdruk ja julgeb Tibi litsiks sõimata! Vaevalt Roxy oma ohvritel ainult verd imeb...

„Kui sa oled vampiir, siis pean su tapma,“ hoiatas Leon. „Ma olen palgaline vampiirikütt. Tegelikult poleks ma tohtinud sind üle Põrgu piiri lastagi.“

Roxanne´i näole ilmus põlgust väljendav grimass. „Sina ka! Poleks eales uskunud, et sinust Timuka jahikoer saab!“

Poleks eales uskunud, et sinust lõbulinnuke saab, mõtles Leon, kuid jättis selle igaks juhuks välja ütlemata, sest teda vaevas süütunne Roxy kergekäelise unustamise pärast. Ta poleks suutnud ise samas olukorras olles nii rahulikuks jääda. Kui ta oleks olnud Roxy asemel, siis tulnuks siit hiljem kaks laipa ära koristada.

„Sa vist ei saanud aru,“ vastas Leon. „Mulle on antud käsk sind tappa. Põgene!“

„Ei mõtlegi,“ vastas Roxy käsi puusa seades. „Sa tuled minuga kaasa!“

Leon vaatas Tibi ja Roxyt ning võitles iseendaga. Ta oli kogu aeg tahtnud siit ära minna, aga nüüd, kui talle lõpuks võimalus anti, siis polnudki enam kuhugi kiiret.

Seni rahulikult maganud Tibi hakkas äkitselt tõmblema ja kõõksuma, nagu oleks talle midagi hingetorusse kinni jäänud. Roxy tormas neiu juurde ning pööras ta professionaali osavusega külili.

„Mis tal juhtus?“ küsis Leon nõutult kõrval seistes.

„Kust mina tean? Ma alles tulin siia!“ nähvas Roxy tõmblevat Tibi igalt poolt uurides ja tema silmalauge üles tõstes. Reaalsuses omandatud meditsiiniõe oskused tulid nüüd kasuks.

Tibi kõõksumine muutus luksumiseks ja hetk hiljem kattis Roxy rinnaesist paks roheline lima. Tibi oli ta täis oksendanud.

„Miks ta üleni õmblusi täis on?“ küsis Roxy. „Ta ei näe üldse elava inimese moodi välja.“

„Ta polegi,“ vastas Leon mobiiltelefoni järgi kobades. Kuigi Põrgus olid sidepidamisvahendid haruldased, andis Timukas kõigile oma alluvatele telefoni, et neile vajaduse korral tegevusjuhendeid edastada. Nüüd oli Leoni kord Timukaga kontakteeruda. Tibi vappus nagu elektrivooluga ühendatu ning palju ei puudunud, et tema küljest mõned tükid pudenema oleksid hakanud. Ennist Tibi arvel suud pruukinud Roxy istus haige juures, pidades rangelt kinni Hippokratese vandest, mille kohaselt pidi aitama kõiki, olenemata isiklikest eelistustest. Abi temast küll kuigivõrd polnud, sest Timuka loomingut oskas parandada ainult tema ise.

***

„Ta on ju vampiir! Miks sa teda tapnud pole?“ hüüdis Timukas, tõmmates Tibi otse Roxy nina eest ära nagu hiire boamao lõugade vahelt.

„Antud hetkel täitis ta arsti kohust,“ vabandas Leon kõrvuni punaseks muutudes.

„Mille jaoks sul siis mind tarvis oli?“ torises Timukas ja lõi Tibi kogu jõust kuklaga vastu põrandat. Tõmblemine lakkas ja naine vajus lõdvalt nekromandi käte vahele rippuma.

„Mul polnud tuimestit kaasas,“ ütles ta, enne kui vaatepildist vapustatud Leon ja Roxy midagi küsida jõudsid. „Leon, võta sina jalgadest!“

Timukas ja Leon kandsid Tibi väljas ootava maasturi tagaistmele. Nena istus rooli taga ja ootas.

Kui auto vagunelamu eest minema kihutas, kündsid rattad üles paksu tolmupilve, mis langes halli lumena mahajäetud Roxanne´i juustele ja õlgadele. Naine sülitas vihaselt, lõi jalaga vaguni seina sisse mõlgi ja hakkas hoogsal sammul silmapiiri poole kõndima. Ta ei kavatsenud seda kõike niisama jätta. Sellist alandust polnud ta ära teeninud.

http://img06.deviantart.net/3e8a/i/2013/108/e/f/alise_by_fdasuarez-d4l6br2.jpg

 

Arvete klaarimine

Erni istus tsirkuse ahtakeses köögis ja kooris kartuleid. Ta asendas kokka, kes oli kõhuvalu kaevates oma voodisse puhkama jäänud. Irvhambad arvasid, et küllap sõi kokk iseendal valmistatud toitu.

Keegi kraapis ukse taga. Pianist ei pannud kartulit ja nuga käest ning kõndis ettevaatliku sammuga ukse juurde.

„Kes on?“ küsis ta.

Vastuseks tuli kaeblikku niutsumist.

„Meil on siin sünnitusmaja, mitte koerte varjupaik,“ ütles Erni oma nalja üle naerda kihistades ning lükkas ukse jalaga lahti. „Eesuks oli pärani. Miks sa seal tagaukse juures kraapisid?“

Hatsune hüppas laua najale püsti ja lõmpsas lauaservalt lihatüki. Kugistanud toidupala alla, jäi ta Ernile tungivalt otsa vaatama.

„Nii. Mis sa nüüd tahad? Juua?“

Hunt pööritas silmi. Ta ei suutnud uskuda, et keegi võib nii loll olla.

„Sa tahad... Paitamist!“

Hatsune hakkas vaikselt lõrisema.

„Hea küll! Sa tahad... Et ma sinuga jalutama läheks?“

Hunt sikutas hammastega Erni püksisäärt.

„Sa tahad pükse!“

Hatsune haugatas lühidalt. Loomulikult tahtis ta midagi selga panna, aga kõik tema riided olid tulle jäänud. Erni kooris kartuli lõpuni ja läks koos Hatsunega oma tuppa, et paljaks põlenud libahundile midagi selga otsida.

„Jumal küll! Ma näen välja nagu sina,“ oigas Hatsune peeglisse vaadates.

„Ei. Sa ei näe välja nagu mina,“ vastas Erni. „Sa näed välja nagu mina sinise parukaga.“

Libahunt pööras peeglile selja ja tänas Ernit riiete eest. Hädaolukorras ei võinud olla liiga valiv. Mis sellest, et pluus ei lõhnanud sugugi puhtuse järele ja püksid olid jalgevahelt rebenenud.

„Pole tänu väärt. Nagunii tahtsin need minema visata,“ vastas Erni muretult. „Muuseas, Tibi on haige. Timukas ütles, et tema tervenemise peale ei tasu väga loota.“

„MIDA?“ Hatsune tormas ummisjalu koridori, niitis jalust maha draakonitaltsutaja ja tormas treppidel komistades alla keldrisse Timuka laborisse. Ta lõi ukse lahti sellise hooga, et Nena oleks süstla äärepealt iseendale kätte torganud.

„Tere sulle ka,“ ütles Timukas helesinise kirurgimaski varjust. „Ole hea ja mine istu sinna Leoni kõrvale. Meil on siin liikumisruumi vaja.“

Libahunt kükitas vastasseina najale, sest Leon kõrval istumine poleks mitte ainult tema au riivanud, vaid oleks sellest suure tüki välja hammustanud. Nad põrnitsesid teineteist, kuni Leon kutsuvalt ukse poole viipas.

„Miks?“ küsis Hatsune.

„Et sa mind asjatult maha ei lööks. Tahan olukorda selgitada.“

„Kõik on niigi selge,“ vastas Hatsune. Tal oli toimuvast oma vankumatu ettekujutus.

„Siin kaklema ei hakka. Lähete ukse taha!“ käskis Nena vastuvaidlemist mitte sallival toonil. Mehed tõusid üles ja läksid koridori arveid klaarima. Kui nad olid kuuldeulatusest välja jõudnud, jäi Hatsune Leoni ette seisma, käed taskutesse surutud. Õhus hõljus lumehelbeid.

„Noh?“

„Noh on norimise sõna,“ vastas Leon.

Hatsune surus hambad risti ning hingas nina kaudu sügavalt sisse ja välja. „Mida sa rääkida tahtsid?“

„Tahtsin sulle rääkida, et mina pole Tibiga juhtunus süüdi. Tal olid tabletid võtmata ning organism hakkas üles ütlema. Olukord on halb.“

„Seda oleksin ma Timuka käest ka teada saanud.“

„Veel tahtsin ma öelda, et pean mängust välja minema. Mulle tuldi järgi,“ jätkas Leon.

„Veab sul, raisal.“

„Jah. Sa saad siis Tibiga ilusti ära leppida.“

„Kui ta ellu jääb.“

„Ta on juba mitu aastat surnud olnud.“

„Ma tean!“

Hatsune vaatas tühja pilguga enda ette ja küsis lõpuks: „Kes sulle järgi tuli?“

„Üks neiu. Ma olin ta unustanud. Sitt mees, nagu ma olen.“

„Kas see...“ alustas Hatsune, kuid jäi kokutama. „Kas see on õige, et enamus meist on tegelikult surnud? Et mul pole enam keha, mille sisse tagasi minna?“

„Seda küsi Nena käest. Tema tegeles teie maiste kehadega.“

Hatsune oli Leoni peale kohutavalt kade. Mis siis, et tal oli siin Tibi ja mõned sõbrad. Mis sellest, et ta suutis ennast hundiks moondada ja jääkeldreid luua. See kõik oli ainult meelepete.

„Leon... Nüüd, kus sa ära lähed, vasta mulle palun täiesti ausalt: kas sul oli siis Tibiga midagi?“

„Ei olnud. Täiesti ausalt. Tunnistan, et ta meeldib mulle, aga ma ei ajanud talle ligi. Vähemalt mitte teadlikult.“

„Mhm.“

„Mulle tundus, et ta oli natuke segaduses ja ei teadnud, kes ta on. Midagi seoses minevikuga. Võib-olla tuli sinu ettepanek liiga ootamatult ja ta sattus veel rohkem segadusse.“

„Me oleme kõigest kolm aastat ühe katuse all elanud. Muidugi tuli see tema jaoks ootamatult.“

Leon ohkas dramaatiliselt. „No ma ei tea! Ma ei näe Tibi mõtteid!“

Timuka kambri uks avanes. Meeste pilgud pöördusid ootusärevalt arsti poole.

„Praegu ei oska ma midagi lubada. Eks aeg näitab,“ sõnas Timukas. „Laske tal rahulikult puhata. Voodi äärel halajaid pole tarvis.“

„Aga...“ alustas Hatsune.

„Hiljem. Sinu nägemine ajaks teda asjatult närvi. Eriti siis, kui ta teada saab, et sa kogu tema maise vara maha põletasid.“

Hatsune tõmbas pea õlgade vahele ja ei lausunud enam sõnagi. Leoni kahjurõõmus muie kustus kohe, kui Timukas hoiatavalt tema poole vaatas.

Uskumatu, mõtles Timukas endamisi pead vangutades. Tsirkus on imeilusaid akrobaate täis, aga nemad kaklevad ühe kokkunõelutud zombi pärast, nagu ta oleks viimane naine maailmas. Elu on ikka kummaline. Ükskõik, kas päriselt või digitaalselt.

 

 

Roxy

Ühes reaalse maailma haiglas puhkes paanika. Roxanne´i maine keha hakkas alla andma ning elustamine mõjus ootamatult liiga hästi. Patsient karjus: „Ma tahan tagasi minna! Laske mind tagasi!“ Ta vehkis rusikatega, lüües siniseks ühe arsti silma ja mõraliseks teise arsti prilliklaasi.

