Alustuseks tänan veel kord kõiki, kes Viviani päästmisele kaasa aitasid! Tänu Teile on mu looming saanud veel ühe võimaluse lugejate südamesse jõudmiseks ja minu usk inimeste headusesse on taastunud.
Kui sain kirjastuselt teate "Viviani" eluea lõppemisest - nelja aasta vanune raamat peab laos tegema ruumi uutele ja noorematele - tekkis mul paanika. Kuidas päästa üle kolmesaja raamatu utiliseerimisest? Ikkagi minu "lapsuke", mille abil sai kunagi kirjanduskonkursilt väärikas koht koju toodud. Minu joonistatud karakteritega. Minu värvilisest unenäost alguse saanud romaan. Minu, minu, minu...
Otsustasin sõprade abiga välja osta mingi hulga raamatuid ja need edasi müüa sama hinnaga, mis kirjastusele raamatute eest tasuma pidin, 1€ eksemplar. Mina ise kasu ei saanud, aga raamatud said uue omaniku. "Vivianid" olid veel välja ostmata, kui panin Facebooki raamatugruppidesse kuulutused üles ja raamatusoovijaid lisandus lausa iga minutiga. Leidus lahkeid inimesi, kes ostsid välja mitu eksemplari, kuid soovisid endale ainult ühte ja palusid ülejäänud edasi kinkida. Oli ka hulgiostja, kes tellis 42 eksemplari, et need ühe organisatsiooni liikmetele kinkida.
Raamatusoove oli nii palju, et pidin organiseerima transpordi kõigi "Vivianide" minuni jõudmiseks. Siinkohal soovin tänada Erkit, kes päästis mu suure paanika alampaanikast nimega "Appi, mul on hunnik klientide poolt tasutud tellimusi, aga kaupa pole!" Erki tõi raamatupakid kirjastuse laost mulle otse tuppa.
Ühel hilisel õhtutunnil kirjutas mulle Jana. Tema soovis osta üht raamatut endale ja tasuda kogu alles jäänud laojäägi eest, et kõik minu raamatud päästetud saaksid.
Pakkumine oli liiga hea, et tõsi olla. Ma ei uskunud teda, sest tasuta lõunaid ja tasuta raamatuid pole olemas. Aga Jana kirjutas mulle järjekindlalt edasi...
Ja ta ostiski raamatute laojäägi ära! Kõik 154 eksemplari. Vähe sellest, Jana kinkis väljaostetud raamatutest kümme pakki mulle, jättis ühe, minu pühenduse ja autogrammiga eksemplari endale ning kolmteist raamatut lubas ta raamatujagamispunktidesse laiali jagada.
Täna hommikul tõi Jana raamatupakid mulle koju kätte. Mul õnnestus esimest korda elus näha nii suuremeelset inimest, kes aitab võhivõõra ja suhteliselt tundmatu kirjaniku loomingut päästa. Nägin, kallistasime, hea tunne jäi hinge. Ma ei uskunud teda viimase hetkeni ja arvasin, et tegemist on petuskeemiga, aga raamatupakid seisavad keset tuba ning inimene, kes mulle abi pakkus, oli täpselt see, kellena ta internetis ennast mulle esitles. Kommenteerijatele ennetavaks vastuseks: kogu meie vestlus ja kokkulepped olid kirjalikud, olen üsna kahtlustav inimene ja oma liigse naiivsuse eest elu käest küllalt nahutada saanud.
Ilusat jaaniaega!
neljapäev, 23. juuni 2022
Päästetud Vivian
neljapäev, 9. juuni 2022
Viviani päästmine
Eile sain
kirjastuselt ehmatava teate: minu raamat "Vivian" on neli aastat vana
ning raamatupoed seda enam juurde ei telli. Kirjastuse lattu alles jäänud
eksemplarid saadetakse utiili. Siiski anti mulle võimalus raamatud päästa,
ostes need välja hinnaga 1€ eksemplar.
Raamatute arv laos
on päris suur ja üksi kõiki välja osta ma ei jaksa. Palusin abi Facebooki
raamatugruppides. Minu suureks üllatuseks tekkis juba eilse õhtu jooksul palju
kaasalööjaid, kellele samuti ei meeldinud mõte raamatute hävitamisest. Täna
hommikul lisandus abilisi veelgi ja tuleb pidevalt juurde. Mul ei jätku enam
sõnu, kui südantsoojendav on näha, et inimesed on tõepoolest ilusad ja head.
Kirjutan natuke
"Viviani" sünniloost ja edust BestSelleri konkursil.
