Päästetud Vivian

Alustuseks tänan veel kord kõiki, kes Viviani päästmisele kaasa aitasid! Tänu Teile on mu looming saanud veel ühe võimaluse lugejate südamesse jõudmiseks ja minu usk inimeste headusesse on taastunud. 
Kui sain kirjastuselt teate "Viviani" eluea lõppemisest - nelja aasta vanune raamat peab laos tegema ruumi uutele ja noorematele - tekkis mul paanika. Kuidas päästa üle kolmesaja raamatu utiliseerimisest? Ikkagi minu "lapsuke", mille abil sai kunagi kirjanduskonkursilt väärikas koht koju toodud. Minu joonistatud karakteritega. Minu värvilisest unenäost alguse saanud romaan. Minu, minu, minu... 
Otsustasin sõprade abiga välja osta mingi hulga raamatuid ja need edasi müüa sama hinnaga, mis kirjastusele raamatute eest tasuma pidin, 1€ eksemplar. Mina ise kasu ei saanud, aga raamatud said uue omaniku. "Vivianid" olid veel välja ostmata, kui panin Facebooki raamatugruppidesse kuulutused üles ja raamatusoovijaid lisandus lausa iga minutiga. Leidus lahkeid inimesi, kes ostsid välja mitu eksemplari, kuid soovisid endale ainult ühte ja palusid ülejäänud edasi kinkida. Oli ka hulgiostja, kes tellis 42 eksemplari, et need ühe organisatsiooni liikmetele kinkida. 
Raamatusoove oli nii palju, et pidin organiseerima transpordi kõigi "Vivianide" minuni jõudmiseks. Siinkohal soovin tänada Erkit, kes päästis mu suure paanika alampaanikast nimega "Appi, mul on hunnik klientide poolt tasutud tellimusi, aga kaupa pole!" Erki tõi raamatupakid kirjastuse laost mulle otse tuppa.
Ühel hilisel õhtutunnil kirjutas mulle Jana. Tema soovis osta üht raamatut endale ja tasuda kogu alles jäänud laojäägi eest, et kõik minu raamatud päästetud saaksid. 
Pakkumine oli liiga hea, et tõsi olla. Ma ei uskunud teda, sest tasuta lõunaid ja tasuta raamatuid pole olemas. Aga Jana kirjutas mulle järjekindlalt edasi...
Ja ta ostiski raamatute laojäägi ära! Kõik 154 eksemplari. Vähe sellest, Jana kinkis väljaostetud raamatutest kümme pakki mulle, jättis ühe, minu pühenduse ja autogrammiga eksemplari endale ning kolmteist raamatut lubas ta raamatujagamispunktidesse laiali jagada. 
Täna hommikul tõi Jana raamatupakid mulle koju kätte. Mul õnnestus esimest korda elus näha nii suuremeelset inimest, kes aitab võhivõõra ja suhteliselt tundmatu kirjaniku loomingut päästa. Nägin, kallistasime, hea tunne jäi hinge. Ma ei uskunud teda viimase hetkeni ja arvasin, et tegemist on petuskeemiga, aga raamatupakid seisavad keset tuba ning inimene, kes mulle abi pakkus, oli täpselt see, kellena ta internetis ennast mulle esitles. Kommenteerijatele ennetavaks vastuseks: kogu meie vestlus ja kokkulepped olid kirjalikud, olen üsna kahtlustav inimene ja oma liigse naiivsuse eest elu käest küllalt nahutada saanud.
Ilusat jaaniaega!