„Roosi, kõik on korras. Rahune,“ püüdsid arstid teda lohutada. Kuid Roosi-Roxy ei kuulanud kedagi ja röökis aina edasi. Äkki fokuseerus Roxy pilk palati klaasukse tagant paistvale siluetile. Ta oli seda naist kusagil näinud. Muidugi! Tema istus selle auto roolis, mis viis minema Leoni ja õmblustega lita.

„Ma tahan temaga rääkida!“ nõudis Roxy sõrmega ukse poole osutades. „Kutsuge ta siia!“

Arstid vaatasid nõutu ilmega Nena poole. Nooruke õde läks temaga vestlema ja nad tulid koos palatisse.

„Omavahel rääkida,“ täpsustas Roxy.

„Arvestades teie äsjast käitumist, pole teie kahekesi jätmine turvaline,“ ütles hallipäine arst, kelle nägu kattis paaripäevane habemetüügas.

„Ta ei tee mulle midagi. Ma luban,“ sõnas Nena. „Siin on olemas paanikanupp ja turvakaamerad.“

„Need ei seganud ennist teda meid ründamast,“ vastas arst, kuid hakkas siiski vastumeelselt ennast minekule seadma. „Palun kutsuge meid kohe, kui ta hakkab ilmutama märke agressiivsusest.“

Kui naised olid kahekesi jäänud, haaras Roxy Nenal tugevasti käest ja vaatas teda hullumeelse ainitise pilguga.

„Vii mind tagasi! Vii mind Leo juurde tagasi!“

„Äkki sa ootad, kuni ta üles ärkab,“ arvas Nena. „Muidu jääte veel mõlemad mängu lõksu.“

„Ta ei tule ilma minuta! Tal on see lits seal,“ sisistas Roxy. „Ma tean, kuidas teda endaga kaasa meelitada.“

„Ütle siis mulle ka, kuidas teisi endaga mängust kaasa tuua. Ma ei oska,“ vastas Nena.

„Teda tuleb veenda. Muud ei midagi. Ta peab väga tahtma mängust välja saada,“ õpetas Roxy.

„See ei pruugi aidata. On mängijaid, kes arvavad, et on välja loginud, aga tegelikult mängivad nad teisel tasandil edasi.“

„Sa tahad öelda, et me oleme praegugi mängus?“

Palat lagunes hiigelsuurteks piksliteks ja valgete haiglaseinte vahel olid rõsked keldrimüürid. Nena tõmbas vargsi kokku pandud rihmapandlad kõvemini kinni, et Roxy uuesti rusikatega vehkima ei hakkaks ja jättis vampiiri laborisse üksinda sajatama. Ta ei saanud lubada, et vampiirid Põrgus lahtiselt ringi jookseksid. Kuna Leon Roxyt tappa ei lubanud, siis tuli teda luku taga hoida.

  

 

Usu jõud

Roxanne oli juba mitu tundi järjest kõvasti lahkamislaua külge köidetuna sipelnud ja märatsenud. Tundus, et tema jaks ei saagi kunagi otsa. Leon istus korrus kõrgemal grimmitoas ja võitles iseendaga. Keldrisse Roxy juurde minek oleks tähendanud alla andmist. Ta oli pärast kolmekuist õnnetut arusaamatust, mida Roxy eksikombel suhteks pidas, kaks aastat püüdnud seda naist edutult vältida. Fata Morganas oli Leon lõpuks ometi pääsenud või vähemalt arvas, et on pääsenud, kuni Roxy talle SINNA KA JÄRELE TULI! Lootus tagasi pärisellu pääseda oli ühest küljest päris ahvatlev. Teisest küljest jällegi ei soovinud Leon veeta kogu ülejäänud elu koos kapriisse ja maniakaal-depressiivsusele kalduva Roxyga. Kas tõesti polnud kuidagi võimalik üksinda siit mängust välja pääseda? Käisid jutud mingist imet tegevast raamatust, mille abil pidi saama kogu mängu enda äranägemise järgi muuta ja millal tahes ennast välja logida. Kas see oligi sama raamat, mida Tibi varjata palus?

Leon vähkres sametiga polsterdatud sohval küljelt küljele, kuni peegli ees sädistavad akrobaadid tema poole vihaseid pilke heitma hakkasid. Ülakorruselt kostnud mürgel vaibus äkitselt.

Küllap süstiti Roxyle rahustit, mõtles Leon ja haigutas laialt. Koduni oli liiga pikk maa. Järelikult tuli täna siinsamas magada. Paar minutit hiljem asendus Leoni senine vähkremine köietantsija ja kondiväänaja meelehärmiks lõriseva norskamisega.

***

„Kirikusse? Nalja teed vä?“ Chikal jäi hämmeldusest nätsu närimine pooleli. Ta polnud veel varem kuulnud, et vampiir kirikusse minna sooviks.

„Ma olen sünnist saati katoliiklane olnud. Mis seal imelikku on?“ vastas Roxy. „Homme on pühapäev ja ma pole seni veel ühtegi jumalateenistust vahele jätnud.“

„Kuule, ma tõin sulle süüa,“ vahetas Chika teemat. Ta võttis termokastist välja plastikpudeli tumepunase vedelikuga.

„Looma veri. Peaks vist häda korral kõlbama?“

„Anna siia!“

Chika jälgis vastikusega, kuidas vampiir tema huultele asetatud pudeli tühjaks kulistas ja püüdis peast tõrjuda mälestust poolsurnud laborirottidest, kelle sees see veri alles hiljuti oli voolanud. Võtnud tühja pudeli endaga kaasa, jättis Chika vampiiri kontkõva laua külge aheldatuna üksinda pimedasse ja rõskesse keldrisse. Poolel teel trepist üles meenus Chikale, et ta oli unustanud palati ukse lukustada. Ta on nagunii rihmadega laua küljes kinni, nii et vahet pole, mõtles neiu ja jätkas oma teekonda.

„Jumal, palun anna mulle jõudu,“ palvetas Roxy ja rebis ebainimliku jõuga ennast laua küljest vabaks. Väljas polnud veel valgeks läinud. Tal oli lootust jõuda õigeks ajaks kirikusse. Igaks juhuks tasus siiski lina koiku pealt kaasa haarata, et see teda tõusva päikese kiirte eest kaitseks juhul, kui ta peaks hiljaks jääma. Isa Valge oli Roxyle andnud kiriku võtme. See rippus tal jämeda ketiga kaelas, sest nõrgem kett poleks massiivse võtme raskusele vastu pidanud. Tänades mõttes isa, poega ja püha vaimu, jooksis Roxy läbi kitsaste koridoride välja, jumalaga kohtuma.

 

 

Külaskäik

Kuigi Timukas oli rangelt keelanud Tibi rahu häirida, hiilis Paul nagu valge kummitus õhtuse etenduse ajal palatisse ning jäi seisma umbes poole meetri kaugusele neiu voodipeatsist. Narkoosiuimas patsiendi silmad liikusid suletud laugude all. Läbi Tibi teadvuse jooksid arvukad mälupildid segamini sürrealistlike kujutelmadega. Paul luges neiu mõtteid nagu avatud raamatut.

Mälestused argipäevast, lapsepõlvest, kooliajast, tsirkusest, Retsist...

Tibi oli tema viimane lootus. Mingil imelikul kombel oli alati Tibi raamatuga seotud. Peaasi, et see ei oleks Hatsunel süüdatud tulekahjus hävinud.

Äkki jäi raamat siiski vanas tsirkuses tulle, õrritas kiuslik mõte Pauli mõistuse tagumistes soppides. Ei! See ei tulnud kõne allagi. Raamat oli alles. Pidi olema. Jumal küll, ma olen juba ise peast loitsuraamat valmis...

Raamat! Paul pidi ennast jõuga tagasi hoidma, et mitte hakata suurest rõõmust saltosid viskama. Tibi mõtles raamatust!

Kellegi sõrmed pöörasid kollaseid narmendavate servadega lehti, kuid kaadrisse ei ilmunud käte omanikku tervikuna. Vasaku käe eelviimases sõrmes kandis ta lihtsa joonemustriga hõbesõrmust. Paul oli seda sõrmust juba varem kusagil näinud. Pealtnäha tühise metallist rõnga tõttu oleks Hape peaaegu oma sõrme küljest tõmmanud, kui see ehteasjake suure roostes raudnaelaga kokku klopsitud labidavarre külge kinni jäi.

Nüüd elas Happe kehas Leon. Kas raamat oli tõesti Leoni juures või pärines mälestus ajast, mil` Hape oli veel Tibi kaitseingel?

Mälupilt raamatu lehitsejast kustus ning asendus järgmisega, milles pehkinud lauajupp nahast kaante peale vajus. Oli tegemist aardekirstu või salalaekaga?

„Mida sina siin teed?“

Paul ehmatas nii, et tundis, kuidas ta süda löögi vahele jättis.

„Alles sain inimeseks ja juba tahad sa mind teist korda tappa!“ ahastas ta poolsosinal, et Tibi und mitte häirida. Õnneks oli tulijaks ainult Nena, mitte Timukas, kellele Paul oli ikka veel raamatu võlgu.

„Tulin Tibile külla. Roose ja šokolaadi ei hakanud tooma, sest vaevalt ta neist praegu lugu peab,“ seletas Paul, kui oli hingamise ja südamerütmi uuesti paika saanud. Nena põrnitses teda umbusklikult, suunurgas värelemas kerge muie.

„Jah, kindlasti tulid sa Tibile kiiret paranemist soovima. Mina sinu asemel laseksin kähku jalga, sest Timukas on iga hetk siia jõudmas.“

„Timukas polegi sind lõhki lõiganud selle eest, et tema maisele kehale tule otsa panid,“ ei saanud Paul sosinal mainimata jätta, kui tal jalg juba tagaukse vahel oli.

„Sest tal on mind vaja,“ vastas Nena mõttes. Valjusti rääkimine oleks teda ukse taha seisma jäänud Timukale reetnud. Möödus veel mõni pinev hetk, enne kui nekromant sisse astus, näol tavapärane lahke naeratus ning kannul tavapäraselt nätsu mäluv Chika.

„Hei, tüdrukud! Kas olete täna ka head lapsed olnud?“

 

Kes otsib...

Kirudes inimeseks olemise puudusi, tuhnis Paul taskulambi kollase valguse paistel Leoni vagunelamus. Tal polnud tarvis sisse murda – lukk hüppas lahti juba pärast esimest põlvelööki. Kuigi Paul oli näljast nõrkemas, keskendus ta raamatu otsimisele. Ta ei tulnud siia Leoni külmkappi tühjaks sööma, kui seal üldse midagi söödavat leidus. Puust laegas. Kusagil pidi olema puust laegas. Põrandalaud kriiksatas Pauli jala all. Äkki see polnudki laegas? Palavikulise tuhinaga kiskus ta vaiba põrandalt ja paljastas nõnda loitsuraamatu peidupaiga.

Liiga lihtne, vasardas kahtlus Pauli peas. Raamatu leidmine kulges liiga lihtsalt. Kusagil peab olema lõks.

Hinge kinni hoides libistas Paul sõrmed raamatu alla ning mitte midagi ei juhtunud. Põrandaluuk ei laksatanudki kinni, murdes Pauli hapraid sõrmeluid. Raamat ei süttinud põlema ega plahvatanud. Mitte keegi ei tabanud teda otse teolt. Paul viibis vagunis täiesti üksinda ning ei suutnud oma õnne ära uskuda. Pärast põgusat lehitsemist veendus ta, et tegemist on tõepoolest õige raamatuga. Toppinud hindamatu teose sügavale põue, koristas Paul enda järelt kõik, mis võinuks reeta tema tegevust. Ainult uks keeldus tagasi lukku minemast ja vajus mõnitavalt irvakile. Mõttes tulist kurja vandudes virutas Paul veel ühe põlvehoobi ja ennäe imet – lukk klõpsatas jälle tagasi oma kohale. Juba teine vedamine tänase öö jooksul.