Tartu
ulmekirjutamise töötoa üks eestvedajatest, kirjanik JJ Metsavana, lausus kunagi
kuldsed sõnad: "Õige kirjanik peab olema vaene ja töötu ning tema
suurimaks püsivaranduseks on pohmelus."
Töötubades
osaledes ma seda raamatut valmis ei kirjutanud, kuid tegin koostöös tublide
ulmekirjanikega palju teisi toredaid jutte. Metsavana lause jäi siiski minu
alateadvusesse kummitama ning võis olla üheks põhjuseks, miks tekkisid unenäod,
mille põhjal kirjutasin "Viviani".
Esimeses unenäos kohtusid Zavoodi meenutavas urkabaaris (Tartu elanikud kindlasti mäletavad seda kohta) poisilik neiu ja naiselik mees. Nende kahe lugu algas nii, nagu raamatusse kirja sai pandud, kuid jätkus natuke teistmoodi. Nimelt jättis aju vahele lõigu igavast kooselust ning söötis ette selle, kuidas peategelased pärast lahkuminekut aastaid hiljem uuesti kohtusid. Unes olid nende tegelaste nimed Roberta ja Mariann. Samanimelist pealkirja kandev jutuke on raamatu lõpus, lisaloona.
Teine unenägu tuli mitu kuud hiljem. Seekord
nägin Viviani ja Kimi kohtumist tänaval. Heledad tuules lendlevad juuksed,
erkpunased huuled, kipras kulm ja pooleldi põlastav, kuid samas uudishimulik,
pilk jäid mind kummitama ka pärast ärkamist. Nad seisid mul eredalt silme ees -
Kim erkroosa angoorakampsuni ja ogalise
kaelarihmaga, peas harjastena turritavad juuksed ning Vivian oma punahuultega.
Kuigi Roberta ja Marianni lugu oli selleks ajaks saavutanud avaldamata lühijutu vormi,
sulandus eelmine unenägu viimasega kokku. Alguse sai nädalane
kirjutamismaraton, mille jooksul kõndisin nagu unes, sest minu mõtetes elasid
oma elu „Viviani“ tegelased.
Esimene episood palavikulise kirjutamise
nädalast:
Kuna „Viviani“
kirjutamine langes hiliskevadisele ajale, vedasin Saalomon Vesipruuli kombel
oma virtuaalse sule ja tindipoti ehk
sülearvuti pidulikult õue ning ühendasin selle maona tuppa lohiseva
pikendusjuhtme külge. Just nagu muumia istusin lõõskava päikese, kuid jaheda
tuule käes üleni teki sisse mähituna kipaka laua taga, kõrvaklapid peas ja
energiajook koos šokolaadiga tuge pakkumas. Noorem kass magas samal ajal
jalgadel nagu soojenduskott. Arvasin algul, et pakun naabritele naljakat
vaatepilti, kuid aia taga askeldas ringi poolpaljas proua, kelle ülakeha kattis
ainult rinnahoidja ning selle asemel, et minusugust kirjatsura vahtida, vestles
ta elavalt teisele poole jääva üleaedse mutikesega.
Suutmata endamisi
muiet tagasi hoida, keerasin klappides kõlava muusika valjemaks, sest lisaks
jutukatele naabritele olid teisel pool plangu taga õues mängivad lapsed
otsustanud omavahel tülli minna ning jätkasin kirjutamist. Kindluse mõttes
tõmbasin kätte mahalõigatud sõrmeotstega kindad. Ei saa neid kevadilmu
usaldada. Mis siis, et termomeeter julgelt üle kahekümne kraadi näitas ja
naabrimammi poolalasti peenramaal askeldas.
Ei möödunud palju
aega, kui õue laekus minu abikaasa, kes suitsu tegemise ettekäändel tuli mu
privaat-moešõud nautima. Kasutasin juhust ning küsisin temalt, millised rehvid
Hondale alla lähevad.
„No mul olid ühel
vanal Hondal Audi omad all... Aga milleks sul seda tarvis teada on?“
„Jutu jaoks!“
Rohkem küsimusi ei
esitatud.
Lisaks küsisin ma,
kas hangu harud ikka ulatuvad inimesest läbi. Ulatuvat küll ning kaasal jätkus
isegi julgust sigaretti lõpuni tõmmata. Küllap ainult selle pärast, et mul
hangu käepärast polnud.