Kui seal kusagil on keegi, kes minu närust hinge valvab, siis palun lase juhtuda ka kolmandal heal asjal ja ära saada mu põgenemisteele mente, vampiire ega rebaseraudu, luges Paul mõttes oma isikliku meieisa palve. Tundus, et keegi seal kusagil tõesti kuulis palvet, sest ühtegi neist mainitud asjadest Pauli teele ei sattunud.

http://orig05.deviantart.net/f8d8/f/2011/066/e/2/magic_book_by_sloma091-d3b4cjt.jpg

Palume lavale!

„Keegi peab homse etenduse ajal Tibi asendama!“ teadustas Timukas tsirkuselavalt. Kulisse üles ehitanud töölised vaatasid huviga saalis ringi. Keegi neist imeilusatest akrobaatidest oleks Tibi rolli ülihästi sobinud.

„Ma ei saa,“ vastas kondiväänaja samal ajal jalga kaela taha lükates.“Mul on juba niigi homme etteaste.“

Timuka pilk pöördus kaharate seelikutega köietantsijatele.

„Meie ei saa,“ vastasid neiud nagu ühest suust.

„Ära minuga ka arvesta,“ lisas ämbliknaine kõrgelt lae alt. Trapetsite küljes kiikuvad ettekandjad raputasid ägedalt pead.

„Milles asi? Ma ei hakka teid tükkideks lõikuma,“ imestas Timukas. „Mul on Leoni etteastesse assistenti tarvis.“

Tüdrukud jäid kõhklema. Leoni assistendiks olemises polnud tõesti midagi hirmsat, aga nüüd oli juba hilja meelt muuta.

„Las Hatsune läheb,“ ütles Muskel ja kergitas terve lava maast üles. Tsirkuserahvast läbis naerukahin. Timukas hüppas kiiresti lava pealt alla, endal nägu rõõmust säramas.

„Tõepoolest – las läheb Hatsune!“ hüüdis ta ja jooksis oma ülihead ideed õnnetule ohvrile esitlema.

***

„Seelik! Ma sain seeliku!“ hõiskas pisike sasipeaga tüdrukutirts, kes oli põlenud räbalate hulgast välja kraaminud kahara tülliriba, mis kuulus kunagi Tibi kleidi juurde. Nüüd olid kleidi ülaosast järel vaid sulanud känkrad. Tüdruku järele valvama pidanud Erni nõjatus uksepiidale ning kommenteeris rusudes sobrava lapse ja Hatsune tegevust. Mitex ootas, käed rinnale ristatud, et Hatsune vähemalt ühe tema heegelnõeltest üles leiaks. Gerberos luges alguse ja lõputa raamatut, olles õnnelik, et nii paljugi alles jäi.

„Tegelikult on ju päris hea, et nii juhtus,“ arvas Erni. „Tavaliselt ei viitsi keegi vanu asju minema visata ja neid tassitakse isegi kolides ühest kohast teise. Nüüd oled sa sunnitud neist lõpuks loobuma.“

Kolaki! Hatsune viskas kasutuskõlbmatuks muutunud arvutikõlarid ukse taga seisvasse prügikotti. Enne tulekahju polnud tal kordagi mõttes olnud neid minema visata ning asi polnud sugugi viitsimises, vaid selles, et kõlarid olid ainult kuu aega vanad.

„Ega sa endale teadmata kusagil siin toas bensiini või püssirohtu ei hoidnud?“ küsis Erni ilmsüütu näoga. „Ühest tulemasinast poleks saanud niisama sellist kahju tekkida.“

„Mitex peeretas ja see süttis põlema,“ ütles väike tüdruk, kattis suu kätega ning hakkas ülemeelikult naeru pugistama. Tulnukas põrnitses last kurjakuulutavalt.

„Sinu laps, Erni?“

„Ei, ta on Habemega Naise oma,“ vastas Erni. „Ära küsi, kuidas see lapsuke tekkida sai. Äkki oli emmel siis habe aetud.“

„Emme ei saa habet ära ajada, muidu ei tuleks keegi teda tsirkusesse vaatama!“ hüüdis plikatirts lahti pakkimata kottide otsas saltosid visates. Äsja sissekolimise järel tulekahju ohvriks langeda – see pidi olema tõeline ebaõnn. Nüüd moodustasid suurema osa tulekahjustustest riiete ja muude esemete külge sulanud kilekotid.

„Jõudu!“ hüüdis entusiasmist hingeldav Timukas Erni selja tagant. Pianist vedas kulmud poole laubani ja ajas käed laiali:

„Tsa-uu! Jumalime, pole sind sada aastat näinud! Kuidas sa elanud oled?“

Erni veiderdamisega harjunud Timukas naeris vastuseks viisakalt mokaotsast ja pöördus Hatsune poole:

„Tee nüüd natuke vahet, mul oleks hädasti sinu abi vaja.“

Libahundi käsi peatus poolel teel järjekordse kilekoti juurde. „Abi? Minult?“ Asi tundus enam kui kahtlane.

„Keegi peab Leoni etenduses Tibi asendama,“ sõnas Timukas ja jäi laialt naeratades vastust ootama. Tekkis vaikus. Äkitselt pahvatasid kõik peale Hatsune ja Timuka valjusti naerma. Näha Hatsunet laval Lumekuninganna kostüümis laulmas ja lavale liiga lähedale tulnud pealtvaatajaid külmutamas oli üks asi, see kuulus tsirkuse ja show juurde. Mõte Hatsunest Leoni abilisena tundus aga nii naeruväärsena, et isegi plikatirts väänles naerukrampides kilekottide otsas.

„Ma tahaks filmida teid kahte tantsimas,“ ütles Erni. „Saaksin seda veel aastaid hiljem järgmistele põlvkondadele õppefilmina näidata.“

Ennist suitsenud ja kohati hõõgunud voodipolster kattus härmatisega ning Hatsune nägu oli muutunud silmnähtavalt kiskjalikumaks. Teravaid küüniseid esimesse ettejuhtuvasse kaltsuhunnikusse surudes surus ta lõrinal läbi hammaste: „Üle minu laiba!“

„Annab korraldada!“ oli Timukas kohe nõus. „Tulebki tõepärasem etteaste, kui sulle paar õmblust juurde teha.“

„Aga... Aga mis Leon asjast arvab?“ küsis Mitex äkitselt tärganud temale mitteomases kaastundepuhangus. Sundida vihavaenlasi sedasi koostööd tegema tundus isegi Mitexi jaoks liiga jõhker.

„Mis tal enam arvata. Etenduse aeg on juba ammu paika pandud ja me ei saa publikule pettumust valmistada,“ vastas Timukas. „Kell kolm algab proov. Kui keegi Leoni nägema juhtub, palun öelge talle edasi. Tema telefon oli välja lülitatud.“

„Oota!“ hüüdis Hatsune, kui Timukas minekule pöördus. „Sa ei pea mind tapma. Õmblused võib grimmitoas joonistada ja keegi ei saa arugi.“

„Nii et sa oled nõus?“ rõõmustas tsirkuse direktor. „See on ju suurepärane! Proovis näeme!“

Niipea kui Timukas silmist kadunud oli, rebis Hatsune stressipalli aset täitnud kaltsukoti raevukalt tükkideks ja virutas tahmunud peegli vastu seina kildudeks. Miks ometi? Miks pidid kõik halvad asjad ühe korraga juhtuma?

„Hatsune, kui see sind kuidagi aitab, siis Leon magab all garderoobis,“ ütles Erni väga ettevaatlikult kaugemale nihkudes. Laps peitis ennast tema selja taha ja piilus vargsi, hoides samal ajal Erni põlvest kõvasti kinni.

„Tänud!“ hüüdis Hatsune jooksu pealt ja tuiskas minema.

„Ma tahan seda etendust näha,“ ütles Gerberos, kes oli kõike toimuvat otsaesisel asetseva silmaga jälginud.

„Mina ka,“ ütles Erni kahjurõõmsalt irvitades. Kuid Mitex ei loopinud seekord ühtegi sarkastilist märkust ja näis olevat kuidagi mõtlik. Need, kes tulnukat piisavalt hästi ei teadnud, oleksid võinud eksikombel arvata, et tal on Hatsunest südamest kahju.

 

 

Põrgu tee sillutis

Vaba päev, lõpuks ometi! Nena jalutas mööda Põrgu tänavaid, lastes kõledal tuulel mantlihõlmu rebida ja esimesi lumehelbeid juustesse puhuda. Lisaks lumehelvestele takerdusid juustesse mõned kommipaberid ja üks kasutatud mähe. Sellist sorti sademed olid igapäevased, sest Põrgu asus prügimäe all. Nena tõmbas kapuutsi kõvasti pähe ja pani ette suured päikeseprillid, et midagi teravat silma ei lendaks. Vähemalt polnud täna tarvis gaasimaski ja kaitseülikonnaga õue minna, nagu suuremate tormide puhul juhtus. Siin ei liialdatud kunagi öeldes, et taevast sajab pussnuge. Mõnikord võis sadada ka ketaslõikureid ja puulõhkumiskirveid segamini rooja ja soolikatega.

Silmapiiril hakkas kõrguma kalli kodu siluett. Maja valgeks värvitud aia, ilupõõsaste ja viljapuudega. Ta oli sellisest kodust terve elu unistanud.

Illusioon. See kõik on ainult illusioon, andis alateadvus häiret. Mis siis, et illusioon! Päriselus poleks ta iial endale maja lubada suutnud, viljapuudest rääkimata.

Häire! Häire!

Nena hakkas ajus piniseva hääleke vaigistamiseks omaette ümisema. Näe, maastur seisis maja ees õue peal. Nii et Häkker oli kodus. Auto numbrimärk plinkis punaselt. 666 SAATAN asemel oli seal nüüd kirjas: ÄRKA ÜLES!

Imelik, mõtles Nena ja astus tuppa. Koerad tervitasid teda rõõmsalt klähvides ning kõik kohad olid täis rohelisel süljes söövitatud auke. Miks Häkker koerad sedasi lahti jättis? Kus ta ise oli? Nena ei leidnud Häkkerit kusagilt. Tema töölaual seisva arvuti monitoril plinkis samasugune punane kiri nagu Nena ennist auto küljes oli näinud.

„ÄRKA ÜLES!“ karjus teade, kuid Nena ei pööranud sellele vähimatki tähelepanu. Kus Häkker ometi olla võis? Nena vaatas aknast välja. Väljas kõrguv põrgukatel oli täiesti hüljatud, kuigi tavaliselt töötas selle kallal väsimatult keevitav deemonite armee. Saatanal oli plaanis muuta Põrgu uuesti endiseks. Midagi oli väga valesti.

Äkitselt hakkas üks koertest inimkeeles rääkima: „Ärka üles! Ma valvan su maist keha. Ärka, enne kui sinust saab samasugune juurvili, nagu sai sinu vennast!“

Niisugune sõnum ei saanud enam märkamatuks jääda. Nena vahtis koera, suu ja silmad pärani, ning sundis enda uinunud mõistuse vägisi tööle. Tema koerad polnud veel kunagi rääkinud. Nad sülgasid pimedas helendavat mürki ja võisid moonduda liblikateks, aga nad polnud seni veel ühtegi sõna öelnud.

„Ärka, idioot!“ kisendas alateadvus viimaseid jõuvarusid kokku võttes. Nena sulges silmad ja proovis ennast välja logida. Kui ta silmad uuesti avas, vahtis ennist rääkinud koer teda pingsalt, silmis läikimas murelik helk. Nena proovis uuesti. Ja uuesti...

„Anna andeks, aga ma ei suuda,“ sosistas Nena pärast kahekümne kolmandat katset mängust väljuda.

Põrgu tee on sillutatud heade kavatsustega.

 

 

Hüvastijätt

Leon magas garderoobis, just nagu Erni ennist oli öelnud. Juuksed sassis ja triiksärk kortsus, vedeles ta sohval nagu Sipsik. Kuna tiivad ei lubanud tal selili magada, oli ingel nägupidi diivanipadja sisse surutud ning hingas läbi ahtakese õhuava vilinal. Hatsune laskus magaja juurde kükakile ja puhus talle näkku jäist õhku. Leoni ripsmed värahtasid ning ta püüdis teisele küljele pöörata, aga tiivad jäid ette. Poolunes pusides ja paremat asendit otsides kaotas ta tasakaalu ja pudenes üle sohva serva alla.

„Jälle,“ oigas Leon silmi vidutades. Voodist kukkumised hakkasid juba tüütavaks muutuma. Äkki tuleks järgmisel korral ase kohe põrandale teha?

„Hommikust,“ lausus Hatsune, ulatades Leonile abikäe. „Kas magasid hästi?“

„Milleks need viisakusavaldused?“ Hatsune siinviibimine ei tähendanud head. Seni olid kõik nende kohtumised mingi jamaga lõppenud. „Kuule, kas see hull seal keldris rahunes lõpuks maha?“

„Seda ma ei tea,“ tunnistas Hatsune. Tal polnud enam meeleski, et Timuka lahkamisruumis vampiiri kinni hoiti. „Ma tulin teise asja pärast.“

Leon muutus hetkega ülierksaks. Hatsunel oli temalt midagi vaja. Olukord tõotas põnevaks kiskuda.

„Nii?“

„Timukas tahab, et ma sinu mustkunstietenduses Tibi asendaksin.“

„Sa teed nalja?“

„Kahjuks mitte.“

Polnud vaja olla detektiiv, mõistmaks tõsiasja, et Timukas on Tibi mõttes juba maha kandnud. Muidu ei otsiks ta temale asendajat, vaid jätaks etenduse ära ja ootaks, kuni Tibi üles ärkab.

„Mulle tundub, et ma siiski pean Roxy`ga kaasa minema,“ sõnas Leon pärast lühikest mõttepausi. „Siin muutub elu juba päris võimatuks.“

„Väljaspool Põrgut ja tsirkust on samuti mingisugune elu,“ tuletas Hatsune meelde. „Sa võid minna näiteks... Haldjate seksiorjaks. Neil pidi seal meestega kitsas käes olema. Vaevalt nad ingleid kuigi sageli näevad, nii et sinu eksootilisus lisaks sulle populaarsust juurde.“

„Kui sa seda niimoodi serveerid, siis tuleb mul hirm peale, et sa tahad ise minuga...“ Leon hakkas hüsteeriliselt itsitama. „Ära pane tähele. See kõik on lihtsalt liiga...“

„Üle võlli keeratud?“ pakkus Hatsune, tundes kergendust, et Leon ei soovinud samuti koos temaga esineda.

Mustkunstnik kattis näo kätega, karjus summutatult ja raputas pead, nagu püüaks halbu mõtteid eemale peletada. Tal oli võimalus ära minna. See ei pidanud ilmtingimata tähendama igavest kooselu Roxy´ga. Tähtis oli pääseda reaalsusesse ja hakata seal uuesti elama.

Just nimelt! Ma lähen siit ära, mõtles Leon ja tõusis otsustavalt püsti. „Ära muretse, ma lähen enne minema, kui etenduse aeg kätte jõuab,“ ütles ta särgisaba püksi toppides. „Lähen vaatan, kuidas Roxy´l täna tuju on.“ Leon jäi ukse juures seisma, nagu oleks tal midagi olulist meelde tulnud.

„Ega nad Tibi juurde minna veel ei luba?“

„Ei,“ vastas Hatsune. „Ma ei usu. Kui soovid, võin sulle tema foto kaasa anda.“

„Keri perse,“ sõnas Leon uuesti minema hakates. Tal oli väga kahju Tibi juurest lahkuda, aga olnuks hullumeelsus jääda igaveseks digitaalreaalsusesse ühe surnud naise pärast, kes võib-olla ei ärkagi enam üles. Timukas oli öelnud, et Tibi polnud oma tablette võtnud juba mitu kuud arvates, et süstidest piisab. Välise kesta jaoks piisaski, aga seest lagunes ta iga päevaga üha rohkem, kuni organism ei jõudnud enam võidelda.

„Näita teed, küll ma siis lähen,“ kuulis Leon Hatsunet ütlevat.

Nii palju siis viisakusavaldustest.

***

Kuuldes, et Roxy öösel põgenes, ei teadnudki Leon, kas uudise üle kurvastada või rõõmustada. Ühest küljest oli tore, et tüütu vampiiritar lõpuks ometi tema kannul käimise lõpetas, aga teisest küljest jällegi tähendas see, et ta pidi edasi siia jääma. Ees ootas suurejooneline, vaatemänguline, meeliülendav ja meeldejääv etteaste koos Hatsunega. Huvitav, kas haiguslehe võtmisest oleks mingit abi olnud?

„Mis sa unistad? Mine püüa see Põrgus hulkuv vampiirinäru kinni!“ käsutas Chika.

„Miks mina? Ise sa lasid tal ära põgeneda,“ vastas Leon kulmu kortsutades. Ta vihkas seda, kui keegi teda käsutas.

„Sa pidid meil ju vampiirikütt olema,“ aasis Timuka naine oma lühikesest kasvust hoolimata Leoni ülalt alla vaadates.

„Kallis inimene, sa peaksid ju teadma, et vampiirid ei liigu päeval mööda Põrgu tänavaid,“ ütles Leon. „Miks arvad, et ta ikka veel Põrgus viibib? Äkki tuli pärast siin läbielatut talle piisavalt palju mõistust pähe, et üle piiri põgeneda.“

„Nüüd veel kaitsed ka teda vä? Õigus jah, ta pidi su naine olema või midagi.“

Sellise avalduse peale ei osanud Leon enam midagi kosta. Mis kuradi pärast pidi Chikat kottima, kes Leoni naine oli või ei olnud? Timuka naiseks olemine ei andnud talle veel õigust tsirkuse töötajate kallal suud pruukida. Vihast vahutades jättis Leon tsirkuse selja taha ja läks koju, et läbihigistatud särk uue vastu vahetada ning natuke omaette mõelda.

Tagasi ta enam ei jõudnud.

 

Ligimesearmastus

*Peatükis on kasutatud Piibli tsitaati: Johannese ilmutus 6:8

Kell oli üheksa hommikul. Isa Valge valas aurava hommikukohvi tassi, lisas kolm lusikatäit suhkrut ja astus kruusi käes hoides käärkambrist välja, et hakata eesootavat jumalateenistust ette valmistama. Täna oli tal plaanis rääkida ligimesearmastusest. Vähesed maa peale alles jäänud inimesed veetsid suurema osa ajast haldjaid ja teisi värdloomi labidatega pekstes, nii et ligimesearmastuse meelde tuletamine oli Valge meelest lausa hädavajalik. Vaimulik asetas kohvitassi altarile ja avas Piibli suvaliselt leheküljelt.

„Ja ma vaatasin, ja näe: tuhkur hobune, ja kes tema seljas istus, selle nimi oli Surm.“*

Hommik algas paljutõotava sõnumiga. Isa Valge tõstis pilgu ja näe – see kohtus koolnu omaga! Roxy piidles vaimulikku üle pea tõmmatud vereplekilise lina alt ning püüdis hädiselt naeratada.

„Tere hommikust, Roxanne! Kas sa kohvi soovid?“ küsis püha isa läbi habemepuhma hambaid välgutades.

„Tänan pakkumast, aga praegu ei soovi,“ vastas Roxy. Ta tundis Valget piisavalt teadmaks, et see mees suudab isegi kummitusele kohvi pakkuda.

„Sa jõudsid vara. Jumalateenistuseni on veel aega,“ sõnas Valge käekella vaadates. „Äkki tuled kambrisse, ma tõmban seal kardinad ette.“

Tänulik vampiiritar järgnes vaimulikule ja vajus õndsalt pehmesse tugitooli. Pärast lahkamislaual veedetud tunde valutasid tema kehal kõik kohad.

„Sa näed väsinud välja,“ sõnas Valge viisakalt ja rüüpas lurinal kohvi. „Oli sul väga raske nädal?“

Roxanne hakkas hüsteeriliselt naerma. Või raske? Üks hullemaid, mis üldse olla võis!

„Ütleme nii, et olid huvitavad ajad,“ kõkutas Roxy. „Mind taheti tappa ja pärast seoti mind mingi laua külge.“

„Järelikult ei midagi uut. Sind on pidevalt tappa tahetud alates sellest päevast, kui sinust vampiir sai,“ lohutas Valge. „Küllap Jeesus andestab sulle, kui su usk endiselt tugevana püsib.“

Roxy mõmises midagi arusaamatut ja näppis seeliku rebenenud serva.

„Isa, kas sa usud, et mõned inimesed on kokku loodud?“ küsis ta.

„Kui Jumal on nii määranud, siis ei saa inimlaps vahele segada,“ kinnitas Valge. „Miks sa seda küsid?“

„Ma leidsin selle inimese, kellest olen sulle rääkinud,“ jutustas Roxanne. „Aga ta oli mind unustanud ja embas mingit võõrast naist, kes polevatki üldse tema naine.“

„Kui Jumal on teid kokku määranud, leiab see mees ise tagasitee sinu juurde,“ arvas vaimulik, uskumata isegi neid sõnu. Kogemused näitasid, et tagasi tuldi üliharva, aga tõe ütlemine poleks niigi kurba ja väsinud neidu tema hingehädas lohutanud.

„Ma nägin ükskord inglit, kes ütles, et ma pean oma õnne eest hoolt kandma ükskõik mis hinnaga,“ jätkas Roxy. „Ma tulin teisest maailmast temale järgi ning ei kavatse tal minna lasta. Tema ongi minu õnn.“

„Kas see... sinu õnn on sinuga koos õnnelik?“

„Peab olema! Pole midagi sellist, mida ma temale pakkuda ei suudaks!“

Isa Valge vangutas pead. „Palun räägi nüüd otsast peale, mis sul möödunud nädala jooksul juhtus.“

Aeg möödus märkamatult. Kui Roxanne jutustamisega ühele poole sai, oli kell juba pool kaksteist ja esimesed koguduse liikmed tulid saali paremaid kohti valima. Vaimuliku õla najal ennast magama nutnud vampiiritar lamas diivanil, tekk kurguni tõmmatud. Valge oli ta õrnalt aseme peale tõstnud ja tekiga katnud, tegemata väljagi pisaratega läbi leotatud vaimulikurüüst. Tema silmis olid kõik ühtemoodi jumala lapsed, olgu nad siis vampiirid, libahundid, haldjad või zombid.

„Toogu taevased inglid sinu mõtetesse selgust, kallis laps,“ sosistas Valge Roxy tekki kohendades ja vampiir naeratas läbi une just nagu väike tüdruk.