Teine episood palavikulise kirjutamise nädalast:
Küsisin oma
kauaaegselt kolleegilt, kuidas mõjutab inimese tervist temast vigla
läbilöömine. Vastuseks sain põhjaliku loengu sellest, kuhu ja kuidas lüüa, kui
palju verd tuleb ning kuidas töötavad inimese kopsud, mis polegi õhupalli
taolised, vaid on hoopis käsnade moodi. Lisaks soovitati mulle veebilehte,
millel näidatakse videosid sellest, kuidas inimesed jõhkral moel surma saavad.
Tundsin, et ma polegi kollektiivis ainus hull ja see oli päris hea tunne.
Kolmas episood:
Kindlasti märkas
lugeja, et mu lugu saatsid truult tekstid Metro Luminali, Sõpruse Puiestee,
Alumiiniumi (täisnimega Alumiinium, sinu sädelev sõber) ja Vennaskonna
lauludest. See muusika kõlas mu kõrvaklappides ning sõnad saatsid mõttelendu.
Kummaline olukord tekkis siis, kui kirjutamise taustaks käis Metro Luminali
plaat „Coca Cola“ ning lugude järjestus sobis mu peas arenevate sündmustega
hästi kokku nagu filmimuusika.
Arvasin, et minu
karakterite Vivi ja Jani ehk Yin´i ja Yang´i kurva lõpuga loo sissejuhatuseks
võiksid olla sõnad: „Mis oleks ilusam kui elu? Mis oleks parem veel kui surm?“.
Linnupüüdja teema laulutekstis haakus teemaga, sest Vivi langes maniaki
ohvriks. Mõeldud, tehtud. Sain selle stseeniga hakkama ning järgmine Metro
Luminali lugu, mis rääkis alkoholist ja sigarettidest, illustreeris
leinaperioodi. Küllap oligi laulude järjekord plaadi peal nii planeeritud,
mõtlesin ma edasi kirjutades. Kui aga Vivianil jook otsa sai ja ta väsinult
seina äärde istuma vajus, tuli just nagu tellimuse peale selline laul:
„Lõppesid joogid
Klaasid on tühjad
kõik
Voodis ruumi on
küllaga
Tule, mu kallis
Pean sulle midagi
rääkima...“
Jah, nüüd oli
tõepoolest saabunud aeg kogu lugu otsast lõpuni ära rääkida.
Pärast esimesest
ehmatusest ülesaamist taipasin, et mul olid laulusõnad koos lugude järjestusega
pähe kulunud ning alateadvus klapitas kõik ilusti sünkrooni.
„Hingel hakkab
hea!“ kinnitas ühtaegu eufooriline ja hüpnootiline hääl plaadi pealt.
Hakkas küll.
Lisaks sooviksin tänada üht toredat ja
huvitavat loomeinimest, kes kohvikus jutuajamise käigus äkitselt mulle paberi
ja pastaka nina alla pistis ning palus, et ma talle midagi joonistaksin.
Joonistasin teda. Kogemus oli niivõrd omapärane, et leidis olulise koha
„Viviani“ loos.
Kui raamatu käsikiri valmis sai, andsin selle lugeda ühele kogenud ja kuulsale kirjanikule, kelle nõuandeid ma alati hoolega järgisin. Võin öelda, et tänu temale olengi oma loominguteega nii kaugele jõudnud. "Vivian" meeldis talle ning ta julgustas mind osalema kirjastus Pilgrimi korraldatud BestSelleri konkursil.
"Vivian"
pääses konkursil edasi teise gategooriasse, sai auhinnalise koha ja raamat
avaldati!
Selline oli siis
"Viviani" edulugu. Kahjuks kustus kuulsus kiiresti ja uued raamatud
lükkasid eest vanemad teosed, aga arvan siiski, et ükski asi, mille inimene on
ise oma hingega loonud, ei vääri hävitamist.
Tänan kõiki, kes
on minu kirjanikukarjääri ajal toeks, nõuks ja abiks olnud, kirjutades
soovitusi, andes head nõu, lubades olla omaette ja pühenduda kirjutamisele,
sest lapsevanemana on vaikset rahuaega leida päris keeruline. Teie, kes te seda
postitust loete, tunnete kindlasti ennast ära. Aitäh!
Suheldes
inimestega, kes "Viviani" päästeoperatsioonis osalevad, olen leidnud
palju uusi ja huvitavaid isiksusi. Te kõik olete minu inspiratsiooniks, sest
kirjaniku loodud tegelased sünnivad elust enesest. Minu käest on küsitud,
kuidas mul tulevad nii omanäolised ideed. Ringi vaadates, lahtiste silmadega.
Maailm on värvikirev ja meie kõik selle sees oleme erilised.