 

Armastuse nimel

Miim ei olnud tavaline vampiir. Tema nahka kattis nii paks kiht grimmi, et ta suutis lühikest aega päikese käes viibida, ilma et oleks tuhaks põlenud. Miimil oli kombeks oma ohvritele pantomiimietendusi andes nende valvsust uinutada ja siis ootamatult rünnata. Arlekiinimaalingutega vereimeja töötas ülailmas taksojuhina ning tema kallal ei julgenud isegi haldjad tüli norida, sest Miimile allus kogu vampiiride armee, mida varem oli käsutanud Paul. Pärast inimeseks saamist oli Paul hüljanud nii lossi kui oma alluvad ja Miim oli kogu kupatuse rõõmuga vastu võtnud.

Miimi lemmik vampiiride hulgas oli Roxanne. Ta lausa jumaldas seda naist ning talle ei mahtunud pähe, miks Roxy mingisuguse inglitiibadega mustkunstniku pärast, kes kõigele lisaks vampiirikütina raha teenib, sedasi ära keeras. Kui üleni lina sisse mähitud Roxy Miimi tumendatud klaasidega autosse tuli, et temalt teenet paluda, oli Miim alguses ilma liigseid küsimusi esitamata nõus, kuid aru saades, mida tal täpsemalt teha tuleb, asetas ta külma käe vampiiritari laubale veendumaks, et naisel pole palavikku.

„Sa tahad, et ma rööviksin sinu jaoks vampiiriküti? Sama hästi võiksid sa paluda, et ma siinsamas endale vaia südamesse lööksin!“

Roxanne naeratas magusalt ja põimis käed Miimile kaela ümber. „Sina ei pea tegema muud, kui virutama talle millegagi kuklasse, samal ajal kui mina tema tähelepanu kõrvale juhin. Ta ei tapa mind ja see saab tema jaoks saatuslikuks.“

„Kuidas sa saad kindel olla, et ta sind ei tapa?“ kahtles Miim käsi Roxanne´i puusadele asetades, kuid naine siugles kohe tema haardest välja.

„Sest ta loodab minu abil tagasi oma maailma pääseda.“

„Oma maailma?“

Miim oli Fata Morganas viibinud nii kaua, et ei mäletanud enam ammu, kuidas ta siia sattus. Tema arvates oli Morgana tõeline ja ta ei uskunud kedagi, kes vastupidist väitis.

„On see tüüp mingi vandenõuteoreetik?“ küsis Miim. „Selline, kes arvab, et kõik meid ümbritsev on illusioon?“

„Jah,“ vastas Roxanne kiiresti. „Igatahes on mul plaanis teda korralikult piinata, kui see sind rahustab.“ Naine kraamis õlakotist välja kloroformi pudeli, süstlad ja hunniku ampulle. Ta oli Timuka laborist põgenedes korralikud varud kaasa haaranud.

„Löök kuklasse ei pruugi teda uimastada,“ seletas Roxy oma varanduses sobrades. „Mul tuli parem mõte. Aga sina pead seni autos istuma ja ootama.“

***

„Sinu puhul oligi seda arvata,“ sõnas Miim vaadates, kuidas Roxy käsipidi voodipäitsi külge seotud ja kloroformiga uimastatud Leoni lahti harutab. Üle pea väänatud kätest UV-kiirguse väljapaiskamine ei oleks aidanud ka siis, kui ohver polnuks uimastamise hetkel poolunes viibinud.

„Ma ütlesin, et jätan ta igaveseks rahule, kui ta on nõus hüvastijätuks veel viimast korda minuga voodit jagama,“ jutustas Roxanne. „See on kõigi puhul alati toiminud.“

„Mind sa küll rahule jätta pole lubanud,“ vihjas Miim.

„Sa oled minu boss. Ma ei taha tööalaseid suhteid isiklikeks muuta,“ pareeris Roxanne. „Palun aita mul teda taksosse lohistada.“

Mõtiskledes selle üle, kes kelle alluv tegelikult oli, sikutas Miim uimastatud ingli takso tagaistmele ja istus rooli taha.

„Roxanne, see on viimane kord, kui ma sinu heaks midagi sellist teen,“ ütles ta. „Kuhu sa teda viia tahad?“

„Sul on suur loss ja keldris mitu kongi. Hoiaksin teda seal samamoodi kinni, nagu tema sõbrad mind tsirkuses hoidsid. Mõtle, ta ei tulnud mind isegi vaatama!“

„Sa tahad teda viia minu juurde?“ Miim tõmbas süütevõtmed välja, toetas pea vastu istme seljatuge ja sulges silmad. Kui palju on võimalik lasta ühel naisel endale pähe istuda? mõtles ta. Kui paljud naised tahavad oma unistuste meest sinu keldrisse lemmikloomaks tuua?

„Kuhu siis? Kirikusse või? Sa peaksid ju mäletama, et ma magan kirikus!“

„Vii kirikusse, kui soovid, aga minu juurde sa teda ei too!“

Tekkis pinev vaikus. Nad ei saanud siia kauaks ootama jääda, sest Leon oleks ärgates nad mõlemad kohe tuhastanud. Miim oleks meeleldi auto koos Roxy ja Leoniga teeserva jätnud, aga see tähendanuks veel ühe vihavaenlase juurde saamist. Vihane vampiir oli palju ohtlikum kui vampiirikütt, sest tema teadis absoluutselt kõiki vampiiride nõrku külgi.

„Ma tean üht kohta, kuhu sa saad ta viia,“ ütles Miim lõpuks ja käivitas mootori. Nad möödusid kirikust ja jäid seisma ühe mahajäetud kabeli ette, mille aknad olid laudadega kinni löödud.

„Siin elas Villi, aga sinu kallike tuhastas ta paar ööd tagasi,“ jutustas Miim massiivset, surnute ülestõusmise tarvis kindlustatud ust lahti lükates. „Temast jäi maha ainult see tühi kirst seal. Ma viskan selle raipe sinna sisse. Edasi tegele temaga ise.“

Kui Leon oli kirstu visatud ja Miim kummide vilinal kabeli eest minema kihutas, kraamis Roxy oma põhjatust õlakotist välja järgmised vahendid. Ärkamise ajaks pidi Leon olema kahjutu nagu vastsündinud laps. 

 

Köögis

„On sul alles isukest,“ ütles Erni vaadates, kuidas poolsurnuks nälginud Paul tsirkuse köögis toitu kugistas.

„Aga mina suudan ikkagi rohkem juua kui tema süüa,“ kiitles köögi seina najal tuikuv Aramis. Tema nägemine röövis Paulilt igasuguse isu.

„Tulid gaasipliidile tuld andma?“ küsis ta Aramist altkulmu põrnitsedes.

„Tulin tuld andma. Tuli on hea,“ nõustus isesüttija ja vajus taburetile istuma. „Jõle halb on olla. Kuule, Erni, kas sul mullivett on?“

„Te sööte ja joote sedasi mul külmkapi tühjaks,“ torises Erni, kuid andis Aramisele siiski pudeli gaseeritud veega.

„Mis sind, Paul, siia tagasi tõi?“ küsis Aramis, kui oli terve liitri vett mõne sekundiga kõrist alla valanud.

„Nälg,“ vastas Paul ausalt. Leoni käest laenatud raha oli juba paari päevaga otsa saanud ja sealjuures pidi ta sööma ainult nii palju, et hädapärast püsti püsida. Nüüd, kus ta oli raamatu Timukale tagastanud, võis Paul uuesti tsirkuserahvaga ühineda ning tal oli lootust endises ametis jätkata. Seekord mängis Timukas ausat mängu.

„Linnud siristasid, et sa tõid raamatu Timukale tagasi,“ ütles Aramis ja nõjatus Paulile lähemale. „Kas oli nii?“

„Seda küsi Timuka käest,“ vastas Paul Aramisele otse silma vaadates. „Kas sa loodad, et sinu maine keha on veel alles?“

„Umbrohi ei hävine,“ vastas Aramis. „Eks ma siis tervitan...“

„Minu naist ja lapsi,“ lõpetas Paul tema eest. „Ning kindlasti kuse mu hauale, kui sa juba seal oled.“

„Minu omale ka,“ lisas Erni, kelle tavapärane rõõmus olek oli asendunud otsatu kurbusega. „Mul jäi samuti perekond sinna maha. Selle pärast ma siin alati lapsi hoiangi...“

Aramis vangutas nukralt pead ning jõi veepudeli tilgatumaks.

„Ärge hakake veel midagi soovima või kellelegi tervitusi kaasa andma,“ ütles ta. „Keegi ei garanteeri, et minugi haud pole juba ammu täis kustud ja rohtunud. Varem käisin ma kodus siis, kui magasin. Nüüd pole ma enam kaua korralikult maganud ja kõik need korrad, kui ma olen ära kustunud, on olnud tühjad ja pimedad. Ma ei mäleta, et oleksin kodus olnud. Kui nad mind kusagil tilgutite all ei hoia, siis...“ Aramis ohkas sügavalt. „Siis on sitasti. Siis ei aita enam raamat ka.“

Koridorist oli kuulda lähenevaid samme ja köögi kitsasse ukseavasse ilmus ähmi täis Timukas.

„Kas keegi on Leoni näinud?“ hüüdis ta. Mehed raputasid vastasid üksmeelselt eitavalt.

„Teda pole kodus, teda pole siin, teda pole kusagil,“ jutustas Timukas kiiresti ja hingeldades. „Ta läks kaduma kohe pärast selle vampiirineiu põgenemist. Ma ei usu, et see on kokkusattumus.“

„Küllap ta viis Leoni endaga reaalsusesse kaasa, nagu lubas,“ arvas Erni, kuid Timukas raputas pead.

„Ta ei suutnud mängust välja logida. Kogu tema jutt oli täielik pullipask, millega ta püüdis Leoni endaga kaasa meelitada. See naine oli pehmelt öeldes hullumeelne.“

„Mina arvasin, et Leon põgenes, kui kuulis, et peab koos Hatsunega esinema,“ sekkus Aramis.

Paul vaatas kõnelejaid nagu peast põrunuid ja ei saanud enam millestki aru. Mis kurat siin vahepeal toimunud oli? Isegi mõtete lugemisest polnud abi. Kõigi teadvuses kappasid katkendlikud segamini löödud mõttejäänused, igaüks oma käänulist rada.

„Kas see Leon... Kas ta mitte Tibiga ei sebinud?“ küsis Paul. Meeste pilgud pöördusid temale.

„Kui sa veel ei teadnud, siis monogaamia pole enam ammu moes,“ lausus Erni väga aeglaselt, nagu räägiks väikese lapsega. Timukas lõi samal ajal käega ja tormas edasi, lootes ikka veel Leoni üles leida.

Tekkinud segaduse ei pannud keegi tähele, kuidas vanamoodsalt monogaamne Hatsune alla keldrisse hiilis, Tibi palatisse läks ja voodi servale istus, et armastatu ärkamist ootama jääda.

 

Veel oli aega

Veel oli aega. Timukas tuhnis palavikulise kiirusega paksudes kaustades ning otsis sahtli numbrit, milles ta hoidis eelmise mustkunstniku maiseid jäänuseid. Häda pärast oleks saanud teda elule turgutada ja Leoni asemel kasutada. Idee koguda andmeid vanamoelistele paberkandjatele, millelt ei saanud infot ühe sõrmeliigutusega kogemata kustutada, tundus suurepärasena täpselt nii kaua, kuni sealt oli tarvis midagi üles leida. Seletamatul kombel oli ta üleeilsete sissekannete juurest jõudnud viie aasta vanuste kirjeteni. Kuhu vahepealsed kadusid?

Külm noatera kõril pühkis kui võluväel peast kõik vandesõnad kataloogide ja surnute aadressil. Ainus mõte, mis alles jäi, kõlas nii: Kes siis nüüd lolliks läks?

„Sul on raamat,“ sisistas hääl Timuka selja taga. „Logi Nena mängust välja!“

„Kas sa näe! Nena ei oskagi enam omatahtsi mängust välja minna. Nii palju siis kainest mõistusest,“ imestas Timukas. „Las ta siis jäädagi siia. Miks ma peaksin Nenat aitama pärast seda, kui ta mu koos haiglaga ära põletas?“

„Selle pärast,“ vastas hääle omanik nuga kõvemini kaela vastu surudes.

„Eks tapa mind,“ jäi Timukas rahulikuks. „Sul poleks raamatust nagunii kasu.“

„Miks?“ Noatera kaugenes poole millimeetri võrra.

„Ma muutsin paroolid ära ja kirjutasin põhilised koodid ümber. Aga uued paroolid ja koodid on minu pealuu sees kindlas kohas,“

„Valetad!“ Noakangelase haare muutus uuesti tugevamaks.

„Kui sa mul liikuda laseksid, siis annaksin sulle raamatu. Proovi järgi. Ära ainult surnuaeda üles ärata,“ vastas Timukas. Nuga eemaldus doktori kõrilt ning Timukas sai võimaluse järele vaadata, kes teda sedasi üllatama oli tulnud.

„Oi, sina, Lucifer!“ hüüdis nekromant Saatanat nähes rõõmsalt, nagu kohtaks vana sõpra. „Mis sai sinu tapjakirpudest ja teistest kavalatest trikkidest?“

„Ole vait ja anna raamat siia!“ Lucifer hoidis nuga ähvardavalt üles tõstetud käes, olles valmis selle vajaduse korral otse Timuka kallihinnalise kolba sisse virutama. Surnumanaja liigutas käsi aegluubis, võttes sahtlist raamatu ja ulatades selle Saatanale.

„Kui sa seal juba loitsima hakkad, ole hea ja ärata mulle üks mustkunstnik üles. Leonile on asendajat tarvis,“ palus Timukas. „Surnute tagasikutsumise paroolid on endised, neid ma veel muuta ei jõudnud.“

Lucifer ei lausunud sõnagi ja hakkas kiiresti lehti pöörates mängust väljalogimise paroole otsima. Kuid lehed olid tühjad! Neil polnud kirjas enam ühtegi sõna!

„Sa andsid mulle vale raamatu!“ röögatas Saatan. „Kas sa pead mind lolliks või?“

„Ei, ma andsin õige raamatu,“ vastas Timukas. „Jõudsin kõik enda jaoks vajaliku meelde jätta ning kustutasin loitsud ära, et need valedesse kätesse ei satuks. Kellel ikka uut zombiapokalüpsist tarvis läheks?“

Nätaki! Lucifer virutas noa raamatu sisse püsti ja tõmbas Timuka töötoa ukse enda järel nii kõvasti kinni, et laest tellisepuru kukkuma hakkas.

„Ja tema nimetab ennast Häkkeriks,“ vangutas nekromant pead. „Üks õige häkker kirjutaks programmi ümber ja logiks kelle tahes siit välja.“

Surnumanaja pani prillid ninale ning jätkas vaikselt omaette vilistades kaustades tuhnimist. Veel oli aega.

 

Patukahetsus

Don't say you're happy
Out there without me
I know you can't be
'Cause it's no good

Depeche Mode - It's No Good

Nii ebamugaval asemel polnud Leon pärast raudteejaama ootesaali pingil ööbimist enam ammu maganud. Küljealune oli rõske ja libe nagu koera keel. Tiivad olid selja alla kokku volditud, nii et ta tundis iga peenikest konti eraldi ihusse soonimas. Ükskõik, kus ta ka viibis, polnud see päris kindlasti tema roostes ja tuult igast praost läbi laskev vagunelamu.

Silmi avades nägi Leon pea kohal kumerat kooruva krohviga lage. Varjud võbelesid kollakas valguses. Põleva parafiini hõngu järgi võis aimata, et kusagil peab põlema küünal. Keegi pomises omaette, kuid sõnadest polnud võimalik aru saada, kuni kostis kõlav ja selge: „Aamen!“

Peaasi, et keegi mind ohverdama ei hakkaks, mõtlen Leon ettevaatlikult pead pöörates. Tema pilgule avanes kõikvõimalikku kraami täis kuhjatud laud, mille kõrval põlvitas Roxy, kes oli just lõpetanud palvetamise. Naise pikkade saledate sõrmede vahelt paistis peenikese keti otsa riputatud krutsifiks.

„Jumal õnnistagu sind,“ ütles Roxy tervituse asemel. „Kas sa kohvi tahad?“ Vampiir osutas kaanega papptopsile. „Ma arvasin, et sa ärkad varem ja kohv on nüüd natuke jahtunud, aga...“

„Tänan, ei soovi,“ vastas Leon. Ta proovis kirstu servadest haarata, et ennast sellest kõvast ja kitsast künast välja upitada, kuid käed olid paksud ja kanged, nagu oleks talle mitu paari käpikuid korraga kätte tõmmatud.

„Et sa kellelegi viga ei teeks,“ ütles Roxy, kui Leon hämmeldunult labakäte otsa seotud lahaseid uuris. „Ära parem proovi neid läbi kõrvetada, sest kõige all on foolium ja sa tekitaksid endale tõsiseid põletushaavu.“

Leonil läks hetk aega, enne kui öeldu talle kohale jõudis.

„Sa röövisid mu?“

Roxanne naeratas hellalt nagu ema lapsele. „Kallis, miks sa pead seda nii halvasti ütlema? Ma tõin su siia, et sa annaksid mulle veel ühe võimaluse. Me oleme kokku määratud. Saatuse vastu ei saa.“

„Saatuse? Mulle tundus, et sa palusid just jumalat.“

„Jumal saatis mulle ingli, kes mu üle valvaks. Sina oledki see ingel,“ seletas Roxy kannatlikult. Kirstust kostis sügav ohe. Hulluga vaidlemine oli sama, mis järjekindlalt pead vastu seina taguda. Peale peavalu ei saavutanud midagi.

„Roxy, mul oleks tõesti väga vaja korraks ära käia. Palun.“

Vampiiritar nookas peaga nurgas kõrguva kapi poole. „Mine sinna.“

„Ma arvasin, et oleme kabelis. Kuidas...“

„Siin elas vampiir. Usu või mitte, aga meiesugustel on samuti ainevahetus.“

Vastumeelselt Roxy abi vastu võttes ronis Leon kirstust välja ja avastas õudusega, et tema jala külge on kinnitatud raske raudkett, mille teine ots läks betooni sisse valatud taba külge. Keti varasema otstarbe kohta ei hakanud ingel igaks juhuks küsimusi esitama.

Saanud oma toimetustega ühele poole, liipas Leon keti kõlinal tagasi laua juurde ja istus külmale betoonpõrandale. Kirstu tagasi ronida polnud tal plaanis. Roxanne ulatas tema poole tükkideks murtud šokolaaditahvli.

„Soovid?“

Kuigi Leon oli väga näljane, keeldus ta pakutut vastu võtmast. Mine tea, mis selle sees olla võis. Naine muutus silmnähtavalt kurvemaks ning jäi masendunult enda ette põrnitsema.

„Mida sa siis tahad?“ küsis ta. „Ma võin sulle tuua ükskõik mida.“

„Vabadust? Sa lubasid mu tagasi reaalsusesse viia.“ Roxy näoilme järgi otsustades polnud eriti lootust.

„Nii et sa valetasid mu tagasiviimise kohta?“ järeldas Leon. „Ega ma väga ei lootnudki.“

Vampiiritari huuled hakkasid värisema ja ta kogeles: „Ma arvasin, et suudan, aga see ei õnnestunud. Ja siis ma mõtlesin, et me saame siin samuti koos olla. Anna andeks!“

Kusagilt tilkus vett läbi. Alles eile oli sadanud esimest lund ning täna hakkas see juba sulama. Akende ette löödud laudade vahelt kumasid üksikud ähmased valgustriibud. Külmatunne tungis läbi õhukese päevasärgi ning tiibade tarvis riidesse lõigatud augud ei muutnud olukorda sugugi paremaks.

„Sa ju värised!“ hüüdis Roxanne, haaras põrandalt istumise pehmendamiseks kokku volditud teki ja laotas selle Leonile ümber. „Las ma soojendan sind,“ ütles ta mehele lähemale liibudes, kuid Leon lükkas Roxy nii järsult eemale, et vampiiritar pikali maha kukkus. Tal polnud vähimatki soovi ärgata järgmisel korral kuus jalga maapinnast allapoole maetuna.

„Kuradi tõbras! Sa kasutasid mind ära!“ kriiskas Roxanne ennast käpuli ajades. Senine alandlikkus oli asendunud eheda raevuga. „Sa pole kunagi minult rohkemat tahtnud kui ainult ühte asja ja nüüd ei taha enam sedagi. Kõik need lubadused ja ilusad valed... Põrgus on sinu koht, seal pead sa põlema!“

„Mis lubadused?“ Roxy jutt kõlas nii jaburalt, et ajas Leoni täbarast olukorrast hoolimata naerma. „Millised valed? Ma juba olen Põrgus! Või polegi?“

„Ei, sa pole põrgus ja polnud seal ka varem,“ vastas Roxanne. Nüüd kõrgus ta Leoni ees nagu tige naisjumalus. „Päris põrgus peavad sinusugused kannatama igavesi piinu ja kahetsema elu jooksul tehtud patte!“

„Soovin sulle siis edu sind ees ootavateks igavesteks piinadeks,“ vastas Leon. Kuna hullemaks enam nagunii minna ei saanud, kavatses ta Roxyle puhtsüdamlikult oma arvamuse välja öelda.

Kes teab, kaua nad sedasi veel vaielnud oleksid, kui väljast poleks kostunud pidurite kriginat ja autoukse paukumist.

„Tee kähku, klient ootab!“ kamandas Miim akna taga.

Vampiiritar silus kiiresti riideid, tõmbas harjaga paar korda läbi juuste ja küsis siis Leonilt: „Kuidas ma välja näen? Mul pole peegelpilti, muidu ma ei küsiks.“

„Nagu hoor?“ pakkus Leon. „Seda tööd sa lähed ju tegema, eks ole?“

„Meil on väga hea süsteem välja töötatud,“ hakkas Roxy vaimustunult seletama, nagu poleks äsjane vihapurse aset leidnudki. „Miim suunab teistele teenusepakkujatele minevad kõned oma telefonile ja võtab tellimused ise vastu. Siis viib ta mind kliendi juurde, mina saan kõhu täis ja raha jagame pärast Miimiga ära.“

„Roxanne, kaua sul veel läheb?“ hüüdis Miim ja piilus ukse vahelt sisse. „Õhtust, härra. Pean teie neiu kahjuks oma hoole alla võtma.“ Ta tegi Roxy ees sügava kummarduse ja kinkis talle kujuteldava lille, mille vampiiritar koketeerivalt naeratades vastu võttis.

„Aga palun!“ lubas Leon lahkelt, unustades imestada selle üle, et Miim rääkida oskas. „Hea oleks, kui te teda enam tagasi ei tooks. Kas teie auto on nähtamatu ja peate kordamööda pedaale tallama?“

„Ei, meil on nähtamatu lennuk,“ vastas Miim. „Tule, Roxanne.“

„Püüa siis ilma minuta hakkama saada!“ hüüdis Roxy ja lukustas enda järel kabeli ukse. Leonile jäid seltsiks tossavad küünlad, haisev peldik ja vastik külmatunne.

Põrgust läbi käinud inglile meenus anekdoot, milles patuste hinged pärast surma põrgu baaris rõõmsalt jõid ja pidutsesid, kuni kuulsid kusagilt kostumas südantlõhestavaid karjeid. Kui hinged saatanalt küsisid, kes seal sedasi karjub, siis vastas vanakurat, et need olevat kristlased, keda katlas elusalt keedetakse. Loo moraaliks oli, et mida ootad, seda sa ka saad.

Aga mina pole ju kristlane! Miks mina pean siin olema, samal ajal, kui teised päris Põrgus ennast laua alla joovad ja tsirkuse-etendusi vaatavad?

Tilk!

Lekkiva katuse vahelt kukkus veepiisk Leonile krae vahele nagu keskaegses piinapostis, kus süüdimõistetu istus nii kaua tilkuva vee all, kuni auk pähe kulus. Siin oli tal vähemalt võimalus mujale minna.

Tilk!

Katus lasi mujalt ka läbi! Leon karjatas raevunult, kuulatas seejärel pingsalt, et ega keegi teda pealt kuulma ei juhtunud ja hakkas lõpuks keti otsas ringiratast kõndima.

Sooja saamiseks peab ennast liigutama.

Ruum hakkas Leoni ümber keerlema, aga soojem ei hakanud. Nüüd oli tal lisaks külmatundele ja krae vahele tilkuvale jäisele veele süda ka paha. Tal oli võimalus aeglaselt külma vee sisse uppuda või kiiresti oma okse sisse lämbuda. Ning Põrgus olevat paha ja piinarikas elu...

Väljast kostsid kellegi lohisevad sammud ja vaikne pomin: „Meie Isa, kes sa oled taevas...“

Veel üks usklik. Hääle järgi otsustades polnud see Roxanne. Leon surus enda sees alla kõik alles jäänud uhkustunde riismed ja hakkas appi karjuma.

 

Ärasaatmine

Las teele mind saata

su helisev hääl.

Ülalt pilvi mul kuulata luba.
Üks laul, vaid üks laul
las me vahele jääb,

kui öö mulle viibanud juba.

          Tajo Kadajas „Viimane laul“

Mustkunstietendusest kujunes välja katastroof, just nagu oligi oodata. Timukal ellu äratatud laip lagunes poole etenduse ajal. Hatsune keeldus etteastest osa võtmast ning istus ööpäevaringselt söömata ja joomata Tibi voodiserval, lauldes talle vaikselt unelaule. Nõnda tuli läbi ajada ilma kauni assistendita ja vaatemängus pettunud rahva rahustamiseks pidi Timukas kõigile tasuta joogid välja tegema.

Nagu oleks sellest veel vähe, otsustas Tibi hing hukule kuulutatud etenduse ajal kehast lahkuda. Tsirkust ja tervet Põrgut, mis kubises Tibi andunud fännidest, tabas sügav lein.

***

„OLEME MATUSTEL.

PROBLEEMIDE KORRAL PÖÖRDUGE PÕRGU SURNUAIALE.

MEID ON LIHTNE ÜLES LEIDA, SEST KEDAGI TEIST PRAEGU EI MAETA. RESERVEERISIME TERVE KALMISTU.“

Leon vahtis tsirkuse lukustatud uksel rippuvat silti ning ei suutnud aru saada, kas tegemist oli väga halva naljaga või heitis keegi tõepoolest tema äraoleku ajal hinge. Olles just äsja ülailma surnuaialt põgenema pääsenud, abiks Isa Valge, kes oma tavapärasel paharetiotsingul Leoni appikarjeid kuulis, ei tahtnud ta sugugi uuesti kalmistule minna. Keda siis maeti? Ega ometi...

Justkui läbi une hakkas Leon kohaliku surnuaia poole jalutama. Anna andeks, mõtles ta, saamata isegi aru, mille eest ta Tibilt andeks palub.

Palun anna mulle andeks, et kõik nii läks, mõtles must ingel, süüdistades ennast asjades, mille juhtumist ta poleks takistada saanud.

Põrgu surnuaed asus tsirkusele liiga lähedal.

***

„Meie hulgast on lahkunud Veronica, keda enamus publikust kutsus lihtsalt Tibiks. Ta ee... oli meie tsirkuse üks säravamaid ja andekamaid artiste,“ luges Timukas käigu pealt improviseeritud kõnet. „Kuna see pole tema esimene matus, siis... khm... jääb alles lootus, et Tibi hing uuesti tagasi pöördub. Selle tarvis on vaja leida uus, võimalikult heas korras surnukeha ja loota heale õnnele, sest iial ei või teada, kelle vaim selle laiba sisse tulla võib. Aga vigadest õpitakse ja... Mis?“ Chika oli vahepeal Timukat müksanud, et teda lõpuks ometi vaikima sundida.

„Ajame siis mulla peale ja pärast asetab igaüks kääpale oma lille ja küünla,“ võttis Timukas kõne lühidalt kokku. Labidavarre najale toetunud ja hoolega kõnet kuulanud Erni hakkas hoogsalt mulda loopima ning kirst kadus peagi matuseliste vaateväljast.

Hatsune seisis, silmad suletud, ja kõrvalseisjatele tundus, et ta hakkab kohe minestama. Selles poleks olnud midagi imelikku, sest ta oli kolm ööpäeva söömata ja joomata. Tema ümber laius kahemeetrise diameetriga liuväli ning lähemal seisvad matuselised tõmbasid hõlmu koomale ja värisesid külmast, kuigi ilm oli hilissügise kohta erakordselt soe ja päikesepaisteline.

Paul paistis teiste matuseliste hulgast oma valgete riietega hästi välja, peaaegu sama hästi kui hooti põlema süttiv Aramis. Seltskond oli igas mõttes kirju, kuid ühtemoodi kurb.

„Leon, sa oled tagasi!“ hüüatas Nena häält vaikseks sundides ja jooksis kadunud venda embama. „Sa ei kujuta ette, mis siin vahepeal juhtus. Kus sa ometi olid? Mis su kätega juhtus?“

„Kahetsesin patte,“ vastas Leon. Ta asetas tee servalt nopitud lille, mille kätte saamine lahastesse mähitud käte abil ei olnud sugugi lihtne, värskele hauale ja palus mõttes veel kord andeks. Selle eest, et tal ilusamat õit kaasas polnud.

***

Tsirkus oli klientide jaoks suletud. Artistidele anti luba leina märgiks juua nii palju, kui nad ise soovisid ja süüa pakuti samuti rikkalikult. Pikka lauda korraldama ei hakatud – väljakujunenud sõpruskonnad said laudade kokku lükkamisega ise ka hakkama.

Paul istus üksinda väikese lauakese ääres ja segas kaarte, oodates mänguseltsilisi. Mõned matuselised vaatasid teda halvustavalt, nagu korraldaks Paul lahtisel haual tantsupidu, kuid ta ei lasknud ennast neist pilkudest häirida ning jätkas stoilise rahuga oma tegevust.

„Mängime?“ küsis Aramis ja vajus luba ootamata toolile Pauli vastas.

„Miks ka mitte,“ kehitas Paul õlgu. Tema näole ilmus tuttav kõrvast-kõrvani irve.

„Mille peale?“

„Vaherahu,“ vastas Aramis. „Kui mina võidan, teeme vaherahu. Kui sina võidad, siis kestab vihavaen edasi.“

Pauli ainus kulm kerkis poole laubani. „Sa tahad vaherahu? Nagu ma näen, mõtled sa seda tõsiselt. Mis sulle pähe kukkus?“

Aramis ei lausunud sõnagi ja ootas, millal Paul tal trumbikaardi välja valida laseb.

„Uued kaardid?“ imestas ta väljavalitud kaarti õigetpidi pöörates. Trumbiks oli Pada Üheksa – matusemeeleoluga ideaalselt sobiv surmakaart.

„Veekindlad. Kõrtsilaua eri,“ vastas Paul ning hakkas kaarte välja jagama.

Aramis jälgis kramplikult naeratavat meest üksisilmi ja küsis lõpuks: „Kas sul lõualuud ära ei väsi?“

„Millest?“

„No sellest irvitamisest.“

Paul pööras palge Aramise poole, nii et nähtavale jäid näo mõlemad pooled.

„Ma olengi selline rõõmus inimene,“ vastas ta, ilma et naeratus oleks hetkekski kustunud. „Isegi matustel naeran. Ja kui ma kunagi suren, jääb minu irve sind öösiti kummitama.“

Aramis tundis, kuidas tal ihukarvad seljas püsti tõusevad. Mõnikord, väga sügavas deliiriumis, oli ta seda naeratust unes näinud. Mõelda vaid, kui see hakkaks nii olema IGAL ÖÖL.

„Tapa,“ ütles Paul, nagu poleks äsja midagi juhtunud, ja käis lauale esimese kaardi.

***

Samal ajal lamas Hatsune grimmitoas sohval, millest oli välja kujunenud kodutute artistide ja muidu väsinud tegelaste lemmik puhkepaik, ning vahtis lakke. Laes oli suur tume plekk, meenutamaks tuleneelajat, kes plahvatas. Tsirkuses olid surmaga lõppevad õnnetused tavalised. Enamasti surid õnnetuste ohvrid veel mõne korra, enne kui nende tükkide kokkukraapimine ilmvõimatuks muutus.

Kuid Tibi sai surra ainult kaks korda. See oli nii kuradi ebaõiglane!

„Sa oled ikka veel siin!“

Hatsune sai vaatamatagi aru, kes temaga rääkis.

„Kus ma siis olema pean? Tibi haual ennast põlema panemas?“

„Parem mitte. Põletad veel niimoodi surnuaia maha.“

Tekkis piinlik vaikus. Libahunt jätkas kangekaelselt lae jõllitamist lootes, et tülitajal lõpuks igav hakkab ja ta ära läheb.

„Kas sa teed ja võileibu tahad?“ küsis hääl.

„Jah, ma teen endale, kui tahan,“ vastas Hatsune ning sulges silmad, nagu kavatseks magama jääda.

„Tegelikult ma tegin juba,“ ütles Mitex ning asetas sohva ette madalale lauale kandiku võileibade, aurava teekannud ja tassidega. Hatsune jõllitas teekannu ja toitu, vaatas siis tulnukat ja langetas pilgu tühjadele tassidele.

„Tee on mürgitatud, eks ole?“

„Ei.“

„Võileivad?“

„EI!“

„Siis ma ei saa enam millestki aru,“ tunnistas libahunt. Kõht korises pikast paastumisest, aga ta ei julgenud toitu puutuda.

„Söö, enne kui peame sinu matuseid korraldama hakkama!“ käratas Mitex kannatust kaotama hakates. „Enam ei ole ju Tibi, kes sinu eest hoolitseks.“

Väga ettevaatlikult, justkui kartes tee muutumist nitroglütseriiniks, valas Hatsune tassi kuuma lõhnavat vedelikku. Ta oli üdini läbikülmunud ja tundis nüüd, kuidas soojus tassist mööda sõrmi edasi valgus.

„Ikkagi – miks sa seda teed?“ küsis ta. Mitex polnud kunagi varem kostitanud Hatsunet millegi muu, kui krõbedate solvangutega.

„On sellel tähtsust?“ vastas Mitex omapoolse küsimusega ja valas endalegi teed. „Näed? Ma joon ja ei suregi hirmsates piinades.“

„Sest sa pole inimene,“ vastas Hatsune, kuid rüüpas siiski lonksu teed. Soojus voolas mööda söögitoru alla ja kõhus oleks nagu päike tõusnud.

„Sina ka mitte,“ sõnas tulnukas.

„Kunagi olin,“ ohkas Hatsune. „Sina samuti?“

„Minu nimi oli Aliena. Pole vist tarvis olla geenius taipamaks, miks ma endale sellise avatari valisin.“

„Sa olid tüdruk?“ ajas Hatsune silmad pärani ja oleks peaaegu tee kurku tõmmanud.

„Ei, ma olen tulnuk-transvestiit, kes armastab lilli, roosat värvi ja käsitööd. Mida sina siis arvasid? Ega kõik sinusugused pole!“ Mitexi tavapärane tigetsemine tekitas Hatsunele mõnusa turvatunde. Mõni asi siin maailmas oli ikka veel endine.

Tulnukas jõi närvide rahustamiseks tassi tühjaks ja jäi peeglit põrnitsema. Sealt paistsid külgvaates nad mõlemad, istumas teelaua taga nagu parimad sõbrannad.

„Kes sina olid?“ küsis Mitex, kui vaikus hakkas juba kõrvu lukustama. Ta oli valmis rääkima ükskõik millest, peale Tibi surma.

Hatsune ei saanud kohe vastata, sest tee joomine oli näljatunnet veelgi suurendanud ja ta riskis võtta ühe võileiva.

„Tavaline jorss olin,“ vastas ta, olles suutäie alla neelanud. „Käisin pidudel, lantisin naisi, mängisin arvutimänge ja sõlmisin kihlvedusid. Viimaseks jäi see, kus lubasin endale võtta Hatsune Miku avatari. Oma nime pärast.“

„Su nimi oli päriselt Hatsune?“

„Ei, see teine ja kodumaisema kõlaga.“

Mitex naeris väga harva ja nüüd saabus üks neist haruldastest hetkedest. Nii hea oli kuulda, et ta polnudki ainus tobeda nimega elanud õnnetu, kes pidi siin, virtuaalses maailmas, edasi elama veel hullema nimega.

Libahunt muigas kõveralt ja jättis ütlemata, et naiste puudumine siinilmas häiris teda isegi rohkem kui sinised lokid ja imelik nimi. Tema ainus lootus oli nüüd mulla alla maetud. Fuck!

Saalist kostus valjenenud hääli ja muusikat. Peied oli omandanud tavalise läbu formaadi.

„Pidu käib ja meie joome siin teed nagu vanadekodu bingoõhtul!“ hüüdis Hatsune teeseldud entusiasmiga. Oli saabunud aeg ennast kokku võtta, vedada lai naeratus näole ja mängida, et mitte midagi pole juhtunud. Mitte, et ta oleks ühe hetkega Tibist üle saanud. Selle jaoks oli vaja väga palju aega. Kuid elu läks endiselt omasoodu edasi. Ka ilma Tibita.

„Lähme vaatame parem, mis inimeste hulgas toimub!“ kutsus ta tulnukat endaga kaasa.

Mitex ei vaielnud vastu. Ta oli saavutanud oma eesmärgi – lükata edasi järgmise matuse saabumist.

 

Depressiiv-maniakaalne psühhoos

I know you despise me
But what can I do?
You once said you loved me
I took it as truth

Unter Null - Destroy Me

Roxanne oli Miimi asju loopides ja eimillegi eest sõimates kabelist välja visanud ning lamas nüüd ise kitsas ja ebamugavas kirstus, lauldes omaette:

*„Kui nägin sind, lootsin, et sina ehk jääd, sest sul olid pilkavalt helkivad silmad...“

Vampiiritar ajas ennast istukile ja jäi akende ette löödud laudu vahtima. Kui kõvasti need seal kinni olid?

„Põlglik naeratus huulil ja taskutes käed...“ jätkas ta akna juurde kõndides.

„Sa olid sest üle...“ Roxy tõmbas laua valju raksatusega akna eest. „...ja mitte siit ilmast.“

See laud tuli päris hästi ära. Roxanne jäi arupidavalt ust põrnitsema.

„Et sina ei hooli...“sosistas ta. „...kui aimad või näed.“

Kirikutes oli uks lääne poole. Küllap kehtis see ka kabelite puhul. Järelikult jäi altariga otsasein idakaarde. Aga kuna siis päike aknast sisse paistma hakkab? Tundus, et suurejooneline plaan aheldada ennast keti külge ja kirstus tuhaks põleda hakkas juba eos läbi kukkuma.

„Sellest üle või ümber ei saa ega ilma...“

Vampiiritar vaatas kella, mis näitas kõvasti üle südaöö, rehmas käega ja jalutas välja.

„Ma olen nii loodud ja nõnda see jääb,“ laulis Roxanne, „nõnda see jääb.“

Otse ees kõrgus kiriku must teravatipuline siluett nagu timuka vari.

„Kuid lähed ja lähed, sest läbi mind näed,“ jätkas ta sammude taktis, kuni jõudis kiriku taha, „sest reetsin end sulle ma hullusehoos...“

Roxy vajus seina najale istuma ja suunas pilgu silmapiiri poole. Kui seal oli ida, siis pidi sealt tõusma päike. Taevaserv värvus punaseks. Roxanne sosistas äraolevalt, nagu transsi langenu, laulu viimaseid sõnu:

„Nii pidigi minema, minuga jääb minu depressiiv-maniakaalne psühhoos.“

„Dep-res-siiv-ma-ni-a-kaal-ne psüh-hoos...“ luges vampiiritar keerulisi sõnu oskamatult silbitades üha uuesti ja uuesti, kuni sosinatest said valukriisked.

 

 

Ja päike tõuseb

  P.W.A. - Enne kui veel tõuseb päikene

Igasuguse loogika vastaselt oli Aramis võitnud. Kuigi Paul isesüttijaga kuidagi ära leppida ei tahtnud, jõi ta ikkagi temaga koos ja röökis täiest kõrist laulda natsibändi P.W.A. aegumatut hitti:

„Enne kui veel tõuseb päikene, lähen lahingusse ma!“

„Tulen tagasi sealt võitjana või langen ma,“ liitus Aramis. Edasi laulsid nad erineva teksti ja mõminaga kohtades, kus sõnad olid sootuks ununenud, kuni jõudsid lemmik kohani laulus:

„Käi persse, uhke ratsanik, lase lillel õitseda! Neid just näha oleks igatsen´d mu kauneim neid!“

„Wow!“ kommenteeris ainsana kaineks jäänud Nena. „Nii lõbusaid matuseid pole ma ammu näinud.“

Leon vastas midagi arusaamatut ja vajus näoli oma taldrikusse. Äkitselt materialiseerus otse Nena vaatevälja Saatan isiklikult.

„Tule välja, ma pean sulle midagi rääkima,“ kutsus ta. Nena vaatas kõhklevalt ebasündsas olukorras viibivat venda.

„Äkki tõstaks ta enne sealt välja...“

Häkker tõmbas taldriku järsu liigutusega Leoni näo alt, nii et pea kolksatusega vastu lauda kukkus. Ingel magas edasi, nagu poleks midagi juhtunud.

„Temaga on nüüd korras. Tule.“

Venna poole endiselt murelikke pilke heites järgnes Nena Saatanale.

„Mis nüüd juhtus?“ küsis ta, kui oli õues suitsetajate kuuldeulatusest piisavalt kaugele jõudnud.

„Roxy ärkas üles,“ vastas Saatan kergelt hingeldades. „Ta rääkis mulle, et oli mängus ennast ära tapnud ja pääses nõnda välja.“

„Miks ma teda uskuma peaksin?“ kahtles Nena. „Äkki oli tal lihtsalt õnne.“

„Tema tuhk pidi vedelema ülemises surnuaias kiriku taga,“ jätkas Saatan. „Kas lähme vaatama?“

„Äkki on tuul selle juba laiali kandnud,“ lausus Nena, kuid istus siiski tsirkuse juurde pargitud maasturisse, et sõita Roxy tuhka otsima.

***

Hommikupäikese kõledad kiired kuldasid üle kiriku hallikasvalge seina ja selle ääres hoolikalt rehitseva vaimuliku, kes püüdis iga viimast kui tuhakübet kühvlile koguda. Pooleldi täis urn seisis pedantlikult kokku lapatud riiete juures. Kui Saatana soomustatud maastur kiriku ette sõitis, lõi Isa Valge risti ette ja pomises paar lühemat palvet. Õnneks jäi pimedusevürst ise autosse ootama ja Nena läks üksinda kirikuisalt aru pärima.

„Jumal õnnistagu!“ tervitas vaimulik tulijat nagu koguduse liiget, mitte Saatana naist. Veel enne, kui Nena midagi küsidagi jõudis, jutustas Valge kogu loo sellest, kuidas ta oli ärganud karjete peale ja jõudis õue, kui oli juba liiga hilja. Juhtunust andis tunnistust seinale jäänud tahmajälg.

„Oma naise kaotasin vereimemise tõvele. Tapsin ta deemoneid jahtides eksikombel. Nüüd siis kaotasin hea koguduse liikme ja sõbra, kes oli mulle nagu oma tütre eest,“ ohkas Valge. „Mis siis, et Roxanne oli vampiir. Ta tappis vaid liiderdajaid, kes müüdavaid naisi pruukida tahtsid.“

„Ma kuulsin, et ta oli Leoni vangis hoidnud,“ ei saanud Nena mainimata jätta.

„„Ei ole me ju midagi toonud maailma, seepärast me ei või midagi siit ära viia.“ Nii ütles Paulus oma kirjas Timoteosele ja ütlesin ka mina Roxanne´ile, kui ta oma plaanidest mulle jutustas,“ vastas Valge. „Ei olnud juhus, et ma kabelist mööda jalutasin ja sinu venna sealt ära päästsin.“

Vaimulik valas viimase kühvlitäie tuhka urni sisse ja surus kaane kõvasti peale.

„Meiepoolne kaastunne,“ sõnas Nena Valgel hüvastijätuks kätt surudes. Püha isa jäi kiriku kõrvale seisma, urn ühe käega kõvasti vastu rinda surutud, ning viipas Saatanale ja Nenale hüvastijätuks. Päike peegeldus prilliklaasidelt ja kuldas tema rinnuni kasvanud habemepuhmast. Näis, nagu õnnistaks keegi sealt ülevalt ilusa ilmaga vaimuliku üllast tegevust.

Kui auto silmist kadunud oli, meenus Valgele kahetsusega, et ta oli unustanud külalistele hommikukohvi pakkuda.

 

 

Sõit

Esitulevihus libises
Kuuskede oksi ja kallim
Vajus mündid silmadel
Nahkistmesse ja laulis

Meie sinu vastu

Meie sinu vastu

Ultramelanhool - Meie Sinu Vastu

„Oled sa kindel?“ küsis Lucifer veel viimast korda. Nena ainult naeratas ja suudles meest hüvastijätuks, et reaalses maailmas peagi uuesti kohtuda. Viinauima välja magav Leon oli toetatud kõrvalistmele.

„Ta ei saanudki sõpradega hüvasti jätta,“ kahetses Nena. Venna nõusolekuta kaasa viimine oli tema meelest julm, aga ta poleks jõudnud enam oodata, kuni Leon ärkab. Lahkuda oli vaja kohe.

„Kas ta oleks pidanud Timukale pikka nina näitama?“ naeris Saatan. „Võin seda tema ja sinu eest teha.“

„Loodetavasti ei korda Roxanne sealpool oma meeleheitlikke tegusid. Muidu peab Leon lähenemiskeelu hankima,“ mõtiskles Nena, julgemata teha viimast otsustavat liigutust – suruda gaasipedaali põhja. Ees ootas kuristik, millest Hape oli kunagi alla sõitnud.

„Mine,“ sosistas Saatan vaevukuuldavalt. „Sealpool näeme.“

Nena surus pedaali alla ja sulges silmad.